„Kõik, kõik on uus – septembrikuus,“ ütleb laulusalm. KesKus’i toimetuses läks aga kõik vanaviisi. Mina kükitasin ustava kultuurikoerana koosolekulaua all ja närisin küüsi, toimetajad Tiina ja Kairi võrdlesid oma päevituse intensiivsust, kahvatu peatoimetaja Juku-Kalle kohmitses midagi külmkapi juures ning väljaandja Marek istus laua otsas ja vaatas lakke.
Just oli toimunud maailmapilti muutev etteaste: „Me vajame uude hooaega midagi uut ja alternatiivset. Et see peavoolumeedia ahhetades kummuli kukuks! Et meie lugejad ahhetades kummuli kukuks!“ Selle üleskutse peale pani Marek suhu kaks padjakest nätsu ja suunas pilgu kõrgustesse lootuses, et laua kohal laiutava lambi hõllanduses ilmub tekst, mis ütleb midagi värsket ja jalustrabavat.
Marek usub siiralt, et sellises poosis nätsu närides näeb ta tark välja. Ta õppis selle tobeda kombe Toomas Hendrik Ilveselt, kelle nutikust ei suutnud põses ringi siiberdav närimiskummilärakas tõepoolest varjata. Marek aga nägi seal laua otsas välja nagu palvetav lehm Gangese jõe kallastel.
Toimetuses valitses pühalik vaikus.
Uudsuse vastu pole mul isiklikult mitte midagi. Koera elu on ju igav. Näiteks olen ma ammu mõelnud, et toimetuse koosolekutel tahaksin ma istuda inimese kombel laua taga. Või isegi laua peal. Nagu Toomas Hendrik Ilves omal ajal välisministeeriumi pressikonverentsil.
Pühaliku vaikuse katkestas külmkapi juurest kostev pudelikorgi avamise plumpsatus.
„Kuidas on see võimalik, et nätsu maitse kaob ära praktiliselt samal hetkel, kui sa selle suhu oled pistnud? Surud paar korda hambad kokku ja juba ongi põses mingi maitsetu kleepuv puder. Ebareaalne!“ Marek sülitas eelnimetatud olluse osavalt kauni kaarega paari meetri kaugusel asuvasse prügikasti. Harjutamise värk.
„Uudsuse võlu on kiire kaduma. On ju üldteada fakt, et näiteks esimene õlu maitseb alati palju paremini kui teine või neljakümne kolmas,“ lõi Juku-Kalle oma mitmekesised teadmised lauale. Kairi lisas vestlusse oma viis kopikat: „Näiteks kui ostad Hulludelt Päevadelt endale uue koti, siis on alguses jube hea tunne. Aga kui järgmisel päeval tuled toimetusse ja Tiinal on samasugune kott käevangus, siis on kiire katastroof.“
„Pole mul kunagi samasugune kott,“ pobises Tiina endamisi ja silitas kõrvaltoolil lösutavat vana head Chaneli nahkehistööd.
„Inimene tahab kogu aeg midagi uut. Aga inimene – see on eelkõige valija: ka tema tahab järjekordsetel valimistel midagi uut, värsket ja alternatiivset. Eelseisvatel poliitilistel Hulludel Päevadel seda kaupa ilmselt jagub, nii et ei mahu riiulitele äragi.“ Juku-Kalle ajab alti näpu püsti, kui ta omast arust midagi tähelepanuväärset ütleb: „Oja Pets teeb uue erakonna – Eesti 371! Sellel on feissaris juba viissada laiki koos!“
Tiinas tärkas võitlev feminist: „Habemega nali! Ainuke uusi tuuli toov poliitik on Kaja Kallas. Ainult tema suudab maskuliinse Eesti poliitika sandaali- ja sokihaisustes tagatubades akna pauguga lahti lüüa. Või oli ta nimi hoopis Kristina Kallas? Ah vahet pole – eks te saate aru, keda ma mõtlen.“
„Tegelikult on EKRE ainuke sügavalt uuendusmeelne ja põhjalikult konservatiivne partei Eestis,“ läksid Marekil mõtted segi nagu puder ja kapsad. „Ma vedasin KesKus’i nimel Raul Rebasega kihla, et nad saavad järgmistel valimistel kakskümmend kohta.“
„Loll!“ andis oma hinnangu meie võiduvõimalusele Kairi, kes Saaremaalt pärit tüdrukuna teab hästi, kust poolt tuul puhub.
„Muidugi ei tohi ära unustada Artur Talvikut koos oma pundiga, kes paneb kogu sellele rohelisele teemale kavalalt käpa peale. Kui kelleski on veel alles piisake revolutsionääri, siis see on Artur. Aga üks korralik roheline revolutsioon on just nimelt see, mis paneb Kalamaja hipsteritel habeme erutusest võdisema,“ teatas Tiina, tõestades oma arvamusega, et naisõiguslus ja puukallistamine on sama palge kaks kannikat.
„Aga vana hea Vabaerakond? Kas ei oleks ajuvabalt uuendusmeelne nende nimekirjas kandideerida?“ päris Juku-Kalle, esitades selle küsimuse pigem endale kui laua ümber olijatele.
Mistõttu see küsimus jäigi veidikeseks õhku rippuma.
Marek piidles taas lootusetult kõrgustesse. Ei tea, kas see tuli nätsu närimisest või erakordselt soojast suvest, igatahes suutis vaene ülekuumenenud väljaandja vestluse Artur Alliksaare kombel ühte lausesse mahutada: „O-ho-hoo-jajah. Uudsuse võlu ning vana hea vahel on vaid hetk, milles viibime praegu.“
Ta pilk langes laelaudadelt lambile, sealt koosolekulauale ja edasi laua alla. Seal olin mina. Meie pilgud kohtusid ja sain aru, et mul pole pääsu. Tõmbasin läpaka lähemale ja hakkasin vanal heal kombel juhtkirja toksima. Koera elu.
