KIRJANDUSLIK BAKTERIUURIJA: Ahto Muld sai pihku Vaapo Vaheri viimase raamatu „Vampiiride tants“, mis koosneb kirjandusesseedest ning ütlemistest. Kõik väga vaapolikus, normaalse koolipreili jaoks parajalt perversses kastmes.
Mulla tutvus Vaapo Vaheriga ulatub väga ammusesse aega: praegu Saku alkovabat limpsiv kirjanduskriitik ja Eesti kontekstis punkarlikult sõna seadev ning jalkastaadionil tolknev harali juustega hallpea proovis toona enamasti kas Juurdeveo õlleka ligasel põrandal kuidagi püsti jääda, lonksas piiritust kohaliku tähtsusega jäähokimängudel või puhkas Wismari kliinikus närve. Vaapo kirjutas siis palju luuletusi, aga ka luges palju. Kord 1970-ndate algupoolel eraldas töörahva režiim talle võimaluse lugemiseks isegi poolteist aastat järjest, kui ENSV võim ta hulkurluse paragrahvile toetudes pokri torkas, justnagu mõne Jossif Brodsky.
Üldiselt meenutab Vaapo lähemalt vaadates heasüdamlikku märsilohistajat, süüdimatut hipit, kes kondas kunagi suviti mööda Eestimaad ringi ning ehitas sõpradega kolhoosidesse vildakaid külapeldikuid, südamed ukse peale lõigatud. Et aga iga asi peab olema tasakaalus, ei kohta tema kirjandusmõtisklustes sellist kuvandit kuigi tihti: Muld võib kahe käe näppudel üles lugeda igasuguseid end geeniuseks pidavaid kirjutajaid, kes Vaherile heal meelel õllekanistriga vastu pead äsaks, kuna tema keelepruuk tegi nende kirjaneitsite rukkilillepõllu sõna otseses mõttes täis.
Vaapo Vaherit on kogu aeg lausa haiglaselt huvitanud kirjanduslik perifeeria, pole meil sellist kiibakat, kelle kahtlaseid loomepurskeid ta lõpuni ei tunneks, kelle kehavedelikes ja eritistes ta doktorina viimse tükini pintsettidega sobranud poleks.
Vaapo uue raamatu tekstid on aastate jooksul meie ajakirjanduses enamalt jaolt trükivalgust (või musta?) näinud, ent ühe tellisena mõjuvad nad ikkagi palju kaalukamalt, õõva ulatust ei saa ühe looga võrreldagi.
Muld korjas siinsetel lehekülgedel kokku lõigukesi käsitlusest; lõigukesi, mis iseloomustavad Vaapot kui esibioloogi meie pärmiküllasest kirjanduspeldikust. Alljärgnev valik näitab meile kõikvõimalikke jälkareid Felix Kottast, Jaan Kärnerist ja Rein Veidemannist kuni poolearuliste marsielanikeni (Rudolf Rimmel) välja; kogu nende elu on liistule tõmmatud, päevavalgele tiritakse alateadlikud seksuaalperverssused, kepiulmad, võimunillimised, pugemine, aga ka lihtne lollus ning tölplus.
Vaapo raamatus kujutatava kogutõe huvides on Muld jätnud oma isepäisesse valikusse sisse ka lõigukese ühest normaalsest kirjanikust, Ott Arderist.
Üldiselt soovitab Muld aga kohe peale selle lehe käestpanemist minna raamatupoodi ning osta endale Vaapo „Vampiiride tants“ lähemaks tutvumiseks. Letilt leiate selle üles tänu erakordselt nõmedale kujundusele (Vaheri nimest on mingi seen kombineerinud kaanele risti). See jamps paistab kaugele.
Felix Kotta ja lapse intiimsuhe Staliniga
Nõukogude Eesti luuletajal Felix Kottal ilmus aastal 1952 lasteraamat „Kaheksas sügis“, mille peategelane, esimese klassi poiss Mati näeb erootilisevõitu unenägu: ta istub Stalini süles.
Teda,
nagu maalil
ühte väikest tadzhiklannat,
süles hoidis Stalin.
Mati vestleb Staliniga Elva koolimajast, fašistidest, kaevuriks saamisest, sõjaõhutajaist, lõpuks annab Mati vande: „Õpin hästi, onu Stalin!“
Pealtnäha kiretu vestlus ju, kuid varjab endas salaulmi:
Mati ärkas
ja ei uskund,
et vaid und ta näinud:
unenäona see ei kustund,
silme eest ei läinud.
