ARULAGE KINO: ERR-i Moskva korrespondent Anton Aleksejev sattus kinno vaatama filmi, mille tõttu on Venemaal palju mõõku ristatud. Tegemist on teosega „Matilda“, noore baleriini liftisõiduga otse napaka tsaari voodisse, mida vaatas pealt inetu printsess – tõsi küll, vuntsideta. Jube loll film on.
Elas kord tsaar. Et tsaar oli meessoost, oli tema küljes suguliige. Veel oli tsaaril imekaunis habe ning väga, väga palju kauneid väejuhtide mundreid. Veel oli tsaaril pruut – saksa printsess.
Tõsi, tsaar oli rumal. Nii võib juhtuda mitte ainult tsaaride, vaid ka paljude tavaliste inimestega – ja sellest pole midagi. Elavad!
Oma rumaluse tõttu mõtles tsaar vaheldumisi habeme ning suguliikmega. Siin muinasjutus algab kõik balletist – ja ka lõpeb sellega.
Nagu Lily klubi
Balletiteater meenutas natuke Lily klubi, mis asus kunagi Tallinnas Tatari tänaval, rokkarite baari Woodstock vastas. Lilys lihtsalt tegeleti seksiga raha eest, ent Moskva balletis lisaks sellele ka tantsiti. Muid erinevusi polnud. Ühel baleriinil läks aga korsett etenduse ajal kogemata lahti ning tsaar nägi paljast naiserinda. Tõenäoliselt esimest korda elus. „Ma olen armunud,“ mõtles tsaar. Aga et tsaaril aju polnud, mõtles ta seda nii habeme kui ka suguliikmega.
Ning siin lõppes ballett ja algas armastus.
Armastusega tegelemise jaoks tahtis tsaar kasutada füüsiliselt baleriini, aga abielluma pidi ta Saksa printsessiga. Talle kuulus ju siiski Vene impeerium ja rahvas ning ta soovis, et neid valitseks printsess, mitte baleriin. Sel ajal ei olnud veel olemas Alla Pugatšova laulu „Kuningas võib kõik“, milles tabavalt öeldakse, kuidas „armastuse pärast ei saa ilmas abielluda ükski kuningas“.
Umbes samal ajal saabus tsaari pruut Venemaale ja osutus väga inetuks – peaaegu nagu Hitler, ainult et ilma vuntsideta. Lisaks sellele osutus ka tema lolliks, nagu meie tsaargi.
Esimene asi, mis ta tsaarile ütles, oli fraas: „Sinu pärast võtsin ma vastu õigeusu!“
Ent sellega ei hämmasta Venemaal kedagi. Kui printsess oleks teatanud, et käis kamasuutra kursustel ja on otsustanud plastilise operatsiooni teha, et rindu suurendada, siis, võibolla, oleks ta mõneks hetkeks tsaari tuju parandanud. Aga õigeusklikke oli Venemaal sada aastat tagasi – nii nagu tänagi – väga palju. Sellega pole mõtet ärbelda.
Peale selle pole õigeusk mingil moel seotud õigeuskliku ilmaliku ning seksuaalse ilu ja veetlusega – mis sa hing teed!
Niisiis lõpeb sellel kohal armastus ning algab ajalugu.
Tegelik tsaar on president
Ajalugu pajatab meile, et lõpuks abielluski tsaar saksa printsessiga ja sai temaga viis last. Baleriin solvus tsaari peale ja abiellus ka ise – vähe sellest, isegi mitu korda.
- aastal loobus tsaar olemast tsaar ning veel aasta hiljem lasid bolševikud ta koos perekonnaga maha.
Üldse mitte väga kaua aega tagasi, 1980. aastal, kuulutas piiritagune vene õigeusu kirik tsaari ja tema perekonna pühakuteks. Samal, 1980. aastal, peeti Moskvas olümpiamänge, mille raames ehitati Tallinnasse Piritale purjespordikeskus ning kauplustesse ilmusid üleöö ananassimahla purgid. Mahla järel seisti pikkades järjekordades. Samal ajal paigutasid vene emigrandid elik välisvenelased kirikutesse tsaariperekonna ikoonid ning asusid nende ees hardalt palvetama – täpselt nagu nõukogude kodanikud palvetasid ananassimahlaga vitriinide ees.
