Vabandust, te teete vist minu üle nalja!
MUUDKUI NARRITAKSE: Imelike Filmide Festivali (IFF) esijohhaidii Harly Kirspuu vaatleb paroodiafilme – nii klassikuid kui ka vähem klassikuid –, kus leidub ka huvitavaid asjandusi.
Paroodiafilm kui selline ei tundu ju esiteks üle mõistuse raske žanr, kus toimetada – oled filmitegija (vähemalt enda arust) ja siis viskad nalja ühe või teise konkreetse filmi üle. Või vahel isegi terve žanri üle.
Tegelikult ei ole asi niisama lihtne. Et valmistada üks normaalne paroodiline kinotükk, peab esiteks olema teadmisi taustast. Miks parodeeritavad teosed on inimestele korda läinud, mis neis nii erilist on ja kuidas või miks peaks keegi nendesamade hingeläinud teoste paroodiat vaatama minema. Või seda endale ostma. Nagu allpool näha, ei ole tulemus just alati suurem asi.
Teiseks peab olema armastus parodeeritava vastu. Paroodiafilmis ei saa sa kunagi otseselt mõnitada, sest publik teeb ju ometi vahet, mis on lihtsalt pilkelugu ja mis on täielik ja vaieldamatu ilkumine. Peab olema jällegi asjas sees, teadma kõike, mis žanri või konkreetse teosega seotud on, ning selle kõige vastu vähemalt kiindumust tundma, mitte niisama kellegi teise raske töö kallal ilkumiseks filmilinti raiskama. Ka selleteemalised katsed pole iga kord õnnestunud, nagu me edaspidi vaadelda saame.
Appi, lennuk!
Kuigi paroodilisi linateoseid on tehtud enam-vähem sellest ajast peale, kui kinotehnika arenes piisavalt kaugele, võimaldamaks toota tükke, mis isegi mingit pikemat süžeed omasid, peab moodsa aja paroodiafilmi alguseks siiski pidama 1980-ndaid.
Ameerikas oli vahepeal mingi imelik alamžanr, mis sai alguse 1950-ndate lõpus ja mille tähetund saabus seitsmekümnendatel, kui neljast filmist koosnev seeria „Airport“ tõi kinodesse rahvast nii et küll. Näiteks esimene osa („Airport“, 1970) teenis oma – tolle aja kohta üsnagi suure – 10 miljoni USA dollari suuruse eelarve tagasi peaaegu 13-kordselt (lõppsummaks jäi 128 miljonit dollarit). Moodustati järjed „Airport ‘75“ (1974), mis tehti 3 miljoni eest ja teenis oma eelarve tagasi 34-kordselt (piletitulu natuke üle 103 miljoni); sellele järgnes „Airport ‘77“ (1977), mis jällegi tootis eelarve kõrval 15-kordset kasumit; ning suuresti põrunud, aga 14 miljoni dollari suuruse eelarve juures ikkagi 65 miljonit dollarit pileteid müünud „The Concorde – Airport ‘79“ (1979).
Imelik oli see, et kuigi neli filmi tõi kokku palju kinokülastajaid, kes kokku andsid stuudiole 387 miljonit dollarit, oli süžee kõigil filmidel üks ühele sama – õhusõiduvahendis tekib mingi draama ja traagika, mille pardalolevad ja vahendi juhtimisse mittepuutuvad inimesed kuidagi lahendama peavad.
Lõpetagem lennuk!
Tegevusse lülitusid komödiantidest vennad David ja Jerry Zucker koos oma sõbra Jim Abrahamsiga, kes otsustasid seda filmiseeriat natuke tögada. Tulemuseks oli maailma absoluutsesse komöödiaklassikasse kuuluv „Airplane!“ (1980). Filmi vaadates on autorite imelik armastus tolle imeliku filmiseeria vastu kohe tajutav – paroodia on tehtud ilmselgelt mitte niisama välja naerdes, vaid südamega. Ühte peaossa võeti tollal vähetuntud draamanäitleja Leslie Nielsen ning oma esimese suurema ülesastumise tegi tollal täiesti tundmatu Jonathan Banks (praegu meile tuttav Mike Ehrmantrauti rollist sarjades „Breaking Bad“ ja „Better Call Saul“). Film piltlikult öeldes plahvatas ning 3,5-miljonise eelarve tagajärjel sai kinopildihuvilistelt piletitulu kokku 171 miljonit dollarit. Näitlejad said ka maitse suhu ning vähemalt mõnda aega toimetasid rohkem komöödiafilmides – Jonathan Banks läks 1984 mängima Eddie Murphy surematusse teosesse „Beverly Hills Cop“, enne filmi „Airplane!“ rohkem tõsistes linalugudes mänginud Lloyd Bridges ning Leslie Nielsen jäid paroodiaid tegema elu lõpuni.
Film ise päris kõigile ei meeldinud, aga isegi selle kõige rajumad kriitikud on möönnud, et kuigi film ise ei kõlba kuskile, siis lõpetas see ühemõtteliselt ja otseselt ära lennujaamakatastroofi alamžanri ja „Airporti“ filmiseeria, millel enne paroodia „Airplane!“ väljatulekut lõppu ei paistnud.
Appi, juudid!
