LIHTSAIM VIIS MUUSIKAT KUULATA ON LESILA: Oma meisterlike improvisatsioonide ja huvitava häälekasutuse poolest tuntud Kadri Voorand lubab 27. aprillil kell 21.30 Jazzkaare raames toimuval „Kontsertlesila“ kontserdil esitada hoopiski mitu ühe duuri lugu. Täiesti uue formaadi abil soovib Kadri pakkuda inimestele võimalust tulla kontserdile just sellistes tingimustes, millest ta ise alati kuulajana unistanud on. Kertu Kärk otsis Kadri üles.

„Istu, lesi, lama või õõtsu. Ole nii, nagu soovid. Lamamine pole kohustus, vaid võimalus, kui tunned, et sul on nii mugavam. Ja kontserdil magama jäämine on ka minu meelest täiesti okei, piinlikkust tundma ei pea, sellepärast sai see ka tutvustusse kirjutatud. Kindlasti pole seal magamine ürituse eesmärk,“ selgitab Kadri Voorand. Ta lisab, et see on tema unistuste kontserdi formaat – kontsert, kuhu ta ise tahaks minna: „Kus saan mugavalt ja segamatult muusika saatel mõelda omi mõtteid, valides kõige mugavama asendi kehale ja kõige mõnusamad mõtted vaimule. Analüüsima ei pea, lugude vahel plaksutama ka ei pea, mitte midagi tegema ei pea, lihtsalt kuulan muusikat ja olen kohal. Aeg täielikult iseendale.“

Kõik juhtub siin ja praegu, see on ainukordne ja maagiline

„Jazzkaare kontsertlesilas on need tingimused loodud. Kes tahab, see istub, sest kontserdile jäävad toolid ka. Aga kui sa sellel kontserdil silmad kinni paned ja pikutad, siis ei ole sa mingi veider hipiinimene, vaid sobitud kenasti ürituse kontseptsiooniga. Lõbus ju. Tegelikult on seal lubatud igasugune kontserdi kuulamise vorm – võib ka tantsida, püsti seista. Mis iganes aitab inimesi muusikale keskenduda.“ Lauljanna ainuke palve on, et oma tegevusega ei segataks teisi kuulajaid. „Lesila ongi mõeldud selleks, et oleks veel mõnusam muusika saatel olla. Kõik juhtub siin ja praegu, see on ainukordne ja maagiline. Muusika, ideed ja kohalolu.“

Jazzikontserdil on tavaks pärast soolo või loo lõppu muusikuid plaksutades tänada. Kadri tunnistab, et kuigi ta on muusikutele tänulik, siis on tal vahel muusikat kuulates mõte niimoodi rändama läinud, et ta ei tahaks seda plaksutades katkestada. Seetõttu võibki lesilakontserdil rahulikult lugude vahel plaksutamata jätta ja muusikale ning oma mõttelennule keskenduda.

„Mõnikord tekib mõne looga otseühendus mingi hästi ägeda mõttega enda sees. Aga kolme minuti pärast lõpeb see lugu ära, inimesed aplodeerivad ning see otseühendus ongi kadunud. Me lõikame ära selle ägeda koha ja hakkab järgmine laul, mis ei pruugi enam üldse samasuguse mõjuga olla,“ kirjeldab Kadri. Aga kui ta oma kontsertrännakul tajub, et publik on mõne ilusa lauluga hästi kaasa tulnud – igaüks on nii sügaval oma mõtetes – siis ta võtab aega ning on selles loos natuke kauem.

Iga kontsert saab olla mõtterännak, kuid „Kontsertlesila“ Jazzkaarel keskendub sellele, et oleks võimalikult lihtne seda ka praktikas teostada. „See on minu jaoks parim muusika kuulamise viis. Inspireerivas laulus julged vaadata otsa väga erinevatele teemadele iseendas. Muusika julgustab ja kontserdisaal eraldab kuulaja telefonist, kodust ja tööst ning turvab tema mõttetööd. Aga kindlasti ei tasuks unustada ka lustimist ja rõõmu,“ rõhutab Kadri, tuues välja, et kontsert pole mingil juhul vaid tõsine endassesüüvimine, vaid olemise mõnu pidutsemiseni välja.