Läks veel veidi aega ning Nõukogude Liit lõpetas oma eksistentsi – erinevalt 1917. aastast toimus see ilma revolutsioonita. Gorbatšovi ei lastud isegi maha. Ja ilmselt seepärast ei kuulutatud teda ka pühakuks. Veel veidike ajateljel edasi ning 2007. aastal otsustas vene õigeusu kirik ühineda emigrantide õigeusu kirikuga. Ning siin lõppeb ajalugu ja algab poliitika.
Poliitikaga tegeles 2007. aastal – nagu tänagi – Venemaal ainult üks inimene: president Vladimir Putin. Temale meeldis idee kahest ühinenud õigeusu kirikust väga. Erinevalt meie viimasest tsaarist olid presidendil ajud ning ta teadis väga hästi, mida tahab.
Metropoliit Lavr, kes juhtis vene õigeusu kirikut sealpool piiri, nõudis, et ka Venemaal tegutsev õigeusu kirik tunnistaks tsaari ja tema perekonda pühakutena. Patriarh Aleksiuse arvates tsaar püha ei olnud, ent president Putin veenis teda, et surm tšekistide käe läbi on siiski piisav argument tsaari pühakuks kuulutamiseks. President, otse loomulikult, teadis, mida ta räägib, sest enne presidendiks hakkamist töötas ta ise tšekistina.
Niisiis ühinesid kaks õigeusu kirikut arusaamas, et tsaari on vaja pidada pühakuks nii siin- kui ka sealpool piiri.
Aga et vene õigeusu kirikus oli juba väga palju ikoone, siis uutele ikoonidele enam ruumi ei leidunud. Seetõttu ei näe Moskvas kaugeltki igas kirikus püha tsaari ikooni. Ka vene rahvas oli tsaari veidike ära unustanud. Esiteks elas tsaar sada aastat tagasi. Teiseks pole praegune president sugugi tsaarist kehvem, paljude arvates aga isegi parem. Näiteks 2014. aastal kinkis president Venemaale Krimmi, mille ukrainlased olid kunagi ära varastanud. Pärast seda lõpetas suur osa rahvast üldse presidendi ja tsaari vahel vahetegemise ära.
Ning siin lõpeb poliitika ja algab kino.
Prokuröri tulek
Filmi tsaarist, baleriinist ja saksa printsessist lubati hakata väntama samal, 2014. aastal, mil president – kes oli tegelikult juba tsaar – Venemaale kandikul Krimmi ulatas. Režissöör Aleksei Utšitel kirjutas toona koos paljude teiste kultuuritegelastega presidendile kirja, milles seisis, et hea on olla, kui Krimm on nüüd meie.
Kirja kirjutades mõtles režissöör Aleksei Utšitel endamisi, et võib nüüd rahulikult Venemaa viimasest tsaarist filmi toota.
„See on film armastusest ning pikaajalistest tunnetest: tsaar armastab baleriini, aga abiellub printsessiga,“ mõtles režissöör Aleksei Utšitel.
Aga sellest, et Venemaale ilmub Krimmist endine Ukraina prokurör Natalja Poklonskaja, ta ei mõelnud – ja halvasti tegi. Seepärast, et kuni režissöör tegeles oma filmi ülesvõtmisega, jättis Natalja Poklonskaja prokuröriameti maha ning hakkas Vene riigiduuma saadikuks. Täitsa selge, et mitte ühelgi maal, seda enam veel Suurel Venemaal, tark inimene parlamendis istuda ei taha. Natalja Poklonskaja jaoks sai saadikumandaat ning tema lollust tõendav dokument üheks ja samaks paberiks. Seda enam, et varsti pärast duumasaadikuks hakkamist taipas Natalja Poklonskaja, et tegelikult on ta väga õigeusklik. See on juba vaidlematu diagnoos. Ja kui 2016. aastal ilmus internetti baleriini ja tsaari suhteid valgustava uue filmi esimene treiler, avastas ehmunud Natalja Poklonskaja suure umbusuga, et ekraanil tegeletakse püha tsaari armueluga.
