MIDAGI TUGEVAMAT: Von Krahlis mängitakse tükki „Nibud ehk hetk me elude katkematus reas“. Peeter Jalaka tantsuetendus räägib tasakaalu otsinguist erinevate mehetüüpide kaudu. Marek Reinaas vestles spektaakli ühe muusikalise kujundaja, Soome tulevärgi Ismo Alankoga.
Sul on Tallinnaga suhted juba 1980-ndate keskpaigast alates, kui Sielun Veljet esines Linnahallis legendaarse kontserdiga. Minu teada hakkas Tallinn sinu vennale Ilkkale nii palju meeldima, et ta on endale Kalamajas koguni korteri hankinud. 25 aastat on pikk aeg – rohkem kui ühe põlvkonna jagu. Kuidas on Tallinn ja kohalik publik selle ajaga muutunud?
Lihtsam oleks ehk küsida, mis Tallinnas või kohalikes inimestes ei ole muutunud selle aja jooksul. Muutus nõukogudeaegse Tallinna ja praeguse, (soomlase vaatenurgast) vaba ja pingevaba fiilinguga linna vahel on tohutu. Siis olid näiteks meile, soomlastele, ainukeseks õhtuveetmise võimaluseks siin kas minna Viru hotelli valuutabaari või loota, et keegi kohalikest sõpradest sind endale koju külla kutsub. Inimesed olid ettevaatlikud, kõik kartsid „koputajaid“.
Tallinna publiku kohta võin viimaste aastate kogemuste põhjal öelda, et olete väga aktiivsed, innustavad ja elate täiega kaasa. Näiteks bändi Sileun Veljet eelmise aasta kontserdil oli publik eriti võimas, nii laval olla on puhas rõõm.
Põlvkondadest rääkides: sa oled kohaliku keskealise muusikapubliku hulgas endiselt legend, aga noorem põlvkond ehk ei teagi midagi Ismo Alankost või üldse Soome rokkmuusikast. Kas Ismo Alanko Teholla on mingis mõttes suunatud rohkem nooremale publikule kui varasemad sooloprojektid? Sa ju katsetad seal täitsa uut elektroonilist saundi?
Täitsa loomulik, et siinsed noored ei tunne nii hästi Soome muusikat. Neile on ju kogu maailma muusikavalik avatud, vanemate jaoks on Soome muusikal eriline tähendus, seda kuulati palju nii tänu Soome raadiole kui ka televisoonile. See oli üks esimesi nn lääne muusikale juurdepääsuteid siitpoolt vaadatuna.
Ma ei suuna oma muusikat tavaliselt mingile konkreetsele kuulajarühmale, vaid mul on olnud unistuste võimalus luua sellist muusikat, mis on täpselt minu maitse järgi. Muidugi olen samas õnnelik, et minu muusika on Soomes üha uuesti ja uuesti erinevaid põlvkondi enda poole võitnud ja hoidnud.
Ismo Alanko Teho ühendab etnilisi ja elektroonilisi saunde, punki ja meloodilisi lugusid. Ja noortele meeldib see samamoodi nagu meilegi. See ühendab kuidagi. Mida arvad tänapäeva Soome noortebändide muusikast? Soomes on ju tegelikult viimastel aastatel olnud suisa muusikalise arengu revolutsioon, mis on toonud esile mitmeid eriti ägedaid artiste, kes on ka mujal maailmas läbi löönud. Kas võiks nende tähendust mingis mõttes võrrelda Soome 1980-ndate rokkmuusika mõjuga?
Tegelikult tehakse Soomes praegu palju väga head musa ja seda erinevates žanrides. 1980-ndate muusika oli rahvuslik, omakeelne, paljud laulusõnad põhinesid isikliku tähendusega tekstidel. Nüüdsetest bändidest suurem osa teeb karjääri välismaal ja laulab inglise keeles. Kogu värk on kõikidel tasanditel palju professionaalsem. Paraku on aga tihti nii, et sellele, mis saadakse juurde tehniliselt ja turundamisoskustes, tuleb tuua ohvriks iskupära ja tundetasandil edasiantav.
