Aastal 2024 saab üks Eesti linn jälle Euroopa kultuuripealinna tiitli. 2011 oli see Tallinn. Aga 2024. aasta kultuuripealinna nime pärast pistavad rinda Tartu ja Narva. Otsustamiseni pole palju aega. Mikko Fritze pajatab veidi kultuuripealinluse ajaloost. Ühtlasi annab KesKus sõna nii Narva kui ka Tartu võistkonnale. Tartu dressides võistleb Mart Kivastik, Narva võimlemispüksid on jalga tõmmanud Ivan Sergejev. Loe läbi ja mängi kohtunikku: kummale linnale viiksid sina kandiku kultuuripealinna tiitliga?
Igal aastal saab kultuuripealinna tiitli kaks Euroopa linna. 2011 oli üheks neist Tallinn – me pidutsesime koos Soome Turuga – ning 2024 tuleb partnerkultuuripealinn Austriast. Eriti põnev on, et 2024 tuleb sellesse paketti juurde tõenäoliselt ka kolmas linn – ühest Euroopa Liidu kandidaatriigist. Nii nagu 2010 Istanbul.
Alguses
Kust on Euroopa kultuuripealinna idee pärit? 1983. aastal oli Kreeka kultuuriministriks endine näitleja ja lauljanna Melina Mercouri, niisiis täitsa õige „kultuuriinimene“. Kreeka oli sel aastal ka Euroopa Liidu eesistuja ja Mercouri tuli lagedale mõttega, et EL-ist peaks tegelikult saama midagi suuremat ja huvitavamat kui vaid majandusliit, kus otsustatakse kartuli hindade, tomati suuruse ja banaanikõveruste üle. Ta tahtis anda Euroopale majandusliku kõrval ka ühise kultuurilise dimensiooni ning mõtles koos prantsuse kultuuriministri Jack Langiga välja Euroopa Kultuurilinna (siis veel mitte „pealinna“) staatuse.
Prantslased veidi pidurdasid, aga Melina Mercouri tegi selle Ateenas ka peaaegu kohe – 1985. aastal – ära. Toona rääkis ta kahtlejaile intervjuudes, et Euroopa riigid saavad üksteisest paremini aru ja mõistavad üksteist rohkem, kui näevad ning kogevad teisi Euroopa kultuure. Eks ta vist unistas ka ühisest Euroopa identiteedist, oli ta ju 1920. aastal sündinuna kogenud Teist maailmasõda ning talle oli Euroopa Liit eelkõige rahu liit. Mercouri uskus, et kultuur võib olla püsivama rahu garantiiks.
Täna
Mastaabilt oli kultuurilinn Ateena väike, paarinädalane kultuurifestival läbi kreeka suve, aga idee oli sündinud. Sellest sai aastate jooksul aastapikkune kultuurisündmuste ja sügavate mõtete rida nimega Euroopa kultuuripealinn. Alguses kandsid seda tiitlit vaid riikide pealinnad, aga viimastel aastatel on tiitli saanud ka väiksemad linnad, mis on mõnes mõttes kindlasti uudne ja huvitav. Aastast 2004 jagavad tiitlit alati kaks linna kahest Euroopa Liidu riigist – sest euroliit on kasvanud ja uue tiitli saamine oleks igalt riigilt võtnud juba üle 20 aasta ooteaega. Seda siis, kui toimetaks ainult üks kultuuripealinn aastas. Nüüd saab 10 ooteaastaga hakkama.
Kultuuri(pea)linna mõte oli näidata Euroopa kultuuri rikkust, mitmekesisust ja ühtsust ning erinevusi ja avada Euroopa avalikkusele ühe linna ja riigi erilisi kultuurilisi nüansse.
Taotlusprotsess kultuuripealinna tiitli saamiseks pole üldse lihtne. Ametlikult mööda tavalist järjekorda määratakse ette riik, aga kuna tiitel on saanud kogu Euroopas nii kohalike kui ka turistide seas üsna populaarseks, toimuvad juba päris suured riigisisesed konkursid.
