KAS EESTLASED ON PUUSEENED JA VENELASED PURAVIKUD? Valdur Mikita kohta öeldakse, et tegemist on eesti rahva psüühe kaardistajaga. Raamatuseeria lingvistikast, metsast ning eestlase maailma salaurgastest annavad selleks põhjust küll. Valduri uus raamat räägib kukeseenekuulamisest. Juku-Kalle Raid sõitis koos ERR-i Moskva korrespondendi Anton Aleksejeviga kaheks tunniks Tartusse ja pani kukeseenepüüdmise võrgud välja.
Valdur Mikita keerutab käes oma uut raamatut „Kukeseene kuulamise kunst“ ja ütleb, et lubas endale tegelikult juba õige hulk aega tagasi, et neljandat või koguni viiendat „lingvistilise metsa“ sarja raamatut ta enam ei kirjuta. Ent lisab kohe: „Aga ega ma nüüd täpselt ei tea, kui ma sellest „Lingvistilisest metsast“ välja sain. Mingisugune sisetunne ütleb mulle seda, et sellesse „Lingvistilisse metsa“ sisse saada on lihtne, aga katsu sealt pärast välja saada!“
Võibolla, ehkki mingil moel täiendab ka uus teos eelnenud rivi. Sest sedapuhku kaardistub seal soomeugrilaste maailm. Nii ütleb Valdur, et eestlaste maailmatunnetusel on kaks juurikat: uuem, Euroopa oma, ning vanem, ugrimugri liin.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): No sa ei saa metsade lingvistikast ikka vist välja! Essütajad on sind ära eksitanud!
Valdur Mikita (V.M): (Noogutab nõusolevalt) Jaa! Essütajad essutavad meid viimastel aegadel eriti tugevasti – ja see on võibolla põhjus, miks ma otsisin raamatule veidi teistsugust pealkirja. Panin siis „Kukeseene kuulamise kunst“. Mul ikka väike selline sünesteesia kiiks on kogu aeg küljes olnud. Ma mõtlesin, et kui sa seent kuulad, siis mingi ajukääru võib ta sul käima tõmmata.
J-K.R: Sa võrdled soomeugrilasi kukeseentega. Minul aga tuleb seenevõrdlusega kohe meelde legendaarne vene muusik ning omalaadne filosoof Sergei Kurjohhin, kellel oli 1980-ndate lõpul teooria, et mitte soomeugrilane ei ole seen, vaid hoopis Lenin. See mõte vihastas välja paljud venelased, kes olid kasvatatud Leninit armastama. Neile ei mahtunud kuidagi pähe, et mis seen see Lenin on.
V.M: See on vägev võrdlus, mükoriisa on kõige võimsamaid metafoore. (Elavneb) Ma panin raamatule kukeseene pealkirja, sest mükoloogid tegid mulle selgeks, et maailmas on üsna vähe liike, kes sünnivad siia täiuslikena. Kahjuks inimene nende hulka ei kuula. Aga näiteks kiil kuulub. 70 miljonit aastat samasugune – lihtsalt on täiuslik, pole vaja kuhugi areneda. Ja kukeseenega on sama lugu. Teatavasti kukeseen ei ussita. Põhjus on selles, et kuna ta on nii vana seen, siis ta oli olemas juba enne, kui tekkisid seeneussid ja -kärbsed. Ühesõnaga, kõigepealt olid kukeseen ja siis tulid kõik ülejäänud.
J-K.R: (Mõtlikult) Kui nüüd soomeugrilasi seentega võrrelda, siis… tõele au andes ei ole soomeugrilased seenetarbijad olnud. See on ikkagi venelastelt tulnud komme. Seened olid soomeugrilase jaoks selline küllaltki hirmuäratav šamaani tööriist, millega luua sild vaimolenditega. Nad kartsid seda pintslisse pista!
V.M: (Kõhkleb) Ma usun, et siiski väga vanal ajal nad tarvitasid. Aga ilmselt tuleb sellega nõustuda, et kusagilt Lääne-Siberist ja sealt on mingisugused vanemad arhailised seenekultuurikihid ka pärit. Igal juhul, kui me vaatame hilisemat aega, kasvõi 19. sajandit, siis eesti talupoeg oli selline, et tema küll mingisugust umbrohtu, sodi ja seent hea meelega suhu ei pannud. Toit oli ikka see, mis kasvas põllul.
