LINNUKESED JA INIMESED: Tiina Ilsen käis koos paari balletiskeptikuga Pjotr Tšaikovski „Luikede järve“ vaatamas ja tegi ühistest mõtetest-muljetest kokkuvõtte. Huvitaval kombel kitkus 19. sajandi vene kriitika tänaseks legendaarsed luiged armutult paljaks.
Balletiga on inimestel tihti keeruline suhe. Nõukaajal sündinutele tuleb meelde, kuidas igasugustel kommunistlike tähtpäevade kontsertidel näidati vene ajal balleti fragmente, mis tihti tundusid kohatud. Kohe, kui mingi vanem kommunist kõrvad pea alla pani, sai sellest aru juba enne ametlikku teadet – hommikust saati üürgas kõikjal „Luikede järv“. Samuti, kui Vene väed 1991. aasta augustis mööda meie tänavaid sõitsid, vihuti telekas mäletatavasti ainult balletistseene tantsida. Ja kõik need lugematud isetegevuslikud meesterahvaste esitatud väikeste luikede tantsud erinevatel süldi -ja muudel pidudel. Mida meil aga tihti ei ole õnnestunud kogeda, on balleti terviklik elamus, selle kunstiliigi ilu, liigutavus ja maagia. Selleks tuleb muidugi eelarvamused alla suruda ja ühte etendust vaatama minna.
Üllatav ajalooline avalöök
Maalima ühte tuntumat balletti „Luikede järv“ teaksime justkui kõik. Mainitud väikeste luikede tants ja nii edasi. Sajad erinevad lavastused. Mitmed töötlused, muusikalid, tele-, draama- ja laste versioonid (Disney „Luigeprintsess“) ja erinevad tõlgendused. Näiteks 2002. aastal Graeme Murphyse Londonis lavastatud „Luikede järv“ põhines hoopis Prints Charlesi, Diana ja Camilla Parker Bowlesi suhtekolmnurgal. Aastal 2010 linastunud õudusfilmilik linateos „Must luik“ oli jällegi „Luikede järve“ looga sarnane.
Selle balletti saamislugu on muide huvitav ja mitte üldse lihtne.
Nagu kirjutab muusikateadlane Tiia Järg: „1875. aasta kevadel tellis Imperaatorlike Teatrite Moskva direktsioon Pjotr Tšaikovskilt balleti Moskva Suure Teatri jaoks. Teos on loodud 1875. aasta augustist 1876. aasta kevadeni. „Luikede järv“ esietendus 4. märtsil 1877.
Muide, ajaloolased väidavad, et siis olnud edu keskmine. Vaatamata ajakirjanduses ilmunud teravale kriitikale oli „Luikede järv“ Moskva publikule siiski nii meelepärane, et püsis kavas 1883. aastani, pidades vastu 33 etendust (arvestagem, et balletti „anti“ vaid kord nädalas!). Tšaikovski puhul äratab tähelepanu, et ta muusika leidis tunnustust küll Euroopas ja Ameerikas, aga kodumaine hinnang oli pigem negatiivne ja hilinev. Esimest klaverikontserti keeldus kui sobimatut esitamast Nikolai Rubinštein, viiulikontserti – Leopold Auer (nende teoste esiettekanded toimusid vastavalt Bostonis ja Viinis). Suhtumine ei muutunud ka helilooja viimaste suurteoste puhul. Ei „Padaemand“, „Uinuv kaunitar“ ega „Kuues sümfoonia“ leia hindamist vene kriitika poolt Tšaikovski eluajal.“
Eestis on varem olnud kuus „Luikede järve“
„Luikede järve“ muusika oli 1877. aastal vene balletikriitikutele suur pettumus: „Tšaikovski muusika on igav, meloodiliselt vaene, ühetaoline, fantaasiata, liiga õpetatud.“ Vaid Herman Laroche pidas „Luikede järve“ muusikalt parimaks balletiks, mida ta üldse kunagi on kuulnud. Tšaikovski ise pidas parimaks teose teist vaatust, mida oma autorikontserdil 1888. aasta 9. veebruaril Prahas ka dirigeeris (ja õhtul kirjutas päevikusse: „Minut absoluutset õnne“).