Sest – Euroopa kultuuripealinn on ju tegelikult ainus suuremale avalikkusele tuntud mittepoliitiline Euroopa Liidu sündmus. Saksamaal näiteks võistlevad praegu 2025. aasta tiitli üle rohkem kui 15 linna. Eestis oli neid linnasid algul neli (Tartule ja Narvale lisaks ka Kuressaare ning Pärnu), sõelale jäid Narva ja Tartu. Asi otsustatakse ära aasta lõpuks.
Žürii on aga rahvusvaheline. Eesti uue kultuuripealinna määrab 12-liikmeline komisjon, kellest ainult kaks on otse Eesti poolt nimetatud, ülejäänud tulevad teistest Euroopa riikidest.
Linn
Kultuuripealinnadele pole määratud mingit valmis skeemi, nagu näiteks olümpialinnadele. Pole määratud, mida ja millal linn peab tegema, milliseid rajatisi ehitama jne. Iga kultuuripealinn on erinev, iga kultuuripealinn loob oma programmi, oma näo. See on keeruline, kindlasti suur väljakutse, aga ka ainulaadne võimalus.
Mida linnadelt nõutakse? Programm peab olema mitmekülgne ja atraktiivne – nii kohalikele kui ka väljastpoolt tulevatele külalistele. Linn ja riik peavad garanteerima eelarve. Linnal peab olema pikaajaline linnavalitsuse kinnitatud kultuurikontseptsioon linna kultuurielu kohta. Linn peab programmis tegelema ka oma sisevastuolude ja probleemidega: näiteks võib kultuuripealinna sündmusi kasutada linna eri tasandite probleemide esiletoomiseks ja lahendamiseks. Kindlasti ei taha žürii näha kontseptis aastapikkust edevat enesenäitamist koos pidulike sündmuste ja ilutulestikuga, vaid võtmesõnadeks on jätkusuutlikkus ja enesearendamine. Uusi kontakte ja ühendusi peaks sündima nii linnas, riigis kui ka rahvusvaheliselt. Kultuuripealinn on võimalus uue loomiseks ja alustamiseks, aga seda loomulikult oma olemasoleva kultuuri ja võimaluste põhjal.
Nähtavus
Kultuuripealinnade lugu vaadates võib öelda, et juba see on üllatav, kui palju energiat juba ainuüksi kultuuripealinna tiitli taotlemine linnas vabastab. Erinevad teatrid, koolid, muusikud, poliitikud, huviringid, näitlejad, autorid, ametnikud jne, jne tahavad osa võtta ning oma saada. Kui suudetakse natukenegi seda jõudu kanaliseerida ja konstruktiivselt suunata, siis on võimalik teha fantastilisi asju.
Muidugi, on ka tüllimineku ohud. Võib kahjuks isegi öelda, et Euroopa kultuuripealinnades on ka nendel oma traditsioon. Kindlasti on üle pooled kõigist kultuuripealinna juhtidest lõpetanud töö enne sündmuste lõppu või isegi varem kui poole peal. Sellepärast on tähtis, et sündmusi suunav ja koordineeriv tahe oleks võimalikult sõltumatu. Maksimaalse sõltumatuse saavutamiseks on erinevaid võimalusi ja masinavärk tuleb mõistlikult üles ehitada. Ajalugu näitab, et kõige olulisem on hoida poliitikud ja poliitika kunstiliste otsuste tegemisest võimalikult kaugele.
Kultuuripealinna aasta pakub linnadele ainulaadse võimaluse rääkida endast suuremale, üleeuroopalisele publikule. Kõik suuremad Euroopa meediakanalid vaatavad kindlasti vähemalt ühe korra selle aasta jooksul, kas kultuuripealinnast tasub midagi edastada. Ja kui programm on hea, siis loomulikult tasub. Kui tahaks sellist nähtavust reklaamikampaania kaudu osta, maksaks see rahas rohkem kui kultuuripealinna aastane eelarve kokku. Aga nähtavus loob uusi kasulikke kontakte nii kultuuris kui ka majanduses, see toob uusi kogemusi ja enesekindlust.
- lugu
Narva on šikk
NARVA KULTUURIPEALINNAKS? Ivan Sergejev kultuuripealinn Narva toimkonnast toob esile Narva eelised Euroopa kultuuripealinnana.