Sinu soolokarjääri tuntumaid laule on kindlasti „Kui Soome kukkus puu otsast“ („Kun Suomi putos puusta“). See on üks ilus lugu Soome linnastumisest ja rahvusvahelistumisest. Üks mu sõber tsiteeris selle laulu teksti pärast Põlissoomlaste valimisedu, väljendades hirmu, et Soomes on nüüd pead tõstmas selline poliitiline kurss, mis tahab Soome tagasi puu otsa tirida. Kas sa veel ikka ütled poliitikas sõna sekka, väljendad seisukohti või on n-ö teisitimõtlemine jäänud natuke tagaplaanile?
Mulle lähevad ikka erinevad teemad korda, kaasa arvatud ühiskondlikud. Viimasel plaadil „Õnnelikkus“ („Onnellisuus“) on näiteks lood „Hullupaberid“ („Hullun paperit“) ja „Lõputu kasv“ („Loputon kasvu“). Soovitan „Hullupaberite“ videot, visake Youtube’is pilk peale.
Aga ega ma end kunagi n-ö poliitiliseks laulukirjutajaks pidanud ei ole. Laulan kõigest, mis minu arvates on oluline.
Teater on sulle ka tuttav valdkond. Peale muusika kirjutamise ja laulmise oled ka näitlejana üles astunud – isegi see on Eestiga seotud –, nimelt Jaan Kaplinski telefilmis/näidendis „Maa, kus surma ei ole“ („Maa, jossa kuolemaa ei ole“). Mis sulle teatri puhul kõige rohkem pinget pakub?
Teatris nagu ka live-esinemistel erutab eelkõige selle kogemuse ainulaadsus, et sellisel moel toimubki kõik ainult siin ja praegu. Elus inimesed sinu kõrval tekitavad oma loominguga hetkelise illusiooni teisest reaalsusest. Teatris saab ühendada visuaalset kunsti, liikumist, muusikat ja kirjandust. Milline muu kunstivorm suudab seda niimoodi teha? Film ehk, aga see ei sünni reaalses ajas, seal puudub käegakatsutav otsekontakt publikuga.
Kuidas sa Peeter Jalaka leidsid? Või leidis tema sinu?
Kohtusin Peetriga esimest korda millalgi 1990-ndate keskel, kui esinesin Von Krahlis. Selle teatriprojekti jaoks leidis Peeter tõesti minu, võttis minuga ise ühendust. Aga niipea kui kuulsin kirjeldust, millist asja plaanitakse, ei suutnud ma vastu panna ja tahtsin kohe osaleda.
See etendus räägib ajatutest väärtustest – täiuslikkuse ja tasakaalu otsingutest. Kuidas need on seotud sinu lemmikteemadega ehk „kõik ajab närvi-tunde“, Soome ja surmaga?
Kõik-käib-närvidele-meeleseisundile, Soome ja surma küsimustele lisaks on minu lemmikteemad armastuse erinevad olemisvormid ning inimese lõputud otsingud: kust me tuleme, kes me oleme, kuhu me läheme, milline on meie suhe maailmakõiksusega?
Kas selle etenduse muusika osa on loodud Ismo Alanko Teholla poolt või Ismo Alanko ja Teho Majamäki poolt?
Ütleksin, et Ismo Alanko ja Teho Majamäki poolt, aga vahe on siin hirmõhuke. Need on lõppude lõpuks ikkagi üks ja sama asi.
Milles sa näed Soome ja Eesti kultuurivahetuse tulevikku? Kogu aeg meil ju justkui midagi toimub – „Naapurivisast“ ühiste raamatuesitlusteni, äsja esilinastus näiteks Sofi Oksaneni „Puhastuse“ põhjal tehtud film. Ja ikkagi tundub, et me siinpool Soome lahte ei tea tegelikult, mis toimub kultuurielus meist 80 km põhja pool. Kas soomlased on rohkem Eesti kultuurist huvitatud või leidub ikka veel „suure venna / väikse venna“ suhtumist?
Ma ei usu kohe kuidagi, et kultuurimaailmas on enam mingitki suure-väikese venna suhtumist. Soomlased hindavad näiteks eriti kõrgelt Eesti teatrit. Sellegipoolest olen seisukohal, et meie rahvad ei tunne teineteise kultuuri liiga hästi. Ehk siis Eesti-Soome kultuurivahetuses on piisavalt arenguruumi.