J-K.R: Kuule, kuidas sa üldse juhtusid soomeugrilust kaardistama? Mingis kohas pidid ju selle alguse tegema. Kas seepärast, et oled ise ka sellisest kaunist kolkast pärit?
V.M: (Nõustub rõõmsalt) Vist jah, kõige õigem vastus on, et ma olen maapoiss ja mul õnnestus üles kasvada kõige paremas mõttes maakolkas Tarvastu kandis. Minu sünniaasta on 1970 ja kui oli juba aasta 1975, ei käinud meie kolkas piima järel veel piimaautotki; piima veeti hobusega. See näitas seda, et ta oli kõige paremas mõttes kolgas ka nõukaajal. Ja kõik need inimesed, kes mu lapsepõlves minu ajutegevust mõjutasid, olid kõige ehtsamad läänemeresoomlased. Euroopa kultuur polnud neile veel kohale jõudnud ja nende aju rikkunud! Raamatuid nad ei lugenud, kinos ja teatris ei käinud ja üldse nägi see elu välja mõnusalt arhailine. Alates mingitest pöörastest pärimuslugudest kuni uskumusteni ja sealt see mingisugune ajutegevuse häire mul ilmselt pihta hakkas.
J-K.R: Noo! Autokauplus ikka käis?
V.M: (Noogutab) Autolahvka muidugi käis. (Hüppab teemaga) Tead, ma huvi pärast guugeldasin ühte sellist sõna nagu „lehmaleib“ – ja tõepoolest sealt tulid veel mõned vasted! See oli see kandiline vormileib!
J-K.R: Jah, seda müüdi küll lavkas, aga minu meelest kutsuti seda hoopis seakeeksiks. Või noh, lehmakeeksiks. Sest nõukogude rahvamajandusse oli sisse kirjutatud totter klausel leiva hinna kohta. Seda doteeriti riigi poolt, nii et see maksis vähem kui tooraine… No ja muidugi aeti see siis lehmadele toiduks sisse.
V.M: (Jätkab mõtet) …aga ma guugeldasin ka sellist sõna nagu „lehmatikk“! Lehmi viidi ketiga heinamaale ja ma mäletan seda, et kui inimestel olid kehva kannaga jalanõud, siis neid tabas kannavalu, mis tuli sellest, et nad tagusid seda lehmatikku oma viletsa tallaga maa sisse. Sõnale „lehmatikk“ andis guugli otsingumootor null vastet. Mis tähendab, et mingi kiht vanast külaelust on täiesti unustusse vajunud. (Lootusrikkalt) Äkki peale seda lugu tekib uuesti guuglisse!
J-K.R: Sa ütlesid, et inimesed ei olnud rikutud ja raamatuid ei lugenud, umbes nagu täna Prisma kliendid…
V.M: (Vaidleb resoluutselt ning kohkunult) Mis Prisma! Ei-ei-ei! Ilmselt mingi pärimustarkus ikka juhtis inimesi. Ma ikka mäletan seda, kuidas vanaisa hullutas mind selle legendiga, et tema kauge esivanem on kusagile aidalakka ära peitnud Seitsmenda Moosese raamatu. See oli minu esimene ajalootund, eks mina käisin seda korduvalt ja korduvalt otsimas. (Ohkab) Eks ma tunnistan, et tookord jäi leidmata, aga ega ma selle leidmise mõtet veel päris maha ei ole matnud.
Aga selliseid legende oli omajagu ja see ilmselt näitab, et osa sellisest vanast pärimusest ikkagi oli ka reaalne maailm, mille järgi inimesed üritasid oma elu seada. Ma ei mäleta, et näiteks ussisõnu oleks meil külas osatud, küll aga liikusid legendid, et mida nendega kõike tehtud oli. Usk külanõidadesse – eks see ole ju siiani säilinud.