Ammu ihkas näha sarnast…
Tähendab, Mati oli ammu Stalini embusse ihanud. Miks? Nüüdki ei suuda ta unes elatud naudingut üksnes endale hoida ja hüüab emale:
Millist und ma nägin, ema!
Stalin
süles
omal käel
hoidis mind.
Mati ei raatsi uskuda, et sellega tema ja Stalini intiimsuhe lõppenud on ja ta otsib võimalusi jätkuks. Koolimajas hiilib ta büsti ligi:
Seal, kus suure juhi kuju,
seisatama jäi.
Vaatas,
nagu esmakordselt
kallist kuju näeks
ja siis pioneeri kombel
tõstis väikse käe.
Aga tegelikult Mati ei olnudki veel pioneer. Seega, tema käetõstmine ei tähendanud midagi rutiinselt pioneerilikku, vaid oli pidulik salamärguanne Juhile, kutse Stalinile taas tulla ta unedesse, haarata ta sülle. Samas kätkes mittepioneeri käetõst ka lubamatut, karistatavatki, õrnalt perversset.
Mati unenägu Stalinist passib sümboliseerima kogu stalinismi-aegset kirjandust. Paberile puistati justkui olulist, aga tegelikult kanoonilist ja igavat tekstipuru, nagu seda olid ka Mati ja Stalini vahetatud verbalismid – fašistidest või sõjaõhutajatest, ent kirjutatu allhoovused peitsid endas igatsuslikku seksuaalenergiat.
Seksuaaljõud ja armastatud Juht
Masside armastus Juhi vastu tähendas pealtnäha vaid kollektiivset usku Stalini tüürimisel jõuda helgesse homsesse, varjatult aga kätkes endas hirmu, häbi ja iha tumedat möllu, kontsentreerides emotsionaalset jõudu, mis intensiivsuselt ligines erootilisele ekstaasile. Stalinliku mütoloogia üksikmotiivid on tihedalt seotud seksuaalsusega. Näiteks Stalini võrdlemine päikesega, mida ka Eesti pärastsõjased poeedid sageli harrastasid: „Stalin – ta on elu, vabadus ja päike“ (Jaan Kärner) või „Stalinlik tahe kui päikese lembus“ (Erni Hiir). Mõistagi on päikese-metafooris peidus viide Apollole. Aga lisaks on teada, et Päikese aktiivsus soodustab seksuaaljõu kasvu. Ja päikesetõusu on samastatud erektsiooniga. Päikesega õnnistatut on käsitletud kui seksuaalset giganti, naiste poolt ihaldatut, pole siis ime, et folkloristid noppisid 1936. aastal vene rahvasuust laulu: „Oi, kalina-kalina, Stalinil on palju naisi…“
Stalini õhinal valmisolekust lastega poseerida on adutud pedofiilset allteksti. Teada on postkaart, kus Stalini ees laual seisab tüdrukuke napis madruseülikonnas ja vildikestes. Stalini tütar Svetlana Allilujeva kirjeldab oma mälestustes, et kui ta külastas isa viimast korda, kaks kuud enne Juhi surma, siis märkas ta vanakese suvilatoa seintele riputatud ajakirjapilte anonüümseist lastest: poisike suuskadel, tüdruk kitse piimaga jootmas, lapsed kirsipuu all.
Stalini seksuaalsuhe eesti rahvaga
Stalini seksuaalsuhe eesti rahvaga kukkus välja ebaloomulikult. Eelmängu polnud. Armastama tuli hakata paugupealt ja täie mahviga. Hirmu-häbi-iha kompleksi juurutamise aastakümned jäid Eestis ära. Seetõttu mõjus käsk Stalinile silmapilkselt anduda ilmselge vägistamisena. Ent vähemalt Juhi nimi tuli suhu võtta. Kirjanike hulgas sai esimeseks suhuvõtjaks Jaan Kärner, minu teada luuletusega „Miitingul“, mis päädib ridadega „Ajalugu juhib targalt Stalin, / geniaalseim juht kes ajaloos“.