Siinkohal lõpeb kino ja algab seks.
Juudid ja tšekistid
Seks, nagu teada, võib olla väga erinev. Mõned seksi variandid lähevad isegi kriminaalkoodeksi alla – näiteks vägistamine või seks alaealisega. Paraku aga ei ütle kriminaalkoodeks mitte midagi seksi kohta, mis pannakse toime püha inimesega. Nii et ei teagi, kas pühak võib üldse millegi sellisega tegeleda. Ehkki, kui meie tsaar seksi ning baleriiniga tegeles, polnud ta veel üldse pühak. Baleriin teatavasti ei olnud samuti pühak. Tuleb välja, et režissöör Aleksei Utšitel ei mõelnud üldse läbi, kuidas ning millistel asjaoludel hilisem pühak võib seksiga tegeleda.
Aga Natalja Poklonskaja mõtles ja otsustas, et üldse ei või. Mis siis, et ekraanil tegelikult mingit seksi polegi. Tähendab, kõik saavad küll aru, et seks on olemas, aga seda lihtsalt ei näidata, ja et tegelikult tegeleb püha tsaar seksiga kaadri taga, kus ta oma püha ihuliikmega põrutab mittepüha baleriini.
Koos rahvasaadik Natalja Poklonskajaga solvus filmi peale – mida nad kunagi näinud polnud – ka enamus õigeusklikest. Nood otsustasid, et püha inimene ei või juba põhimõtteliselt seksiga tegeleda. Vähemus vaidles veidike vastu, et tohib küll, aga ainult seadusliku abikaasaga.
Kolmas kategooria õigeusklikke olid veel targemad ning väitsid, et mingit baleriini polnud üldse olemas, et baleriini mõtles välja režissöör Aleksei Utšitel, kes osutus veel kõigele lisaks juudiks – aga just tšekistideks maskeerunud juudid tapsidki meie püha tsaari.
Üks õigeusklik solvus koguni nii väga, et süütas kino, mille aknal rippus filmi reklaamplagu. Teine solvunu pani põlema rešissöör Aleksei Utšiteli kontori. Kolmas aga pistis tule otsa selle advokaadi autole, kes režissöör Aleksei Utšitelit kaitses.
Rahvasaadik Natalja Poklonskaja omakorda kirjutas Venemaa peaprokurörile rohkem kui 40 kirja nõudmisega keelata ära jõle film, kus püha tsaar tegeleb täiesti ebapüha seksiga. Ažiotaaž ja rähklemine filmi ümber muutusid tunduvamalt huvitavamaks kui film ise.
Sellega lõppes ka jama seksi ümber ning algas igapäevaelu.
Baleriin oli siiski kõige targem
Elus osutus kõik palju igavamaks kui muinasjutus. Valitsuses said inimesed ootamatult aru, et raha filmi tegemiseks eraldasid nad ise. Aga valitsus ei saa ju ometi finantseerida antiõigeusklikku kino?
Seetõttu lasti film ekraanidele ja see osutus täielikuks pasaks.
Ekraanil tegeleb tobe tsaar koos rumala baleriiniga seksiga, aga kole saksa printsess abiellub temaga ning saab naisimperaatoriks. Film kukkus välja kenitlev, kallis ning ääretult primitiivne.
Ning kõige targemaks kogu sellest lollidekambast osutus ikkagi baleriin. Ta jättis totravõitu tsaari maha, läks mehele ja sõitis Venemaalt minema.
Talle sündis poeg. Ning õhtuti jutustas baleriin pojale: „Elas kord rumal tsaar…“
