Paul Simon
Graceland
Sony
Selle üle, mis on maailma esimene world music album, armastatakse ikka vaielda. Fakt on aga see, et Paul Simoni „Graceland“ üldse tekitas maailmamuusika kui popmuusika peavoolu. Enne olid Santana ja Osibisa albumid, folgisugemetega estraad ning Eestis rokkisid Kukerpillid, aga kui „Graceland“ 1986. aastal ilmus, Grammy võitis ja maailma rokkis, siis muutus midagi. Albumil mängivad Lõuna-Aafrika muusikud, Los Lobos, Everly Brothers, kantrilauljad ja Zydeko seltsimehed. Peale selle oli see pop-plaat, mitte aga kitsale hipide ringkonnale mõeldud underground-ketas. Ning Eestiski mänginud Ladysmith Black Mambazo sai maailmakuulsaks just tänu Paul Simonile.
Kuna tegemist on pop-plaadiga, siis poppi te 1980-ndate versioonis ka saate. Ehkki tagantjärele kuulates pole see juustune ega plekisaundiga nagu muu tolle aja muusika, vaid kohati täitsa tänapäevaste kõladega. Kusjuures eriti hästi kõlab plaat vinüülil. Omastades „Gracelandi“ vinüüli, saate kaasa ka download-koodi lisalugudega. Ehkki vinüüli võiks promojad ikkagi rohkem anda. Kohe soe tunne südames, kui mingi asi plaadimängija peal keerleb. Väga cool, seksikas ja rahustav kuidagi.
„Graceland“ on ennekõike tantsualbum ja selline, mida tol ajal diskoteekides ka muu kraami vahele mängiti. Sellepärast pole ka ime, et albumil domineerivad Aafrika kõlad. Valge mees armastab ju Aafrika muusika järgi puusi õõtsutavaid valgeid naisi rajalt maha võtta. Samas on Paul Simon säilitanud tasakaalu ja ei ole läinud üle võlli, mis oleks mainstream-publiku vast eemale peletanud. Sestap on balansiks ka natukene USA folki ning need lood on väga head – ent samas diskoteegikõlblikud.
Tagantjärele on raske öelda, kui strateegiline oli seda albumit just sellisena lindistada. Aga nähtavasti tiksus Pauli peas müügiedu kõrval ka lihtsalt huvi eksootiliste saundide vastu. Ja näe, läkski kõik täkke!
R.U.T.A.
Na Vschod. Volnosc albo smierc
Karrot Komando
R.U.T.A. on mitte just eriti vana punt Poolast, kes defineerib oma muusikat etno-hardcore‘ina. Kaasa teevad muusikud sellistest legendaarsetest Poola punkbändidest nagu Dezerter või Armija ning Na Vschod on bändi teine album. Kui esimene album koosnes poola mässu- ja ülestõusulauludest, siis see siin avardab geograafiat endise Austria-Ungari keisririigi piirideni, natukene kaugemalegi. Korraliku punk-tempo, ent folkmeloodiatega perutab R.U.T.A. läbi Karpaatia, suul ruteeni ja Zaporožje kasakate lood ning isegi vene rokilegendi Kino looming. Abiks on võetud leedu ja ukraina folk-kollektiive, tänavamuusikuid ning muusikute lapsi. Album on väga värskendav helikooslus selles, mida me tunneme pärimus-, maailma- või folkmuusikana. See album põleb! Energia ja tehatahtmine on muusikat kuulates füüsiliselt tajutav. R.U.T.A. ei ole üle mõistuse arranžeerimisega vaeva näinud, vaid kohe põrutanud nii, nagu asi olema peaks. Ning see robustsus on veetlev.
6
Bobby Womack
The Bravest Man In The Universe
XL Recordings Ltd.
Tegemist on Bobby Womacki esimese originaalloomingu albumiga alates 1994. aastast. Aga saund on värske ja ajatu. Mis pole ka ime, sest kontrollpuldis istusid Damon Albarn ja Richard Russell. Ime pole seegi, et albumil on külaliseks tuareegi laulja Fatoumata Diawara ning ameerika laulukirjutaja-esitaja ehk siis eesti keeli hola-laulik Lana Del Rey. Sellest hoolimata ei veere see album folgi või maailmamuusika poole. Välja on tulnud klassikaline popp väga suure soodumusega klubides mängitud saada. Albarn ja Russel on osanud leida optimaalse keskkonna Womacki sumedale ja tumedale häälele ning kogu meeleoulu on plaadil sünkjavõitu, aga paeluv. Sihuke poolohtlik, aga külgetõmbav. Ma pakun, et seda ketast kuulates ei pane te tähelegi, kui lood juba läbi on.
5
Dirty Projectors
Swing Lo Magellan
Domino Recording Co. Ltd.
Väga lüüriline, enamjaolt akustiline album, kus Dirty Projectors näitab oma pehmet poolt. Lindistatud bändi sürrealistlikus majas kusagil Delaware’is, on see täpselt selline plaat, mida peabki lindistama kiiksuva põrandaga ning ajuvaba kunstiga täidetud varjupaigas. Heliliselt lähenetakse siin varajase elektrilise Chicago bluusi süngetele kõladele, millesse on segatud psühhofolki ning 20-ndate kauboide traadikantrit ja svingi. Praegu neid ridu kirjutades on akna taga niiske ja hall hilissuvine ilm. Ka see plaat on külm ja rõske ning sobib suurepäraselt Eesti sügise heliribaks. Peale selle kostab plaadilt kergeid biitlikke meloodiad, eriti kuulsa vasakukäelise bassimängija hilisloomingule viitavaid passaaže. Kõik see on aga nii osavalt kokku pandud, et tegemist ei ole pelgalt plaadiga, mis midagi meenutab, vaid lihtsalt hea tujurikkujaga.