Teistel läks juba libedamalt, varsti oli tosinkond imejat koos. Entusiasm köeti üles, lauldi punalippudest, töölisrivist, uuest rõõmsast elust, mis algamas linnas, põllul, soos. Ja manati lõppenud kodanlist aega. Stalini nimi seoti luuletööde lõppu kui tühjalt kõlisev konservikarp kassi sappa. Kogu säherdune kirjanduslik puhang jooksis teadagi üsna pea päästmatult kinni ja keegi ei oska aimata, mis eesti käsukorras sigitatud sotsrealismusest saanuks, kui poleks puhkenud päästvat sõda.
Muia Veetamm ja lesbilisus
Mida enam ma Muia Veetamme toonast luulet loen, seda arvukamalt avastan ma sealt lesbilisuse märke. Õieti muud luuletaja ei teegi, kui vahib tüdrukuid: „Nad ladusid puuhoovis laudu, / kolm lõbusat tüdrukut“ ja „Mind veetles ta lapselik haprus, / ta meelelaad lustilik“ ja „Ta õhuke pearätt on lumiselt valge, / sama valge ta kittel-põll“ ja „Rõõm oli vaadata ta virkust, / ta vibajat viskamist“ ja „Pale, millel rõõsa puna / täpit tedretähist“ ja „äkki üks tütarlaps, rõõmus ja noor“ ja „valged kiharad punase räti all / justkui võililleehmed“ ja „Üks tüdruk teisest tublisti noorem, / pruunisilmane sagripea“ ja…
Tüdrukute vanus on poetessi jaoks eriliselt tähtis, aina üritab ta nende iga ära arvata: „Siis nägin kaht tütarlast enese ees, / kes äsja mäest alla laskund. / Ealt mitte vast rohkem kui neli-viisteist“, „Masinale järgneb piiga, / kõrrekandam süles. / Kuusteist aastat on ta iga / mõni kuu vast üle“, „Just kaheksateist aastat / vanaks saab ta täna“. Jne. Vahel on tunne, et Muia käib põõsastest piilumas:
Tüdrukud noored ja nõtked ja nägused
Kilkavad jõekääru lohus.
Lõbu on laialt ja naeru jägusalt –
Puhates poolnärbunud rohus.
Tööluuletustest koguneb mulje, justkui lõunatund oli tehases kambaseksi aeg, mille lõppedes naisbrigadir kamandas: „nüüd vööd jälle pingsamalt vööle / ja kenasti siledaks põll, / rätt sõlme, suud kinni ja jällegi tööle!“
Suur ja väikene riist
Tollased eesti värsiseadjad muidugi ei aimanudki, kui igapäevaselt kõneldavaks saab poole aastasaja pärast eestikeelne sõna kepp, keppima jne. Nemad ütlesid toona: „nüüd, kus murtud kulakute kepp“ (Kaal) või „ning sundija kepi lõi pooleks“ (Kaal) ja ei tajunud, kui valusalt see kõlab. Ja kui Mart Raud laulis: „Ei meid enam vihaväega / sunni parunite kepp“, ei teadnud ta, et see viimane sõna ta värsis võib tähendada suguelu.
Sõnaga „suur“ on käinud ikka kaasas teatud erootiline nimbus. Suur on ju hea. Seda adusid tollased laulikud küll, sest Suur oli Lenin ja Suur oli Stalin ja Suur püsis Partei. Suureks paisuda ihaldas Eestigi. /—/
See Eesti poeetiline suureks hüüdmine oli umbes samasugune umbluu. Väikese riista kompleks.
Tapa, tapa, tapa!
