VAATA ETTE, ENNE KUI SOOJAL MAAL LÜHKARID JALGA AJAD: Normaalsed inimesed on kõik praegu soojal maal või kohe lähevad sinna. Jalas lühikesed püksid. Meeste garderoobis pole ühtki teist rõivaeset, mida kantakse nii tihti nii vales kohas, teatab Tiina Ilsen.
Lühikeste pükste ajalugu algas 14.–15. sajandil, kui meeste garderoobi tulid põlvini ulatuvad puhvpüksid (breeches), mida kanti sukalaadsete pükste peal. Hiljem said need üldsusele tuntuks Shakespeare’i näidendite kaudu: Globe’i teatris etendusi lavastades julgustas ta näitlejaid (kes siis olidki ainult mehed) kandma lühikesi puhvpükse, kuna tänu nendele sai kenasti demonstreerida tol ajal eriti seksikaks peetavaid kehaosi – pahkluud ja säärelihast. Ja pealegi oskas kuninganna Elizabeth I hinnata seksikaid kummardusi tegevaid mehi ja teatril läks hästi.
Üle-eelmisest sajandist 1950-ndateni
18. sajandi lõpus tulid kasutusele põlvpüksid, mis olid umbes 10 cm pikemad kui Shakespeare’i-aegsed. Põlvpükse kanti suvel jahil käies ja näiteks golfi mängides ning alati koos pikkade sokkidega, sest mitte mingil tingimusel ei tohtinud meestel paljas säär avalikus kohas pükste alt välja paista. Välja arvatud juhul, kui (noor)mees polnud veel 16.
Lühikesed püksid tulid Briti impeeriumi koolipoiste vormi 20. sajandi algupoolel (ja on osaliselt veel tänaseni). Täiskasvanud meeste lühikeste pükste kandmise buum väljaspool eriti kuuma kliimaga piirkondi sai aga alguse pärast II maailmasõda, kui troopikas asuvatele sõduritele jagati vormiks lühemaks lõigatud säärtega pükse – põhjuseks praktilisus (kuum kliima) ja kokkuhoid (kangast kulus vähem).
Sõjajärgsetel aastatel sai lühikestest pükstest meestele omamoodi sportimise ja vaba aja veetmise vormiriietus. Küll aga ei loetud neid „päris“ rõivastumise osaks ning peeti rangelt kinni reeglist, et väljaspool sportlikku tegevust lühikesi pükse ei kanta.
Lühikeste pükste kandmise üldine vaimustus sai alguse 1950-ndate lõpus, kui Hollywoodi meesstaarid nendes purjejahtidel loendamatutele ajakirjadele poseerisid. Sellest ajab elab meie peades kujutelm, et lühikesed püksid tähendavad puhkust, vabadust ja eelkõige nooruslikkust.
Millal reegleid järgida ja millal rikkuda
Võib-olla siia ongi koer maetud. Võib-olla kannustab mehi, kes ilma lühikeste püksteta suvel välja minekut ette ei kujuta, soov olla poisikeselik. Karl Lagerfeld on asjale andnud karmi hinnangu: „Õige mehe riietumisreeglit iseloomustab teadmine, et ükski täiskasvanud mees ei peaks paljaste säärtega avalikus kohas viibima, seega, kui sa ei ole laps, siis sa ei kanna lühikesi pükse.”
Reeglid võivad muidugi muutuda. Pimesi radikaalsetest traditsioonidest kinnihoidmine ei ole teadupärast mõistlik. Nagu ütles 18. sajandi Šoti filosoof ja jurist David Hume: „Härrasmees peab teadma, millal reegleid täht-tähelt järgida, millal reeglite olemust vabalt tõlgendada ja millal reegleid otsejoones rikkuda.”
Lühikesed püksid on asendamatud nii mõneski olukorras. On selge, et kui veedate aega veekogu ääres, on lühikesed püksid suisa vajalikud, näiteks purjekingadega komplekteeritult.
Ka sportimisel on lühikestel pükstel oma koht täiesti olemas. Siinkohal aga tuleks meeles pidada, et härrasmees ei kanna lühikesi pükse kunagi spordiväljakule minnes ja sealt tulles. Hea näide on tenniseäss Roger Federer, kes kannab tenniseväljakule mines ja sealt tulles alati pikki elegantseid kergest materjalist pükse ja pintsakut. Erandiks on muidugi kodunt väljudes tervisejooksule minek.