Ausalt öeldes, ma ei tea, kas Narva on šikk. Minu arust on asi palju sügavam kui šikk. Šikk eeldab seda, et mingi koht, asi või fenomen on järsku popp, kõik tahavad sellest osa saada, see on n-ö moodne. Narva on kindlasti saamas popimaks, kui ta on kunagi olnud, kuid minu arust on see vaid paratamatu Narvas toimuvate sisemiste protsesside tulem. Tegelikult, seda, mis on toimumas, võiks nimetada „ärkamiseks“.
Uimasest tsoonist kogupauguni
Viimased paar dekaadi oli Narva see uimane linn, kus midagi ei toimunud, või kui toimus, oli sellel pigem halb alatoon. Tööpuudus, separatism, HIV, poliitilised skandaalid jms – asjad, mille poolest Narva eriline oli. Ta oli see Eesti osa, kus „Eesti projekt“ ei töötanud. Kui Tallinnas ja mujal olid e-riik, idufirmad, palkade kasv ja arendus, siis Narva jäi kohaks, kus ühtegi uut elumaja ei kerkinud, väikeettevõtlus vaevalt hingitses ning enamik häid ideid ei tahtnud vedu võtta. Sellise maine tekkimine oli tingitud ühelt poolt objektiivsetest asjaoludest – ajaloolistest, sisestest ja välistest –, aga teisalt oli selles suur roll ka eelarvamustel, mis ei pidanud paikvaatlusel vett. Paljud, kes Narvas käisid, nägid, et jah, polegi kõik super, aga samas, ega inimesi niisama tänaval keset päist päeva maha ei lasta (mida mõned päriselt ka arvasid).
Ja siis, aastal 2014, käis ära üks suur pauk. Kui enne seda oli Narva imelik ja kahtlane vaid Eesti-siseselt, siis aastal 2014 sai Narvast ülemaailmne sensatsioon. Vaadates maailmakaardile, otsides järgmist tõenäolist kohta Venemaa huvide laiendamiseks, oli Narva paljudele see ilmselge koht, kus küsimus „Kes on järgmine (Krimm)?“ leidis endale värvikat ja veenvat vastust. Tõepoolest, arvestades nende väljakutsetega, millega Narva oli viimastel aastatel maadlemas, ning vaadates selle peale kaugest Google Mapsi satelliidist, nukker ja murettekitav pilt joonistus välja iseenesest.
Millesse aga keegi väga süveneda ei viitsinud, oli keerukus. Lihtne on arendada üht selgelt defineeritud stoorit selle mitmekihilisusse sukeldumata. Kas keegi võiks vastu vaielda sellele, et Narvas on tööhõivega probleeme ja et inimesed lahkuvad? Absoluutselt mitte – see on objektiivne reaalsus. Kas kõik narvakad on Venemaa välispoliitika pooldajad ning tahaksid olla selle välispoliitika objektid? Absoluutselt mitte. Kas kõik narvakad ei pea Eestit oma koduks? Ei. Mis on narvakate identiteet? Nendele küsimustele vastuste saamine nõudis tööd ja selle kommunikeerimisega oli Narval endal ka raskusi.
#Narvaisnext
Õnneks on tänapäeval võtteid, mis annavad võimaluse kommunikeerida suuri ideid ka rohujuure tasandil. Narva puhul sai selliseks võtteks üks lihtne hashtag: #narvaisnext. See andis instrumendi kõigile närvidele käivale küsimusele oodatud vastuse peapeale pööramiseks ning tähelepanu juhtimiseks just nendele asjadele, mis seni olid jäänud kaadri taha. #narvaisnext tähendab tahtejõudu ja optimismi väljakutsetele vaatamata, uue põlvkonna usku ja energiat, halvustavatele narratiividele mitteallumist. See on uue Narva loomise üleskutse.
Seega, tulles tagasi küsimuse juurde „Miks on Narva šikk? Mis on absoluutselt teisiti kui mujal?“, on vastus: Narva on ärkamas. Ja pole mitte midagi ilusamat kui ühe kogukonna eneseteadvustamine, aktsepteerimine ja väljakutsetega hakkama saamiseks metafoorilisele boksiringile tulek.