J-K.R: Hehee! Selle Seitsmenda Moosese raamatuga tuleb meelde kohe eluke Oskar Lutsu sulest, kuidas väike Lesta vedas vaest ja totravõitu Joosep Tootsi mööda Tartu linna ringi ja näitas kultuuralisi vaatamisväärsusi. Ülikooli, Vanemuise teatrit jne. Ühtlasi ka kirikuvaremetesse peidetud raamatukogu ning Toots oli muidugi veendunud, et seal on see „Seitsme Moosese“ raamat ketiga laua seina kinni.
V.M: (Naerab) Tegelikult on hiljem Feliks Oinas isegi päris kenasti ära tõestanud, et vana Kalevi tarkuseraamatu algne legend – mille Kreutzwald kirjutas suureks oma „Kalevipojas“ – pärineb sellestsamast Seitsmenda Moosese raamatust. See olla olnud köidetud ketiga keiserliku ülikooli raamatukogu keldris seina külge.
J-K.R: Jah, ja Joosep Toots oli veendunud, et see on ketiga seina küljes kahel põhjusel: a) et keegi seda ära ei varastaks ja b) et see raamat ise minekut ei teeks.
V.M: (Naerab edasi) Mis mõnes mõttes teeb välja ju ühesuguse kultuurikao!
J-K.R: Eks tegelikult sinu kodukolka legendid hävitaski ju kirik ning kirjatarkus suuremalt osalt ära.
V.M: Absoluutselt! Ja kui me nüüd vaatame, kes on tõelised vanad kultuurikandjad, siis loomulikult on need setod. Ja väga selge põhjus on see, et kirjatarkus jõudis nende juurde sedavõrd hilja, et nii palju vana arhailist kraami oli veel suulises pärimuses alles ja kiri ei jõudnud kõike seda mättasse lüüa, mida kirjaoskamatud mäletasid. See on see vana tõde, et kõik on maailmas tasakaalus – kui saad midagi juurde, pead midagi ära andma. (Ohkab teeseldult) Nii see paraku on.
J-K.R: (Ohkab samuti teeseldult) Nii et raamatuid vaenav soomlaste lollidepood, tuleb välja, tegeleb hoopis meie pärimuskultuuri hoidmisega.
V.M: (Muutub elavaks) Ma ka kohe mõtlesin, et kas see on hea või halb reklaam. Tuleb tunnistada, et reklaam on nõme, aga mulle mingil määral meeldis see probleem, mis selle alt välja koorus. Olgem ausad, ka sina oled näinud oma elus palju lapsi, kes on saanud kingituseks raamatu ja nende nägu läheb väga pikaks. Lapsel tuleb pisar silma. Ja siis hakkad mõtlema, et kas peaks lapsevanemale otsa vaatama või Prismale otsa vaatama või kirjanikud kirjutavadki halbu raamatuid. Igasuguseid hüpoteese võib ju lauale panna.
J-K.R: (Nõustub) Fakt on muidugi, et kõik raamatud ei ole head. Raamatupoes näeme ka ikka igasugust sodi. Inimene võib trükkida suvalist kräppi, kui tal raha on.
V.M: Ja nad teevad ka seda! Aga ma ei tea, võibolla ainult 2–3 protsenti sellest, mida me nimetame kultuuriks, on ikkagi see, mille üle me siiralt õnnelikud oleme. Osa kultuurist on ju sõna otseses mõttes prügihunnik. (Murelikult) Kaugele see maailm nõndaviisi läheb? Mis sa arvad?
J-K.R: Lennart Meri ütles, et olukord on sitt, aga see on tuleviku väetis. Tegelikult see mingi saastakiht, mis kultuuris eksisteerib, eks selle peale kasvab päris kultuur. Ma usun, et ilma selle saastakihita ei ole see kultuur, mis meid õnnelikuks teeb, võibolla üldse võimalik!
V.M: (Mõmiseb rahulolevalt) Väga hea vastus. Ma ei tea, kas ma ise nii head vastust välja oleks mõelnud. Kuskilt peab tekkima huumus, et asi hakkaks mädanema ja kasvataks uuesti õisi.
(Mõtleb veidi) Selles mõttes tuleb küll nõustuda, et ilma kiibitsejateta tegelikult ei ole ka kirjanikku. Iga kirjaniku taga peaks olema väike kiibitsejate ring!
