NAISED LÄKSID MEELEST ÄRA: Tartu Kunstimuuseumis on üle 29 aasta taas näitus Julie Hagen-Schwarzi elust ja loomingust. Miks on Hagen-Schwarz Eesti kunstiajaloos niivõrd oluline ja miks me peame temast rääkima? Merli-Triin Treikop ei pea seda isegi puust ja punaselt ette tegema, vaid mõtiskleb, miks ägedad naiskunstnikud ajas kaotsi läksid.
- aastal avaldati ajakirjas Art News nüüdseks krestomaatiline Linda Nochlini artikkel „Miks ei ole olnud suuri naiskunstnikke?“. Pärast seda on paljud kunstiajaloolased end pühendanud unustatud või seni vähemväärtuslikuks peetud naiskunstnike (tagasi)toomisele üldisesse kunstiajaloolisesse teadvusesse. Oma artiklis tõi Nochlin välja erinevad institutsionaalsed takistused, mis on ajalooliselt põhjustanud olukorra, kus kunstimaailmas saavutasid arvestatava positsiooni ning leidsid koha kunstiajaloos vaid vähesed naised.
Hästikasvatatud naiste harrastus
Kui keskenduda Eesti kontekstile ning ajaloole, siis 19. sajandi keskpaigast ei oleks meil näiteks tuua ühtegi professionaalsel kunstimaastikul läbilöönud naise nime, kui ei oleks Julie Hagen-Schwarzi.
Tema saavutused ja roll kohalikus kunstiajaloos on niivõrd märkimisväärsed, et tegelikult oleks isegi kohatu pidada Julie Hagen-Schwarzi vaid näiteks edukast naiskunstnikust 19. sajandi kontekstis. Kuid just seetõttu ta seda paradoksaalselt on, sest kuigi kunsti tegemine kuulus n-ö „hästikasvatatud“ naiste harrastuste hulka, siis kuni peaaegu 20. sajandini said kunstimaailma institutsioonidele ligi ja kirjutasid end selle kaudu ajalukku vaid kõige märkimisväärsemad naiskunstnikest.
Kuhu ja kuidas siis need naised ajaloost kaovad? Vaadelgem, miks teab iga gümnaasiumi kunstiajaloo kursuse läbinu esimest eestlasest kunstnikku Johann Kölerit, kuid mitte üsna samal ajal tegutsenud esimest naiskunstnikku Julie Hagen-Schwarzi.
Esimesi naisakadeemikuid Euroopas
Enda ajalukku jäädvustamisel mängib esiteks olulist rolli kunstniku kaasaegse ametliku kunstimaailma tunnustus talle. Julie Hagen-Schwarzi puhul sattusid kokku äärmiselt töökas ja tahtejõuline natuur, mis oli valmis ka üle astuma mõningatest naistele seatud piirangutest, ning haridust soosiv päritolu ja tutvused, mis talle sellist tunnustust võimaldasid.
Nagu pea kõigi enne 20. sajandit professionaalseteks kunstnikeks saanud naiste puhul, mängis ka Julie elutee kujundamisel võtmerolli tema isa, Tartu Ülikooli joonistuskooli õpetaja August Matthias Hagen, kes Juliet esialgu õpetas ning kelle abiga õnnestus tal saada ka stipendium, et 1846. aastal tollasesse kunstikeskusesse Dresdenisse õppima minna.
- sajandil oli kunstiväljale sisenemiseks vaja ustavaid ja kaalukaid eestkõnelejaid – naistele jätkus neid laialt levinud eelarvamuste tõttu vähe. 1847.–1851. aastal kujunes Juliest Münchenis elades lõplikult välja professionaalne ja iseseisev kunstnik. Tema peamisteks liitlasteks said tollal Münchenis ainsana naisi õpetanud portretist Joseph Bernhardt ja Lõuna-Ameerikast naasnud maastikumaalija Johann Moritz Rugendas, tänu kellele Julie maalid Kunstiühingu näitusele jõudsid.
Münchenis toimus ka tutvus tsaaritütre ja hilisema Peterburi Kunstide Akadeemia presidendi Maria Nikolajevnaga, mis tõi Juliele 1853. aastal stipendiumi, elamaks ja õppimaks Roomas. Ilmselt aitas see tutvus kaasa ka 1858. aastal talle akadeemiku tiitli omistamisel, millega Julie Hagen-Schwarzist sai mitte üksnes Vene impeeriumis, vaid kogu Euroopas ainus naine, kellel see õnnestus.