Ma arvan, et ülejäänud Eesti on tegelikult ammu ise ka oodanud, et Narva ärkaks ja hakkaks lõpuks kaasa mängima. Riigi suuruselt kolmas linn, kust on Eesti ajalugu läbi ja üle käinud mõnikord valusamalt kui mujal, linn, kus toimus Eesti Vabadussõja üks esimesi lahinguid – Narva on Eesti osa ja selle eneseteadvustamine nõnda on kogu riigi jaoks ammu oodatud ja emotsionaalselt vägev protsess.
Selles valguses on Narva otsus Euroopa kultuuripealinnaks kandideerida parema võrdluse puudumisel nagu „kapist väljatulek“ – see on üks selge otsus, mis signaliseerib uuestisündi, julgust oma tõelist olemust päevavalgele, teiste ette välja tuua.
Ja mis on see, mida me päevavalgele toome? Mis jäi varem kaadri taha? Toon vaid paar näidet.
Narva kultuuriline mitmekesisus. Oleme harjunud nägema Narvat kui monokultuurset post-nõukogudeaegset linna, kus kõik majad on hallid ja inimesed samuti. Mida aga paljud ei tea, on see, et Narvas on 26 aktiivset rahvuskultuuriseltsi. Enne Teist maailmasõda, mille jooksul Narvast linnakude hävitati ja selle elanikkond ümber asustati, oli Narva vägagi rahvusvaheline linn, ja on seda tegelikult ka praegu. Tõepoolest, absoluutne enamus narvakaid räägib omavahel praegu vene keeles, aga keele all on peidus muljetavaldav kultuuriderohkus.
Enamasti peidus ning lahtimõtestamise – ja miks mitte ka lahtikaevamise – ootel on ka meie ajalugu. Narva oli enne Teist maailmasõda Põhja-Euroopa üks pärle, Rootsi ajal oli ta oluline kaubanduslinn ning peaaegu et Rootsi kuningriigi teine pealinn; linnus oli rajatud taanlaste poolt, esimene asula Narvas on aga umbes 10 000 aastat vana. Paneelidest hruštšovkade ja punasest tellisest Nõukogude sõjaväe stroibat’ide poolt kiirelt kokku mätsitud üheksakordsete majade all on tegelikult sajandite jagu lugusid.
Veel üks oluline aspekt on see, et vaatamatu sellele, et noored kipuvad lahkuma, investeerib Narva nendesse rohkelt. Jah, meil pole võibolla (veel) kaetud skate-parke, kuid erinevates huvikoolides ja ringides käib sama palju lapsi kui põhikoolides, ning mõned asutused, nagu näiteks meie Noorte Meremeeste Klubi, on unikaalne kogu Eestis, valmistades ette tulevasi Eesti olümpiavõitjaid. Narvast tulevad noored ei kao kuhugi teadmatusse, vaid asutavad rahvusvaheliselt tuntud idufirmasid ning liigutavad mägesid üle maailma.
Narva on üks edukamaid linnu Eestis Euroopa fondide kaasamisel. See on võimaldanud linnal ehitada üles Eesti moodsaima veevärgi, arendada Joaoru ranna-ala, renoveerida bastione, rajada Eesti ühe ilusaima promenaadi ja kergliiklusteede võrgustiku. Linnaeelarvest ehitatakse praegu koostöös mitme MTÜ-ga EV 100-le pühendatud parki, ajakohastatakse tänavavalgustust ja muud infrastruktuuri. Tõepoolest, Narvas pole 25 aasta vältel ehitatud ühtegi uut elamut, kuid linn ise on andnud endast parima, et investeerida endist viisi meeldivasse linnaruumi.
Narva piiripunkti ületab iga päev keskmiselt u 10 000 inimest, 1500 autot ja 80–90 reisibussi. Kokku teeb see u 5,5 miljonit inimest aastas, mis on umbes kaks korda rohkem inimesi, kui käib aastas läbi Tallinna lennujaamast. Seetõttu sündis kohalike vahel ka nali, et „Narva ise on selline suht keskpärane linn, kuid sellel on toredad eeslinnad: Tallinn ja Peterburi“. Mõlemad linnad asuvad kahe tunni kaugusel Narvast ning ühes nendest elab peaaegu sama palju inimesi kui kogu Soomes.