J-K.R: Sa oled kirjanikuna lugude jutustaja, võibolla hoopis lugude vahendaja, sest lood on kuskil olemas, aga need tuleb üles korjata ja teistele arusaadavaks teha.
V.M: (Muheleb) Jaa! Kirjanik on sõnade ratsu. See on ilus mõte, olen sellega päri.
J-K.R: Sina tahad kirjutada Läänemere-Soome elutundest.
V.M: (Pistab vahele) Kui sa nüüd küsid, mis on Läänemere-Soome elutunne, siis ma võibolla õige pisut jään vastamisega hätta. Ma lähtusin sellest, et meile kõigile meeldib maailma kaheks jaotada. Mina jagasin ka maailma kaheks. Jagasin Euroopa maailmaks ja vanemaks soomeugri maailmaks. Hästi, me saame aru, et see on väga ebatäiuslik jaotus, aga ütleme, et see on tööhüpotees. Mul on pikka aega olnud selline tunne, et me tunneme endas ära sellise Euroopa eestlase. Ja seal on väga palju väärtuslikku kraami. Häda on aga teise poolega – kui me võtame läänemeresoome kihistuse, siis meil puuduvad metatekstid, mille kaudu seda maailma lahti muukida. Me ei tunne ise seda õieti ära. Kui selle pilguga enda ümber vaadata, siis väga paljudes kohtades me näeme väga selget kahe maailma kihistust.
Ma olen huviga kõrvalt jälginud, kuidas inimestele loomakaitsjate teema millegipärast kohale ei jõua. Vastus on see, et me elame maailmas, kus valitsevad suured puud, taimed ja kivid. Meie pärimus kubiseb koledatest lugudest, kuidas keegi on läinud pühapuud maha võtma ja mis selle puupilastajaga hiljem juhtunud on. Loodus ise paneb asjad paika. Ja igalt poolt vaatab vastu paralleelmaailm.
J-K.R: Mis seal salata, seda vana eestlast on kirjeldanud ka muude rahvaste esindajad. Üks lustlikumaid tekste on Riiast pärit pastori-kirikuõpetaja Garlieb Merkeli oma, mis on kirja pandud 18. sajandi lõpul. Ta ütles, et eestlane on äkiline ja kättemaksuhimuline. Ja solvas, et üks eestlane sama palju tööd ära teeb kui kaks lätlast!
V.M: Hehe-hee! Karl Ernst von Baer kirjutas oma eestlaste endeemiliste haiguste kuulsa ülevaate paarkümmend aastat hiljem, ta nägi talupoega ikka õige tumedates värvides. Aga igal juhul tundub, et juba toona sai mingi mõtteviis, mis ülistab sellist pärismaalast ja pärismaalaseks olemist, tuule tiibadesse. Siit kumab läbi ka geograafiline arusaam, juba antiikajast. Et kõik, kes elavad „ülevalpool“, rohkem põhjas, on justkui vooruslikumad, targemad ja intelligentsemad, ning need, kes elavad allpool – lõunamaalased – on justkui põrgu käsilased.
J-K.R: No kui me läheme siit veel põhja poole, siis ärgem unustagem, et kõige hirmsamad tegelased elasid Lapimaal: lapi nõid ja tema kohutavad käsilased.
V.M: Absoluutselt. Lapi nõiad ongi olnud ilmselt maailma juttudes kõige targemad!
J-K.R: Sa ju mäletad Andres Ehini poolt ette loetud tšuktši muinasjutte, kus oli hirmus nõid Kõkvat, kes lastele alati vaat et pätsi püksi ehmatas. Põhjarahvaste juttudes ikka veri lendab ja fekaali pritsib, happy end’i naljalt ei kohta.
V.M: Võibolla see pimedus on neid nägemusi sajandite vältel voolinud selliseks eriti õõvastavaks? On üks teema, mida ma oma raamatus püüdsin lahti mõtestada. (Peab pausi) Tegelikult Oskar Loorits juba mõtles sellele pikalt, et mida põhjapoole minna, seda rohkem muutuvad inimesed ka selliseks ülitundlikuks. Sellist nõiaverd tuleb rohkem! Ja Looritsa põhjendus oli ka väga lihtne: kuna keskkonnatingimused muutuvad järjest raskemaks, siis ellu jäävad need, kes kuidagi eriti oskavad ilma ette aimata, oskavad aimata, kus saakloom liigub, kus kala asub. Sellistel oli eelis ellujäämiseks.