1980-ndate heade paroodiavaimuga linateoste ühine omadus kipub olema see, et nende tegijad sattusid olema juudi päritolu. On kasutatud ka väljendit „Jewish Six“ ehk juudi kuuik (kuuikus oleks siis vennad Zuckerid, Abrahams, Neal Israel, Mel Brooks ja Jerry Paris). Noil ei olnud mitte mingit probleemi ka enda üle naljaheitmisega. Võtame kasvõi Mel Brooksi, kes alguses eriti parodeerimisega ei tegelenud. Tema esimene tähtteos „The Producers“ (1967), kus Brooks – viimases maailmasõjas Ameerika poolel sõdinud juut – sepitses kokku linamoodustise, milles peategelased – Zero Mostel ja Gene Wilder, mõlemad samuti juudid – toovad rahalise kasu eesmärgil 1960-ndate lõpu Ameerikas lavale muusikali, mille suurimaks laulu- ja tantsunumbriks on pala nimega „Springtime for Hitler and Germany“.
Brooks jätkas parodeerimist ka hiljem ning tegi seda väga ägedate tagajärgedega. Kui 1991 lasti välja kinotükk nimega „Robin Hood: Prince of Thieves“, otsustas isand Brooks natuke nalja teha. Originaalis leidub näiteks selline mõistatuslik tõik, et Robin Hood, kes peaks justkui olema Nottinghamist Inglismaal, kuskil keskajal, räägib puhta Ameerika aktsendiga, sest osatäitja Kevin Costner ei viitsinud isegi üritada mingit üldisemat inglise aktsenti ära õppida, regionaalsest aktsendist rääkimata. Nii sündiski „Robin Hood: Men in Tights“ (1993), mis viskab nalja nii tolle eelmainitud teose kui ka Robin Hoodi ja sarnaste isikute teemal kõnelevate mängufilmide üle üldiselt – ja väga õnnestunult. Samuti ei üritatud pärast „Men in Tightsi“ pikalt ühtegi Robin Hoodi filmi teha.
Samal ajal hoopis teises kohas oli juudi taustaga kooslus Zucker Abrahams Zucker (ZAZ) tootnud hulganisti teisi ägedaid asju. Näiteks 1980-ndate politseisarju parodeeriva telesarja „Police Squad!“. Sari ise kukkus läbi pärast esimest hooaega, sest üks nali ajas teist taga, ning kuna kaheksakümnendate komöödiasarjadel oli purgistatud naer kogu aeg olemas, siis telepublik ei teadnud, kus see naerukoht päriselt on. Aga neid oli nii palju, et tegijate arvates poleks muuks ruumi jäänud kui pidevaks naermiseks.
Kuigi sellest sündis edasiarendamise käigus „Naked Guni“ filmitriloogia, kus lisaks Nielsenile mängib tollal sportlasena tuntud ning hilisemas elus kriminaalsemat laadi tegevustega kuulsust kogunud OJ Simpson, kes iroonilisel kombel kehastab politseinikku.
Appi, koopiad!
Ühel hetkel väsis juudikuuik paroodiate tegemisest ära. Kas see on nüüd hea või mitte, aga loodus tühja kohta ei salli ning naljategemise võtsid üle uued inimesed.
Zucker Abrahams Zucker toimetas 1990-ndatel veel edasi, selle tulemusel ilmus muu hulgas linatükk nimega „Mafia!“ (1998), mida on Eestis korduvalt näidatud nime all „Jane Austeni maffia“, kuhu on kokku tulnud näiteks Olympia Dukakis, meile juba varasemast tuntud Bridges (kellele selle filmi võtted jäid viimaseks, sest ta lahkus manalateele vahetult enne filmi väljatulekut) ja eesti vaatajale „Tuvikeste“ sarjast meelde jäänud Christina Applegate. See film viskab loomulikult head ja sõbralikku nalja maffiafilmide üle, peamise suunaga „Ristiisa“ triloogiale.
Kuskilt tekkisid kodanikud Jason Friedberg ja Aaron Seltzer (ikka juudi rahvusest), kes otsustasid ka hakata paroodiafilme tegema. Originaalse Jewish Sixiga neil mingit ühendust ei olnud – need kaks lihtsalt otsustasid, et kui klassikutel õnnestus, siis äkki õnnestub neil ka. Paraku peab mainima, et kuigi üritati, ei olnud tulemus suurem asi. Nende kahe peamine vägitegu on „Meet the Spartans“ (2008), mis parodeerib sellel ajal kõik kinopubliku südamed ja rahakotid vallutanud filmiasjandust „300“ (2006), mis oli üks esimesi Hollywoodi uustöötluste laine pääsukesi (originaalne teos kandis pealkirja „The 300 Spartans“ ning pärines aastast 1962). See on tõsiselt hästi tehtud nali, teostust on, ideid on, komöödiaoskustega näitlejaid on, kõik toimib. Seltzeri ja Friedbergi teiste linateoste kohta ei saa kahjuks sama väita. Parodeerida üritatakse, aga tulemus kukub näoli maha, on nõme, rohkem mõnitav kui tögav või nalja viskav ja selline paroodiafilm ei toimi. Noid teisi ma siinkohal täiesti sihilikult ei maini, sest kellelgi pole mitte mingit mõtet ennast piinata nende teoste vaatamisega ega ka teadmisega, et sellised kinotükid on olemas. Armastus parodeeritava vastu peab olema – nagu ma juba enne mainisin –, aga nois ei ole seda mikrogrammigi.
Jääb lootus, et äkki paroodiafilm kui žanr tõuseb uuesti tuhast, kuigi lähitulevikus sellist varianti ei paista. Turg oleks olemas.