5
Can
The Lost Tapes
2012 Spoon / Mute
Hingusele läinud suurte bändidega on ikka nii, et postuumselt kukutakse suure kisa ja käraga avastama kõike, mis nad kunagi ise välja on praakinud või katsetuse korras linti võtnud. Kogu see avaldamata pärlite teema ekspluateerimine on totaalne rip off ja sellepärast on tore, et Cani Kadunud Lindid on teine teema. Elas see bänd kunagi boheemse metseeni lossis kusagil Saksamaal ja lindistas tolle kodustuudios, nii et silm sinine. Kusjuures tegemist oli tõsiste lindistustega, aga nagu ikka – osa lugusid jäi avaldamata. Osa sellepärast, et albumi jaoks olid need liiga pikad, osa aga filmimuusika, mis ei läinud käiku, sest film jäi välja tulemata, jne, jne. Igatahes pole siin kokku pandud hulka teisejärgulisi Cani LSD-katsetusi, vaid head lood, mida tasub kuulata ja millest ka õppida. Kuna nüüd on psühhedeelia moes, siis peaks iga „uus hästivarjatud lootus“ krautrock‘i vanavara ette võtma ja läbi tudeerima. Eneseharimise mõttes.
4
Pat Metheny
Unity Band
Nonesuch
Metheny sai 2011. aastal Grammy parima new age plaadi eest ja läheb uuega traditsioonilisema jazzi lainele. Üldse on raske ette arvata, mis sel mehel meeles mõlgub. Koos Unity Bandiga tehakse seekord eksperimentaalsemat ja vähestruktureeritumat muusikat, kohati suisa eksperimentaalset. Samas on targad mehed välja rehkendanud, et sel albumil mängivat saksofoni pole härra Metheny 30 aastat kasutanud. Et siis jälle nagu traditsiooni rikkumine. Kellele meeldib elitaarne kammerjazz, peaks selle plaadi kindlasti läbi kuulama. Sellise muusika vibe seisneb kuulamise rõõmus, kui püüad helidemassist bassikäike või klarnetimeloodiaid. Ka vähem akadeemiline kontingent leiab siit oma osa, vahest läbi pisukese pingutuse, aga see tasub end ära.
4
Irwin Art Projekt
Astraalne Veeretus
Irwin Art Projekt
Kirjade järgi on IAP üks Eesti vanemaid punkbände, kusjuures kõige kauem keldris ja stuudios eksisteerinud bänd. Alates 1976. aastast kuni 2008. aastani salvestas kodanik Art paarkümmend albumit, mida pole üldse levitatud. Nüüd aga sai sahtlisselindistamise aeg otsa ja IAP eksisteerib juba mõnda aega lavalaudadel ja nüüd siis ka ametliku albumiga meie plaadiriiulil. Tegemist ongi just sellise muusikaga, mida eksperimentaalse kalduvusega vanalt punkrokkarilt oodata – sünge, aeglane ja kuidagi depressiivne. Kellele meeldivad Kosmikud, peaks seda albumit korrakski kuulama. Miskit pidi on sarnasus olemas. Samas on see väga täiskasvanulik muusika, trendiväline. Mis lõpuks häirima hakkab, on liigne monotoonsus. Aga või siis igaüks kunstiinimest nii hästi mõistab, kui vaja. Igatahes on tegemist muusikaga, mis on isikupärane ja ei meenuta ühtegi teist Eesti bändi.
3
Yeasayer
Fragrant World
Mute
Esoteeriline psühhfolk, mis võiks olla ka folgisugemetega eksperimentaalne psühhedeelia, pole ka Eesti publikule võõras. Meenutame kasvõi meie kõigi lemmikut Vaiko Eplikut, tema viimased plaadid kipuvad sinnakanti. Yeasayer on vähem estraad kui Eplik, ent mitu korda ehedam kui Ewert oma draakonitega. Siin plaadil tekib minu jaoks kõige rohkem paralleele 60-ndate Tai psühhedeeliaga – sama viiul, samad kiiksuvad taustad, sama etteaimamatu improvisatsioon. Erinev vanast Tai muusikast on vast 90-ndate alguse arvutisaundi kasutamine. Oli kunagi selline asi nagu EMF, mäletate? Nemad kasutasid oma indie-crossover‘is väga spetsiifilisi süntesaatori- ja arvutirütme ning -taustu. Yeasayeri plaadil on aga huvitav pigem suunamuutus. Kohati kaldub väga odavasse sündipoppi, et siis järgmise looga psühhi tagasi sõita. Kuulata tasub, juba harimise mõttes. Aga vaevalt, et see igavikuliselt kestma jääb.
2
WHITE LABEL
Soterios – Ska Fever
Minnes aadressile soteriosmusic.com, leiate meie oma skanksterite EP kolme looga. Soterios on ja vist ka jääb parimaks ska-kollektiiviks Maarjamaal ning kui nad pisut enam viitsiks teha, siis võiks ju ka album olemas olla. Ent bänd läheneb asjale terve talupojamõistusega ning tilgutab muusikat singlite ja EP-de kaupa. Mis te siit saate: kolm väga omanäolist lugu, kus ska on segatud surfi, garage-rock‘i, soul‘i ja muu cool‘i muusikaga. Kõige parem on teil seda bändi muidugi laivis näha, ent kui see pole hetkel võimalik, siis kuulake seda EP-d ja kujutage ette, kui head nad laval on!