(Rõõmsalt) Aga soomeugrilaste häda kõikide nende vooruste kõrval on see, et nad on väga suured muretsejad.
J-K.R: Muidugi, me muretseme endale pidevalt asju, pidev murekoorem on seljas. Ma vaatan, et sina muretsesid endale just uue tassikese teed.
V.M: Täpselt nii! Ja sealt tuleb ka see, et sõltuvushaigused on need asjad, millega õnnetud soomeugrilased peavad kuni lõpuni maid jagama. Ei ole paremat ärevuse ja muretsemise leevendajat kui seesama alkohol!
J-K.R: Kui me vaatame homset maailma, siis me seal suurt osa neist soomeugri väikerahvastest tõenäoliselt ei näe. Läinud on ju liivlased, vadjalased jne.
V.M: (Luristab teega) Ma olen mõelnud veel lihtsamalt: kui sa küsid, mida teeb Eesti tänases Euroopas. Mis on selle Eesti mõte? Jätame digiriigi kõrvale… (Mõtlikult) Selle kohta ma ei oska seisukohta võtta, mis see on. Siis võibolla üks mõte, mis mulle endale pähe kargas, et me justkui oleme mingisuguse maailmaosa retseptor. Me oleme nii väikesed, me ei suuda mitte midagi teha, aga võibolla see annab mingisuguse teatud põhjenduse mingisugusele eksistentsiaalsele ängile. Ja seda on ikkagi vaja.
Ja mida aeg edasi, seda rohkem ma mõtlen, et on veel üks eelis, mis on olemas – kui sa paned kokku oma Ida-Euroopa identiteedi ja soomeugri identiteedi. Sellest kipub tekkima mingisugune vägevamat sorti segu. Mida aeg edasi, seda rohkem ma mõtlen ka sellisele Ida-Euroopa identiteedile. Võibolla ei ole see sugugi halb.
Anton Aleksejev (A.A): (Olles seni hasartselt oma telefoni näppinud, tõstab äkki pilgu ning kukub vene aktsendiga loengut pidama) Eh! Raske on eestlastest aru saada! Nad on põhimõtteliselt nagu seened, kasvavadki niisama. Ja sina kui venelane kasvõi korjad neid… või jätad rahule.
(Tõstab targalt näpu) Aga selleks, et neid korjata, on vaja teada, milleks. Ma arvan, et ühe mürgise eestlase võib küll korjata – ja sellega mürgitada kedagi teist seent, näiteks teist eestlast. Nii ma arvan, et see võibki meid kuskile viia.
J-K.R: Alar Pikkoraisel oli kunagi ajalehes Post koomiksisari „Rahvaste toite“: selle moto oli, et eestlase rahvustoit on teine eestlane, aga argipäevaks sobib ka muu. Kõlbab süüa ka poolakat ja venelast.
A.A: (Õpetlikult) Poolakas ja venelane on ikka erineva maitsega. (Mõtlikult) Ütleme nii, et poolakad on näiteks marjad ja venelased on samuti seened. Aga võrreldes eestlastega, on tegemist seente erinevate sortidega.
V.M: (Naerab juba pikemat aega) See imponeerib mulle väga ja nüüd ma hakkasin mõtlema, et millised seened eestlased on ja ma pakuks, et eestlased on puuseened.
A.A: (Veendunult) Aga venelased on puravikud! Siin on praegu Puravik Anton, Puuseen Juku-Kalle ja Puuseen Valdur. Ja nüüd tekibki küsimus, et kui kolm seent said kokku, siis kes keda korjab?