„Luikede järve“ uut lavastust Peterburi Maria teatris 1895. aastal helilooja enam ei näinud. Ka siis kirjutasid Vene ajalehed: „Balleti kõige nõrgem koht on muusika. Selles domineerivad valsid. Muusika oma sisutuse ja banaalsusega tekitab igavust. Repertuaari püsima see ballett ei jää.“ (17.01.1895). Aga „Luikede järve“ etendused läksid seal täissaalile kuni Esimese maailmasõja alguseni.“ Ning see on tänaseni enim esitatud ballett kogu maailmas.
Meie oma Estonia teatris on „Luikede järve“ varem lavastatud kuus korda (hooajad 1939/1940, 1948/1949, 1952/1954, 1966/1967, 1980/1981, 2002/2003).
Ja nüüd, 2016. aastal, aprilli keskel esietendunud uusredaktsiooni koreograaf-lavastaja on meie balleti tänane suurmees Toomas Edur. Tema lavastus, mis põhineb Lev Ivanovi ja Marius Petipa koreograafial aastast 1895, on ilus, lummav, helge, arusaadav ja tajutav kõigi jaoks. Toomas Edur ise on öelnud, et lähtub oma lavastuses märksõnadest „selgem“ ja „kompaktsem“, jäädes siiski truuks klassikale. Ta rõhutab, et suhtub originaali suure austusega ja on veendunud, et klassika peab jääma klassikaks.
Lummav asi ikkagi
Viimasel ajal on liiga palju nn klassikatöötlusi, kus muinasjutust on tehtud olmedraama, tuues loo tänapäevareaalsusesse ning paisates elu pahupoolt „ebatraditsioonilises võtmes“ näkku. See on kunsti kaudu elu koleduste meeldetuletamine. Ausalt öeldes on hakanud juba tüütuks muutuma kõik need joodik-Lumivalgekese kujundid. Kunstielamus võiks vahel olla ikka ka päriselt kunsti elamus, ilma sotsiaalporno alltekstideta.
Seetõttu ongi seekordne Estonia „Luikede järv“ puhas elamus. Ka suurim balletiskeptik tunneb seda vaadates seda miskit, mis olemise paremaks muudab ning mida sõnades polegi ehk võimalik kirjeldada. Lummav muusika ja uskumatult kaunis liikumine laval jutustavad lugu, milles hea võidab kurja ja intrigandid ning manipulaatorid saavad nina pihta ja mis oma muinasjutulisusega viib tagasi meie lapsepõlve unistuste juurde. See annab kindlustunnet, et elu ei olegi tegelikult nii kohutav. Ja me saame kogeda, et ilu on võimalik näha, tunda ja kuulda.
Tšaikovski muusika on muidugi geniaalne, surematu, tänu sellele on „Luikede järv“ ka tänaseni laval ning seda peetakse läbi aegade üheks paremaks balletiks, mida inimene peaks elu jooksul kindlasti kogema.
Mitte vähem tähtis ei ole siiski aga ka koreograafia/lavastus ning loomulikud kujundus ja kostüümid, mis kujutelma meie silme all tõeks saada aitavad.
Viimasel ajal on liiga palju klassikatöötlusi, kus muinasjutust on tehtud olmedraama, tüütuks on hakanud muutuma kõik need joodik-Lumivalgekese kujundid.
Hoolimata kriitikutest läks „Luikede järv“ kogu aeg täissaalile. Ning see on tänaseni enim esitatud ballett kogu maailmas.
9000 käsitsi välja lõigatud sulge
Eesti Rahvusballeti „Luikede järve“ kunstnik Thomas Mika rääkis Tiina Ilsenile, kuidas tema kostüümi- ja kujunduskunst ühele etendusele sünnib ja miks ballett on lihtsalt hea.