V. Pomm tsiteeris Holger Puki „Seitseteist vaprat“ arvustades Gorkit: „Klassiviha tuleb kasvatada just äratades orgaanilist jälestust vaenlase kui madalamat tüüpi olendi vastu…“
Eesti lastekirjanduses olid nendeks, kelle kohta otsus juba ette langetatud, enamasti metsavennad. Jüri Piigi loos „Pääsusaba lahel“ ja Heino Väli „Radades soos“ kasutati sõnu bandiit või bande metsavendade kohta läbivalt. Välil on metsavennad veel ka „susisevad rästikud“, „hundid“ jms. Lastes militaarse teadvuse õhutamiseks kirjutati raamatuisse patriootiliselt tseremoniaalseid stseene. Näiteks kui Väli loos leiavad kaks poissi metsast punaarmeelase sõjaaegse roostes kiivri, siis „Mõlemad tõmbuvad sirgeks ja annavad pioneerisaluudi“. Holger Puki jutustuses „Kaks punast kaelarätti“ leitakse kolhoosiesimehe ja ta sõbra kunagised pioneerikaelarätid: „Mõni hetk hoidis esimees neid enda ees kätel. Siis sulgusid ta tugevad pruunid sõrmed… Aeglaselt tõstis ta rusikaisse surutud kaelarätid ja suudles neid. Esiteks üht…siis teist.“
Ott Arder ja hullari-episood
Läinud sajandi seitsmekümnendate lõpul olin intensiivne kärakamees ja kukkusin Seewaldisse viinaravile. Ma ei teadnud, et patsientide välirõivad karmilt luku taha topitakse ja piirduda tuleb groteskse lotendava pidžaama ning jubedate plätadega. Säherduse välimusega juba linna peale hüppesse ei lähe. Aga hing ihkas priiust. Saatsin vabadusse vaikse teate, et tarvis oleks salarõivaid. Esimestena reageerisid kaks tuttavat luuletajat. Otu Arder läkitas lukuga rohelise kampsuni ja T-särgi, mille rinnapildil lõhkus kitarre miski väljamaine bänd. Paul-Eerik saatis aga pika nahkmantli. Ja kui tuttav naisollus vedas illegaalselt Seewaldi plangu taha oma mehe viigipüksid ja lääpkingad, oli komplekt koos. Kraam jõudis minuni usaldatava sanitari abil, riided laotasin hoolikalt madratsi alla, kingakolakad pistsin ka kuhugi. Vabadel tundidel sain märkamatult linna lipsata.
Ses närbuvas minevikukatkes omavad kujundlikku tähtsust kaks eesti poeeti – Otu Arder ja Paul-Eerik. Kui mind taas kuhugi plangu taha pistetaks, poleks abi loota enam kummaltki. Paul on nüüd kõrge riigiametnik ja pühendunud parteilane, poeedielu jäi tal pooleli. Oma koorikuks kuivanud nahkmantli on ta ammu prügikonteinerisse heitnud. Otu on aga läinud. Muidu olnuks ta mõne vileda hilbuga tingimata aitamas. Otu osutus luuletajaks viimse hetkeni, kentsakaks reliktiks aastakümnete tagant, kes kartmata kandis ka tänases ühiskondlikus klantsis oma hallikarvalist boheemlase imagot.
Tegelikult käändus ka Oti elu pooleks. Nõukaaeg oli muretu. Tollal külvati ta viitelaulutekstide eest odava Vene rahaga üle. Eesti aeg tuli värvitum. Sellest kõneleb Ott ka oma viimase kogu luuletuses „Lumetu lugu“:
MAA ON MUST JA TAEVAS HALL,
HALL NII ÖÖL KUI PÄEVAL,
HALL PIKK HERMANN, TOOMPEA MÜÜR,
ROCC AL MARE, SEEWALD.
JÕULUDE REKLAAMISÄRA
KAUBAMAJU EHIB,
AGA UDU, EI SEE HAJU,
LUULETAJA KÖHIB.
LUULETAJA KÖHIB,
SEKKA AEVASTAB,
TÕDEMUS RÄNKRASKE
TEDA VAEVASTAB:
LOOTUSTE JA ELU VAHEL
HAIGUTAVAD KÄÄRID,
JÕUKAMALE JÕULUD JÕUDVAD,
VAESEMALE NÄÄRID.
Masohhistlikult edev Veidemann
Kui juhtusin kuulma, et Rein Veidemann on avaldamas romaani, läbis mind ohuaimdus ja ma küsisin endamisi: miks küll, Rein? Tänavune sügis-talv on niigi rusuv. Kartsin otsemaid, et tegu saab olla vaid dramaatilise ekshibitsionismiga, kirjatööga, kus teatraalne edevus võtab masohhistlikud mõõtmed. Enam-vähem nii ongi.