V.M: Ma arvan, et alati on tore kuskilt kõrgelt teiste peale alla vaadata. Näiteks puuseenena! Aga sa pead arvestama, et kui see puu maha langeb, siis satud sa ikka teistele metsaelanikele söögiks. Selline kummaline aineringlus. Võibolla ongi see eesti kultuur? Tundub justkui lihtne. Aga kui hakkad sukelduma, siis on niivõrd keeruline, et ma teinekord mõtlen, et kogu seda protsessi peaks kirjeldama rohkem sellistes bioloogilistes terminites. Et võibolla me jõuaksime kiiremini välja sinna, kuhu me tahame jõuda. Tegelikult me peaksime leiutama uued algmõisted, millest rääkida.
A.A: (Õiendab) Mihuke see puuseen üldse on? Kindlasti mürgine? Seda korjates peab olema ettevaatlik! Ega Vladimir Vladimirovitš ei ole ilmaasjata soomeugrilaste niidistiku pärast mures, ega ta ilmaasjata ei arva, et soomeugri puuseened ikkagi tahavad okupeerida Vene puravikke!
J-K.R: Valdur, sa oled nüüd juba mitmes, mitmes raamatus seda soomeugrilust ja eestlust kaardistanud, kui palju lähemale sa jõudnud oled?
V.M: Ma arvan, et ma mingil määral olen lähemale jõudnud. Aga tõsi ta on, et pärale ma ilmselt ei jõua kunagi – ja see oleks ka jube igav. Mingisugune sisetunne ütleb mulle, et mida rohkem me euroopastume, seda tähtsamaks tegelikult saavad meie soomeugri juured. Lihtne lause, kõlab primitiivselt, aga kindlasti on see soomeugriluse teema, sellest räägitakse nii lähedasemas kui kaugemas mõttes. Selles olen ma absoluutselt kindel.
Mis mind aegajalt kummitab, on see, et Eestis oleme oma eluoluga nii palju ajast maha jäänud, et me oleme ajast ees. Kui mingid asjad on maailmas niivõrd aeglased – ma lugesin kuskilt, et on olemas üks bakter, mis hingab kord saja tuhande aasta jooksul ja tänu sellele on tohutult pikaealine – siis sellel aeglusel on mingisugune eelis. Ta konserveerib meile tulevikku!
J-K.R: Olles soomeugrilaste areaalid risti-põiki läbi tuulanud, võin kinnitada, et tegemist on ikka väga uimaste rahvastega küll. Puravik Aleksejev võib kinnitada.
A.A: (Tähtsalt) Mina kui puravik, lihtne mehike, keda on kõige parem praadida värskelt võiga või teha üks lihtne marinaad, et sakuska oleks ikka laual, võin öelda, et puuseeni tunneme me veel liiga vähe, et nende üle otsustada.
V.M: Aeglusest rääkides tekibki küsimus, et mille järele sa jooksed. Kui juba lippad, siis sul peab olema kindel eesmärk, aga mina usun, et soomeugrilased ei teadnud kunagi täpselt, mis on elu mõte. See värk, mille järele elus minna ja kõik sellised muud euroopalikud konstruktsioonid. Soomeugrilane ei küsi, mis on elu mõte, ta küsib mingisuguse teistsuguse küsimuse. (Mõtleb) Aga tal ei tule seda ka pähe, et see on mingi väärt mõte, mida küsida.
J-K.R: Sinu kirjutatuga on nii, et see tekst oledki sa ise. Muud kirjanikud mõtlevad terve seiklusgamma välja, sina kirjutad ennast lahti. Niisiis ei ole intervjuu sinuga üldse kirjanduskülje jaoks, vaid persoonirubriigiks. Kui me võtame selle uue raamatu – või uue sinu –, siis mille poolest ta kõige enam endisest erineb?
V.M: (Rõõmustab) Ohoo! See on üks väheseid küsimusi täna, millele ma oskan vastata! Seda raamatut on lihtsam lugeda. Ma tunnistan, et need eelmised raamatud läksid mul natuke käest ära, seal oli kohti, mida üle lugedes pidin ise ka mõtlema, et mida see kuradi Valdur Mikita tegelikult öelda tahtis. Aga kui ma mõtlesin, siis mõtlesin muidugi välja. Ilmselt mina kuulun nende hulka, kes lähevad aja jooksul lihtsamaks. Mõnes mõttes on mu suur unistus saada lihtsamaks. Rääkida selliste kolmesõnaliste lausetega.