Ebaõiglased hinnangud
Teiseks määrab kunstniku positsiooni kunstiajaloos hilisem suhtumine tema isikusse ja loomingusse – too sõltub muidugi suuresti kirjutaja kaasaegsetest tõekspidamistest. Kuigi Hagen-Schwarzi nimi on jooksnud läbi enamikust 20. sajandil Eestis välja antud kunstiajalugudest, ei ole need reeglina erinevatel ideoloogilistel kaalutlustel ületanud paari rida või sisaldavad sootuks kirjutaja ajastu maitsest lähtuvaid ja Julie loomingut madaldavaid hinnanguid.
- sajandi alguses püüdis eesti rahvuslik kunst ja kultuur end baltisaksa kultuurist distantseerida, alles 1930. aastate teisest poolest hakati baltisakslaste kunstilugu koos eestlaste omaga kajastama. Suures osas akademistlik ja aristokraatliku klassiga seostatav baltisakslaste kunst ei sobinud aga uute sotsialistlike kunstiideaalidega.
Seda sobib hästi illustreerima Voldemar Vaga vaade Julie Hagen-Schwarzi loomingule 1971. aastal avaldatud raamatus „Kunst Tartus XIX sajandil“. Vaga kirjutised sisaldavad palju faktilist materjali, lähtuvad stiilist ja kunstnike professionaalsuse astmest, aga annavad ka omapoolseid hinnanguid. Julie Hagen-Schwarzi Itaalia-perioodi töid kirjeldab ta „pseudoromantiliste ja efektitsevatena“, Hagen-Schwarzi hilisema perioodi maalimisviisile annab ta aga hoopis hävitava hinnangu, kirjeldades seda kui „igavat, siledat, tuima, värvidelt tuhmi ja tumedat“. Taolist akademistlikku, hedonistlikku ja eliidile suunatud kunsti oli raske tollase kunstiideaali raamides tunnustada. Vaga ilmselt ei vaimustunud ka isiklikult Hagen-Schwarzi hilisema perioodi vägagi realistlikust loomingust.
Võimalik, et Vaga seisukohtade mõjul on Teaduste Akadeemia kuus aastat hiljem välja antud ülevaates „Eesti kunsti ajalugu I“ teises köites Julie Hagen-Schwarzi mainitud vaid möödaminnes.
Kunstiajalugu räägib ka selle kirjutajatest
- ja eriti 1990. aastatel hakati baltisaksa kunstiga senisest rohkem tegelema. Muu hulgas asuti 1980. aastatel Tartu Kunstimuuseumis Julie Hagen-Schwarzi arhiivi ja teoseid läbi töötama ning need tipnesidki näituste ning kataloogidega Epp Preemilt Tartus (1988) ja Lüneburgis (1990).
Hoolimata 1990. aastate alguses toimunud näitustest ning huvi kasvust baltisaksa kultuuri vastu ning Julie Hagen-Schwarzi olulisusest Eesti kunstiajaloos pole teda ära märgitud 1999. aastal välja antud „Lühikeses Eesti kunsti ajaloos“.
Praeguseks on toimunud mõningad muutused. Saksamaal on Christin Conrad aastaid uurinud Julie Hagen-Schwarzi ja tema lähedaste kirju ja koostöös Eesti Ajaloomuuseumiga neid ka avaldanud. Kunstiajaloolaste hulgas on tärganud mitte ainult huvi, vaid ka selge vajadus Hagen-Schwarzi isiksuse tutvustamiseks laiemale publikule. Veelgi enam, Julie Hagen-Schwarz jõudis 2016. aastal Vanemuise etenduses „Julie ja tähed“ muuseumidest ja ülikoolidest ka teatripubliku ette.
Miks siis ei õpita Köleri Itaalia-vaadete kõrval ka Julie Hagen-Schwarzi „Itaallannat vaasiga“ (1857–60)? Kui oma eluajal tuli Hagen-Schwarzil endal eelkõige tegeleda naistele seatud ühiskondlike takistustega, siis hilisemas kunstiajaloos on suhtumist temasse ehk isegi enam mõjutanud rahvuslikud ja poliitilised ideoloogiad. Eesti ja baltisaksa kunsti samaväärsena nähes ning võttes arvesse ajaloolist ebaõiglust mitte ainult eestlaste, vaid ka teiste tollase ühiskonna osade suhtes 19. sajandil, õnnestub meil jõuda ehk tasakaalukama ja ka huvitavama ajaloopildini.
Kunstiajalugu ütleb sama palju selle kirjutajate ühiskonna väärtuste kohta kui kunsti kohta, millest see räägib.