Iseenda sisemaailmas kolamise aeg

Kontsertlesilas Jazzkaarel ei hakka keegi inimesi kuidagi juhendama. See on siiski lihtsalt kontsert, mida saab pisut mugavamal moel kuulata. Küll aga sai kontsertrännakute idee tõuke sellest, kui Kadri sattus ühe ürituse raames teraapilisele rännakule, kus juhendajaks oli Ingrid Joya Tsirel. Inimesed said kuulata tema mõtteid selle kohta, kuidas tegeleda oma vaimse heaoluga – Ingrid andis juhtnööre ja lasi seejärel inimestel nende üle mõelda.

Kadri arvates oli see väga tore formaat, kus anti aega mõteteks kuulajas endas. Tema jaoks sai määravaks katkestamata aja kulg, mis järgis mõtte ja tunde rütmi. Tagasisideringis oli Kadri jaoks üllatus, kui paljud inimesed sellist süvitsi minekut ja mängulist vaadet iseendale tavaelus mitte kunagi ette ei võtagi. „Ka vestlustes kontsertide järel olen avastanud, et on siiski päris palju inimesi, kes ei võtagi säärast iseenda sisemaailmas kolamise aega muul ajal kui kontserdil. On pere, töö, lapsed ja muud tegemised, telekas ja Netflix ning vähe selliseid hetki, kus vahepeal ei vaata telefoni, ei vasta kõnedele, ei ava e-posti. No hüva, tavakontserdil panevad ka inimesed ehk telefoni ära, aga seekord oleme loonud tingimused, et süvenemine oleks veelgi lihtsam. Maksimaalne ajakasutus niisama vedelemiseks,“ lisab ta.

Kui laval on hea olla, on lootust, et ka kuulajal on hea

Senine kogemus kontsertrännakutega on näidanud, et inimesed tõepoolest suudavad tavapärasest rutiinist välja tulla, see tundub neile isegi ideaalselt sobivat. Alguses küll kardetakse, et äkki on tegemist mõne esoteerilis-spirituaalse kogunemisega, kuid Kadri kinnitab, et tema kontserdil pole esoteerikaga eriti midagi pistmist. „Mõte on selles, et kuulajad saaksid muusikat ära kasutada samal moel, nagu mina seda ära kasutan. Muusika on mõtete saatja või teenäitaja. Mina kasutan muusikat just sellisena – ka siis, kui ise musitseerin. Kui minul laval on hea, on lootust, et ka kuulajal hakkab hea.“

„Mul on see luksus viibida muusika ajal oma sisemaailmas juba puhtalt endale seatud töökohustusena – ma teen seda laval, kodus harjutades, laule luues. Mõistsin, et kodustes tingimustes luban enesele midagi veelgi erilisemat, lasen mõnes vajalikumas tundeelemendis enesel musitseerida oluliselt kauem ja ebaolulises vähem aega. See on minu jaoks isiklikult tervendav ja ilus kogemus. Seejuures tähendab see ka muusikas täielikku alastiolekut. Ma tahan kontserdi viia sellele muusika loomise olemusele lähemale.“

Kadri räägib, et kontserdile minnes ollakse harjunud sisemonoloogi kestel ka laval toimuvat analüüsima: „Teemad nagu esitaja virtuoossus, soolo lõpp, aplaus, esitajate taust, teoste nimed ja nii edasi. Kontsertlesilas ei pea, aga võib sellised teemad täielikult kõrvale jätta. Fookuses on sinu mõnulemine kontserdi helide keskel. Muusika saab aidata publikul lennutada isiklikke unistusi ja ideid.“

Lood, mis avavad südamekeelt

Kadri on väga narratiiviusku, ta tahab jutustada lugusid päriselust. Tema meloodiad ja laulusõnad on päriselulised. Nad võivad küll olla poeesia – nendest lugudest ei saa üks ühele maha kirjutada tema enda elu – aga tunded nende laulude meloodiate ja sõnade sees on pärit reaalsest elust. „Kui inimene laule kuulab, siis ta ei mõtle enamasti esitaja peale. Nii peabki. Kui esitaja on siiras ja tema lugu seeläbi ka usutav, tunnetab kuulaja ikkagi iseenda suhet sellesse narratiivi, millest lugu jutustab. Elulisele narratiivile reageerib publik oma isiklike tunnetega. Oluline on, et laval olevale isiksusele ei tõmmataks meelelahutusliku osaga liigset tähelepanu ja antaks ruumi ka säärasele reaktsioonile.“

„Kontsertrännakute jaoks valin välja lood, mis on minu jaoks kõige rohkem need südamelaulud, mis avavad minus endas südamekeelt. Kõik selle, mis lugude vahele jääb, loon kohapeal. Näiteks laulsin ühel kontserdil „Kättemaksu“ ning ei lõpetanud seda kohe ära, sest tajusin, et ruumis on elektrit, vaid lõin kohapeal sinna uue laulu otsa, mis oli järgmine peatükk – mis siis edasi sai.“ Seetõttu võivad igal kontserdil olla täiesti erinevad lood.