Seega, Narva pole šikk – Narva on lihtsalt üks Eesti linn, millel on oma tugevused, mis on aga ka imelik ja teistmoodi ülejäänud Eestist kasvõi puhtalt oma objektiivsete näitajate poolest. See teeb Narvast unikaalse linna, mis on just praegu elamas läbi transformatsiooni, mille sarnast on raske leida kogu Euroopas. Vaatamata kõigele on ta Eesti linn ning teeb Eestist rikkama, mitmekesisema riigi. Ja see on see, mille üle võiksime uhkust tunda ja mida Euroopaga jagada.
Euroopa kultuuripealinnaks kandideerimine ja selleks valmistumine annab narvakatele võimaluse koonduda ühe suure idee taha, siduda Narva ja narvakad paremini kogu ülejäänud Eesti ja Euroopaga ja näidata Euroopale seda unikaalset kogukonda kahe tsivilisatsiooni piiril.
- lugu
Minu, sinu ja nende Tartu
TARTU KULTUURIPEALINNAKS? Tartu kirjanik Mart Kivastik arvab, et Tartu peaks kultuuripealinnaks saama ainuüksi juba kohalike värvikate muiduleivasööjate pärast, keda mujal ei eksisteeri.
Ühe mu tuttava poeg küsis mult suvel mureliku näoga, et miks te seda tselluloositehast siis ei taha. Poiss oli just Tartu ülikoolis majanduse lõpetanud ja Tallinnasse kuhugi kontorisse lipsuga tööle läinud. Mõtlesin, et poiss viskab peent nalja, sest muidu on ta igatpidi kena kutt olnud, aga ei, ta hurjutas mind päris põhjalikult, rääkis majandusest ja värgist, ja lõpuks ütles lausa nii: aga meie peame teie ülikooli ju üleval pidama! Mul jäi karp lahti. Ma olen kogu aeg arvanud, et Tartu ülikool on meie kõigi oma, aga võta näpust! Nemad nii ei arva. Ei taha tehast, pühkige ülikoolist ka suu puhtaks. Kokkuvõttes tahtis ta öelda, et me oleme ju muidusööjad. Esialgu ma muidugi solvusin, et mida see nolk räägib, aga siis hakkasin mõtlema, et kes on see minu kamp, kellest Tartu koosneb.
Järsku ongi poisil õigus? Esiteks kargas pähe Indrek Hirv, ei teagi, miks. Kõik teavad ju teda, eks? Tuntud luuletaja, partei liige. Tema tõepoolest ei osta endale ise midagi. Ma ei tea, kas tal rahakottigi on, sest tal pole seda vaja. Tal on tavaliselt keegi kaasas, kes ta veini kinni maksab, enamasti mõni kena daam. Kui sellist sõpra parajasti käepärast pole, siis joob ta võlgu, nii-öelda paneb kirja. Samas oskab ta veini hinnata, mingit odavat solki ta ei joo. Veini ta tunneb, sest novembrist veebruari lõpuni elab ta Hispaanias Päikeserannikul. Tal on enam-vähem ilma rahata tuba hotellis, mida ei köeta. Keegi peale Hirve sellist elu välja ei kannataks, külm võtaks ära, aga Hirv jääb ellu. Eelmisel aastal oli isegi Hispaanias räige pakane. Ma küsisin Hirvelt, kuidas ta hakkama sai. Ta ütles, et üks nädal oli lausa kohutav, nii külm, et und ei tulnud. Ja siis tuleb ta tagasi Eestisse, pardon, Tartusse, ja läheb enam-vähem joonelt Vanemuisesse riigi aastapäeva ballile. Siis ma küsisingi, et kuule, Hirv, sa oled ju härrasmees, mis sa jamad, võta soojem tuba ometi, aga ta ütles, et ei. Siis oleks raha vaja, aga selleks, et raha saada, peaks tööle minema, aga tema põhimõtteliselt tööd ei tee! Ja ma saingi tast aru. Kui inimene on nõus mittetöötamise nimel end kringliks külmetama, siis see on juba õilis! Nagu Giordano Bruno, aga vastupidi. Külmun või surnuks, aga tööd ei tee. Tõepoolest, mis tähtsust omavad kogu selle mittemidagitegemise juures Hirve suurepärased luuletused. Snoobid muidugi naudivad kas või tema Rilke tõlkeid, aga raha sellega ei teeni.