Kui nüüd soojale maale lähed, pea meeles järgnevat
Eesti suvi oli hirmus. Inimesed sõidavad soojale maale ja rannapuhkus on lühikeste pükste mõttes erandiks. Kui ikka olete terve päeva vee ääres, sõidate rattaga mööda rannapromenaade ja lähete rannakohvikusse jäätist või värskendavat jooki ostma, on lühkarid täiesti omal kohal. Ja ometi on ka rannapuhkuse ajal kaks olukorda, millal lühikesi pükse kandma ei peaks.
Esimene: kui sööte restoranis. Ei ole sellist aega, kui linaga kaetud laua taha võib istuda paljaste säärtega, keegi ei taha näha teie karvaseid jalgu sel ajal, kui süüakse – see on ebaviisakas ja täiesti kohatu. Välja arvatud siis, kui sööte otse rannal homaari, jalad vees.
Teine: pärast päikeseloojangut tuleb lühikesed püksid vahetada pikkade pükste vastu. See on muidugi reegel, mida soojadel õhtutel on eriti raske järgida. Aga keegi polegi öelnud, et härrasmees olla on lihtne. Ja jutt pole ju tumedast ülikonnast või smokingust, vaid kergetest suvepükstest. Välja arvatud muidugi siis, kui olete tudeng ja joote lõkke ümber istudes õlut.
Kuigi enamasti on naised need, kelle puhul nähakse katseid iga hinna eest nooruslik välja näha pigem haledana, ei ole tegelikult midagi hullemat kui täiskasvanud mees, kes riietub nagu poisike ning üritab sellega rõhutada oma noortepärasust. Täiskasvanuna noorte riideid kandes reedame tegelikult oma ebakindlust.
Mis värvi on?
Rõivastumise põhitõde peitub teadupärast just oma isiksuse ja kehakujuga õigesti sobitatud valikutes. Seda ka lühikeste pükste puhul. Kuidas siis mehed võiksid täiskasvanulikult, sobivates olukordades ja kohtades lühikesi pükse kanda?
Nii nagu lohvakad püksid ei kaunista tavaliselt kedagi, ei peaks ka meeste lühikesed püksid olema liiga laiad või välja veninud. Lühikesi pükse võiks valida samal põhimõttel kui teisigi: nad peavad hästi istuma ja kandjat kaunistama. Vöö juurest keha järgiv (kuid mitte pingul) ning sirgelt alla ulatuv sääreosa on tavaliselt kindlaim valik.
„Cargo“ või safari stiilis lühikesed püksid, millel on hulgaliselt esi-, taga- ja küljetaskuid, sobivad hästi matkates, koduõues töötades või jalutuskäikudel metsas. Muudel juhtudel ei näe need tavaliselt lohvakad, lõdva vormiga ja tarbetult paljude taskutega lühikesed püksid mehe jalas lihtsalt head välja.
Mis värvi lühikesi pükse valida, on tegelikult lihtne. Valged, beežid, khakid, tumesinised, oliivi- ja kohvikoore värvid on tavaliselt õige valik.
Lühikeste pükste juurde kantavad särgid võiksid olla vabas stiilis, pigem lühikeste varrukatega ja pehme kraega eest nööbitavad särgid, samuti tennisesärgi ja polo stiilis.
Sokid ja sandaalid
Ja muidugi – kas lühikeste pükstega võib sokke kanda? Kas võib – jah. Kas peaks – ainult väga harvadel juhtudel. Kinniste (ilma pealt seotavate paelteta) suvekingadega (kas mokassiini või purjekinga tüüpi või ka kangast kingadega) on lühikesed, kinga seest praktiliselt mitte välja paistvad (mitte mingil juhul üle kederluu) sokid tavaliselt aktsepteeritavad. Aga ka ilma sokkideta linnatänavatel sandaalidega või (veel hullem) ranna- või spordiplätudega (rääkimata Crocksi-tüüpi kummikotadest) käimine ei tohiks küll olla ühegi endast lugupidava täiskasvanud meesterahva valik. Muide, Ameerika maineka meesteajakirja The Esquire uuringust selgub, et mehed, kellel on jalas varbaid paljaks jätvad jalanõud, kaotavad 67% oma väärikusest ja tõsiseltvõetavusest oma vestluspartneri silmis veel enne, kui nad suu avavad.
Tom Ford ütleb: „Mehe rõivastus väljendab tema suhtumist iseendasse ja nendesse, kellega ta koos viibib.” Ja külma Eesti eest soojale rannale põgeneva mehe garderoob pakub palju võimalusi olla muretult ja vabalt kenasti riides, suhtudes endasse ja ümbritsevatesse inimestesse lugupidavalt.