Reinu pateetiline temperament kajastub ehedalt juba romaani ümbritsevas metatekstilises tantsus. Raamat ei kätke üksnes romaani, kaante vahele ja külge on peale kunstilise tuuma mahutatud veel igasugu kõrvalsõnumeid: autori inforikas elulugu, tiitellehel originaalitsev žanrinimetus – memorandum, sissejuhatus, milles autor kõneleb leegitsevalt oma kirjutamispiinadest, mõistab „kaugeid ja suuri eelkäijaid, kõiki loojaid“, ehkki, tema, Veidemann, ei „vääri nende varjugi“. Siis veel pühendus, luuleline moto, pikk tänuavalduste joru, kus sõnaohtralt kummardutakse eri teenete eest abikaasa Andra, tütar Anna-Maria, Jüri Talveti, Andres Alveri, Ülo Tuuliku, Jaan Undi, Asta Põldmäe, Jüri Kaarma, Edgar Lambi, Väino Tammeri fondi, Jauhiainenite suguvõsa ja Eesti Kultuurkapitali suunas. Lõpuks tagakaane pidulik puhutud sõnavaling, milles autor väsimatult oma lugejat romaani olemusest harib: „See on raamat tõeotsinguist, armastusest, erose ülendavast ja hukutavast jõust, süütundest, täitumatutest igatsustest, kõigest, mis jääb lõpuni ütlemata, kuid ometi püüdleb selle poole, täites meie mälestuste ruumi…“ Jne.
Niisiis, Veidemann ise on oma teosest entusiastlikult elevil. Ja usun, et suurem osa lugejaskonnast peaks olema ka. Just see klatšihimulisem raamatuneelaja, kes proto tagant alati tõelisust nuusib.
Kui palju maksis Rudolf Rimmel?
Tundsin Ruudit esiotsa kui Nooruse kirjandustoimetajat, kes mu katsetusi trükiks sõelus. Siis, juba legendaarses Ajakirjandusmajas töötades, saime ka intiimsema suhtlussoone peale. Ruudi oli ajakirjanduslikus mesitarus meeldejääv figuur. Rõngashabemes vaevatud ilme ja rängalt kangete prillidega bassihäälne morn tüüp, kõhn kui tiisikushaige. Riietuselt värvitu ja räpasevõitu. Keerdunud nurkadega särgikrae stabiilselt määrdunud. Meelisrõivaiks esimees Mao laadis suurte rinnataskutega karmist rõivast pluus ja teksaseid imiteerivad lühikeseks kiskuvad laotöölisepüksid. Erinevalt esimees Maost olid ta pluusi rinnataskud alati märkmikest pungil, nendesse kandis ta ülima korralikkusega pähekaranud värsikatkeid või kohatud noorautori koordinaadid.
Ruudi võis toimetajana sigatseda. Ühel minu niigi mõttelagedal luuletusel kärpis ta ära viimase, puänteeriva rea ja lasi selle mulle teatamata nõnda kohituna trükki. Teisele kirjutas koguni jabura värsirea juurde. Mäletan, kuis ma Ruudi kabinetti tormasin, paisates tervituse asemel: „Ruudi, sa oled põrsas!“ Rimmel tõstis pea, kirmas mind silmi pilutades vaenulikult, venitades siis: „No, räägi…“ Mina esitasin raevukalt oma protesti, Ruudi ajas end laua tagant püsti, kergitas võltsteksastest kukepükse, ta vaolisele näole sigines vanema venna mõistev muie, mõmisedes: „Kunagi sa tänad mind nende paranduste eest.“ Ja mul on tunne, et nii ta mõtleski.
Miskipärast on mällu salvestunud värvipilt ühest hilisõhtust Ajakirjandusmajas, mil suitsune kilkav baar oli just suletud ja mina koos konjakipudeli ning sädistava sekretäriplikaga olin suundumas Pikkeri tasastesse toimetuseruumidesse, et peokest jätkata, kui hämaral trepil laskus meile vastu oma naeruväärses tolmumantlis, pikast tööpäevast kurnatud sünkjas Ruudi. Ta peatus viivuks, heitis tuhmi pilgu minule, pudelile ja tüdrukule, pomises: „Roppus…“ ja kulges vaikselt edasi. Sellest hilisest Ruudist õhkus äkki üksindust, mahajäetust, nukrust, mõttetust. /—/
Tegelikult kippus kõik Ruudi käes lamestuma, ta elas ajast mingis juhmis nihkes, võitlus veskitega kukkus tema puhul iseäraliselt grotesksesse kõverpilti. Veel 1989. aastal avaldas ta tulistava võitluspoeemi Leninist ja kõneles kirjanduselu õigest parteilisest juhtimisest. Ka tema nüüdne „viimane kujund“ on ju viimase peal dramaatiline, ometi kuidagi kistud. Ta sai põhimõtteliselt küll korrata oma suure eeskuju Majakovski otsustavat sammu, ent mitte efektse päästikulevajutusega. Temast jäi maha määratu hulk luulet. Ehk näitab selle vaagimine täpsemalt, kui palju tegelikult maksis Rudolf Rimmel.