Ka Hannes Varblane on luuletaja nagu Hirv, aga tema andis alla, läks ikka tööle ka. Kõige kindlamad „töökohad“, kus midagi tegema ei pea, on muuseumid. Kõigepealt töötas Varblane spordimuuseumis, miskipärast oli seal tööl veel Ants Juske. Juske oli kunstiteadlane, aga teadis spordist nii ühte kui teist, sest oli ise vanasti kõrgust hüpanud. Varblane on aga kõige ebasportlikum tüüp üleüldse. Aga ta ikka „töötas“ seal, kuni ta lahti lasti, vist hoopis ideoloogilistel põhjustel. Spordimuuseumist? Kõlab võimatult, aga Vene ajal oli kõik võimalik. Varblane kolis kunstimuuseumi transpordiosakonda, mis oli räme viga. Kuna ta oli oma osakonna ainuke töötaja, siis pidigi ta vahetevahel midagi tõstma. Maalidega pole hullu, aga kord tuli tal skulptuurinäitust transportida. Ta pidi hinge heitma! Töö ei ole luuletajate jaoks, isegi kirjutamine mitte. Nad võivad sellest haigeks jääda. Varblane vist jäigi. Varblasel on juba kakskümmend aastat kavas Bob Dylani elulooraamat. Keegi pole sest teosest isegi avapeatükki näinud. Ise peab ta ennast geeniuseks. Ka Riho Sibul on selles veendunud ja mina usun seda, kuigi keegi ei tea täpselt, mille pärast. Aga see ongi ju tõeline kunst või mis?!
Siis üks professor. Ma ei hakka isegi ta nime ütlema, sest professorid on meil enam-vähem ühte tüüpi ja neid on nii palju. Tänu neile on meil lennuliin Helsingisse, muidu ei pääse nad konverentsidele. Mis ongi teadlaste suurim vaev. Lennata! Muidu on ta tore ja tark inimene, kellele meeldib üle kõige kitarri mängida ja laulda. Laulmise kõrvalt hoiab ta oma uurimistöödel ja doktorantidel ikka silma peal. Doktorandiks niisama ei saa, peab olema ilus, et professoril oleks hea vaadata. Jääb mulje, justkui oleks nad ilu järgi valitudki, mis olekski ju õige! On mingi teooria, vist jälle Tartu oma, et mida ilusam, seda targem, nii et kõik on õige. Häda on muidugi selles, et parimad jooksevad Tartust ära, New Yorki ja Londonisse, aga see käibki nii, ütleb mu sõberprofessor. Tema asi on taim kasvama panna, suurest peast lähevad nad sinna, kus päikest ja soojust rohkem. Peaasi, et sul on grant! Grant tähendab nende keeles raha, siis sa pead ülal oma doktorante ja iseennast, elu nagu hernes. Konverentse peetakse tavaliselt soojadel maadel, kus näeb ninasarvikuid. Enda arvates teeb ta tööd ka: mõned artiklikesed ajakirjades nagu Nature või Science, käputäis loenguid ja mõni õpik, aga ega see ei õigusta küll seda pillavat eluviisi. Ülikool peaks ka praktilist kasu tooma. Vanasti käidi vähemasti kolhoosis abiks.