„Usun, et kui ma iseenda sisemist narratiivi lõpuni ausaks jäädes esitan, tõde varjamata, saab ka kuulaja päriselulise narratiivi osaliseks ja see saab ka kuulajas endas reaktsioone ja ideid tekitada,“ lisab ta.

Maailma lihtsaim viis

Kadri on saanud tagasisidet, et kuulajate jaoks on väga oluline see, mida ta lugude vahele räägib. Mida aeg edasi, seda rohkem on ta saanud kinnitust, et need improvisatsioonilised laulud ja lood, mida ta teeb lugude vahele, on oluline osa kogu kontserdist. Lisaks juhatavad need nii Kadrit ennast kui ka publikut loo sisse rändama ja on midagi talle hästi omast.

Samuti on ta tähele pannud, et mida rohkem ta lubab endale vabadust, seda lihtsamaks on ta lood läinud: „Ma olen muusikaliselt avastanud ennast väga minimalistlikust kohast. Mida vähem piiranguid ma olen endale seadnud, seda lihtsam on mu looming.“ Kadri nendib, et liigubki vaikselt uue, minimalistliku ja avatuma muusika suunas – „Kontsertlesilal“ esitatav muusika on justkui vahepeatus: „Olen ise ka põnevil selles osas, mis siis päriselt juhtuma hakkab ja kui alasti ma saan veel end muusikas võtta. Olen enda kontsertidel ja kontsertrännakutel olnud alati väga isiklik ning juhindun väga tugevalt sisetundest. Mulle endale mõjub muusika teraapiliselt ja kui sellest kuulajale sarnasel moel tolku on, olen lõpmata tänulik, et saan kasulik olla.“

Lisaks on „Kontsertlesila“ Kadri meelest maailma kõige lihtsam viis kontserti kuulata, igasugused vormilised piirangud on takistuste rajalt eemaldatud: „Tulge lihtsalt kohale – te ei pea mitte midagi muud tegema!“

Kontsert kui teraapiavorm

27. aprillil kell 21.30 Vabal Laval toimuv kontsert võimaldab poolteist tundi olla täiesti puutumatu, kuulata muusikat ja mõtelda iseenda mõtteid. „Kui kontserdil kaob muusika kuulamisel järg ära ning sukeldud iseenda mõtetesse, on see tõeline jackpot,“ sõnab Kadri.

Kadri räägib, et mitmed kuulajad on pärast kontserti tema juurde tulnud ja tunnistanud, et nad oleksid justkui teraapias käinud. Mida rohkem ta hetkes olemises süvitsi läks, seda rohkem sarnast tagasisidet tulema hakkas. „Trend tegeleda oma vaimse tervisega on väga oluliseks muutunud. See pole enam moekaup, vaid inimesed on aru saanud, et nad vajavadki oma mõtetes selgust, et üldse ellu jääda. Ma tunnen, et minu muusika ja kontsert peaksid olema selle heaolu teenistuses. Aga selle jaoks ekstra muusikat teha pole ka mõtet. Igasugune muusika või kontsert saab olla teraapia. Küsimus on ainult selleks, kas inimene seda endale võimaldab.“

Klappidest või kõlaritest muusikat kuulates pole võimalik seda tihtipeale saavutada: „Me ei ole kohal. Kohalolu on see moment, kus ma ei mõtle sellele, mis on minust väljaspool, vaid luban endal mõelda, kuidas ma ennast tunnen ja mida ma tunda tahan,“ selgitab Kadri. Tema sõnul on oluline oma tunded ära tunda: „Söö need tunded täielikult ära. Ära jäta ühtegi puru järele, laku lausa taldrik puhtaks. Muusika võimaldab seda teha. See ongi teraapia, kui sa ei suru oma tundeid alla.“ Ta lisab, et kontserdil ei pane keegi teine tähele, et sa neid tundeid tunned, sest kõik tegelevad iseendaga.

Foto: Karoliina Kreintaal