Loomisprotsess ise algab umbes aasta jagu enne plaanitud etenduse väljatulekut ning – minu jaoks – alati muusika kuulamisest. Samuti mõtisklen loo ajastu üle: millised kombed, mööbel, arhitektuur sel ajal olid jne. Mõtlen erinevate karakterite võimaliku väljanägemise ning lavakujunduse üle tavaliselt siis, kui teen sporti või käin jalutuskäikudel, ma ei istu, pliiats käes, kella vaadates maha, et nüüd hakkab tulema. Ja kui kuvandid hakkavad peas ilmet võtma, kulub tavaliselt umbes kuu-poolteist nende paberile vormistamiseks ja prototüüpide tegemiseks. Siis saab veel täiendusi-muudatusi ette võtta.
*
Kostüümide valmimiseks läheb tavaliselt paar kuud. Enamasti on ametis umbes 20-liikmeline tiim (kingameistrid, kübarategijad, õmblejad muidugi, samuti lavakujunduse valmistajad). Kostüümid ja lavakujundus käivad alati käsikäes, oluline on, et kostüümid oleksid mugavad ja praktilised, samuti see, et lavakujundus oleks mugav ning praktiline etenduse jaoks.
„Luikede järve“ kostüümidele kulus tuhandeid kangameetreid ja kristalle, etenduseks valmis ca 150 kostüümi. Kõik 7000 sulge, mis kuuluvad luigekostüümide juurde, on kostüümitegijad käsitsi välja lõiganud eelnevalt käsitsi maalitud siidkangast. See oli uskumatult suur töö.
Iga tantsija on muidugi eri kasvu, erineva suurusega ja tuleb leida see ühine stiil kõigile, et seda üldmuljet edasi anda. Klassikaliste etenduste puhul on tähtis nägemus, mulle meeldib ka klassikas veidi sellist lihtsamat ning vähem stereotüüpsemat pilti luua. Näiteks, kuidas etenduses on venelasi või ungarlasi kujutatud – karakterid avanevad ka lihtsamates kostüümides, ei pea alati publikut üle-kujundlikkusega koormama.
*
Olen erinevatele etendustele kujundusi ja kostüüme loonud juba kümme aastat. Minu esimene klassikaetendus oli „Onegin“, olen seda teinud viiel korral ning viimati ka Estonias; kuna nad jäid tookord minuga rahule, kutsuti mind ka nüüd kunstnikuks. „Luikede järv“ on alati olnud minu kui kunstniku unelm, ma armastan seda etendust ning see on minu esimene võimalus olla selle teose kostüümide ja lavakujunduse kunstnikuks.
Ma ei ole ise kunagi disaini ega kunsti õppinud, olen koolituselt hoopis ooperilavastaja. Oma õpingute käigus kohtusin koreograafiga, kes vajas oma etendusele kostüüme, tegin siis proovi, talle meeldis ja neid kasutati Berliini riiklikus balletiteatris aastal 2006. Ja siis ma tegelikult alles enda jaoks balleti avastasingi.
*
Nüüd, töötades balletilavastustega, võin öelda, et minu arvates on balletietendustel käimine inimese jaoks omamoodi vabastav kogemus. Vahel jälgin inimesi, kes on esimest korda balletti vaatamas, nende poos on selline imelikult trotslik, pööritavad silmi, et kuhu te mind nüüd tirisite, ma nagunii ei saa aru, jne. Aga samas, etenduse käigus nad unustavad end, näiteks seesama „Luikede järve“ muusika, see tervik, ei saa kedagi puutumata jätta – ka kõige suuremaid eelarvamustega skeptikuid.
Muide, see emotsioon, mis inimene etendusest saab, võib vahel isegi tunduda liiga tugev, kuna elame ju maailmas, kus oma tundeid tuleb varjata. Aga pimedas saalis ei näe keegi ja võib end vabaks lasta. Sellepärast lähevad inimesed ikka ja jälle balletti, just klassikalisi lugusid vaatama. Sa lased lool end kanda, lähed muusika ja stoori sisse, võid unustada olme, poliitika, majanduse, pagulased ja kõik maailma kriisid ning viibida hetkeks selles maailmas. Nagu hea raamatugi puhul.