Siis Joel. Tema mängib korvpalli, mälumängu ja kirikus orelit, joob ja laenab raha, maksab ära ja laenab kohe jälle, et juua. Kui ta ükskord kaine oli, siis arvati, et tal on mingi jama. Õnneks hakkas kohe jälle jooma. Ta „töötab“ kirjandusmuuseumis, tipib käsikirju arvutisse, selline naiste töö, umbes nagu heegeldaks riigi kulul. Ükskord oleks ta peaaegu halja oksa peale saanud. Kotka linnas Soomes otsiti organisti. Kuidagi satuti Joeli peale. Joel jättis Tartus kõigiga hüvasti ja kobis laevale. Me juba hingasime kergemalt, et näe, issand jumal ise vabastas meid Joelist, aga võta näpust! Paar päeva hiljem oli ta Tartus tagasi. Aga juhtus see, et Joel tutvus kohe oma esimesel Soome-õhtul kena abielupaariga Kotkast. Üheskoos joodi mõni õlu. Siis tekkis Joelil tahtmine orelit mängida, tal alati tekib jommis peaga selline isu. Joelil olid kiriku võtmed juba taskus. Joel läks oma uute sõpradega kirikusse, paar kasti õlut kaasas. Joel mängis ja sõbrad kuulasid. Hommikul tuli kirikuõpetaja tööle ega uskunud oma silmi. Kirik oli tühje tölke täis, väsind sõbrad magasid ja Joel ikka veel mängis. Sellega lõppes Joeli üritus saada Kalevipojaks. Ta töötab ikka veel kirjandusmuuseumis, kuna ta on ainuke Eestis, kes suudab igasugu käsikirju, ka saksakeelseid ja gooti kirjas, veatult arvutisse lüüa. Ja pühapäeviti käib ta Kursis orelit mängimas. Kui bussipileti raha ei ole, läheb rattaga. Nelikümmend viis kilti sinna ja samapalju tagasi… eks ta ole.
Ja et oleks aus, siis ma pean ise ka üles tunnistama. Ma olen palka saanud vist kolm või neli korda elus, Tallinnfilmist. Teinud veel juhutöid maamõõtmisalal, aga ülejäänud elu on läinud, kuidas juhtub. Jooksen oma lugudega mööda teatreid, üritan filmi teha, kirjutan mõne novelli. Tüüpiline Tartu elu maksumaksja kulul! Kui on vaja midagi teha keset päeva, siis sõbrad ütlevad alati, et Kivastik käib siin ja seal ära, ta ei pea ju midagi tegema, ainult kirjutab. Selline suhtumine teeb mu tegelikult tigedaks. Ma istun hea meelega kodus, kuulan musa, klimberdan klaverit, toksin arvutit, kelle see asi on?
Mul oleks neid lugusid veel. Fischerist, kes raamatuid müüb, siis Laurist, kes teeb suppi, Müllerist ja Miliusest, kes on surnud, aga kindel on see, et tööd nad ei teinud. Siis veel Runnel, Kaplinski ning vürst Volkonski muidugi, siis ülikool, Emajõgi ja Toomemägi. Toomemäe kohta ütles mu sõber maalikunstnik Imat, kes ei viitsi isegi maalida, vaid mängib ateljees klaverit, et kui Toomemäel käia, siis on raske liikuda, tuhat aastat tuleb sulle vastu. Kui inimene nii laisk on, siis muidugi! Meil oli veel Tartu Kalev ja Kullam, meil oli esimene laulupidu ja Koidula ja Tõnisson, Postimees ja Ehlvest, kes suri liiga noorelt, sest ta vihkas mõõdutunnet! Igasugu asju oli.
Tartut on tegelikult nii mitu korda hävitatud, et päris imelik on, et siin veel mingi elu alles on. Äkki on sel mingi põhjus? Igatahes ei saa see olla tselluloositehas, pigem on asi ikka neis muiduleivasööjates. Selles mõttes oli mu noorel sõbral isegi õigus. Rahast siin ei hoolita, ainult raisatakse, siin juba ongi kultuuripealinn. Kui meid ka Euroopas rohkem märgatakse, seda parem! Kindlasti võtaks meie luuletajad jalad tagumiku alt välja, et me head välja näeks. Hirv paneks ordeni ja ülikonna, ta oskab seda kanda küll, Joel mängiks klaveril Saksa hümni. Ehk hakkaks siia ka mõni rong ja lennuk käima, seda oleks hädasti vaja. Muidu peab enne kolm päeva ümber istuma, kui kohale jõuab. See ei sobi meie tiitliga kuidagi kokku või mis?!