METSIKU EESTI LOOD: KesKus’i ja RMK sari Eesti metsadest. Jaan Kers Tallinna Tehnikaülikoolist vestleb biomajandusest ning kohaliku puidu väärindamisest. Kas nafta baasil tehtud tooteid saaks asendada puidu baasil tehtutega?

Mööda Eestit sõidab ringi näitus, mis räägib puidu väärindamise võimalustest. Rändnäituse kava saab kätte RMK koduleheküljelt, alljärgnevalt aga räägime meie metsast ja valmisolekust minna üle biomajandusele.

Kui me räägime metsast, räägime alati millestki, mis väänab inimestest palju emotsiooni välja. Siinkohal on arvamuste kahvel diametraalselt kaheharuline: kas mets on praktiliselt ära raiutud, või et kõik on okei. Kuidas siis tegelikult on?

Eesti metsade vanuseline koostis on pärast Teist maailmasõda sööti jäänud põldude ning rohumaade metsastumise tõttu ebaühtlane ja meil on nüüd 70 aastat hiljem korraga palju raieküpseks saavat metsa. Eesti pindalast moodustab 51% metsamaa. Eesti metsanduse arengukava (MAK 2020) järgi on Eesti metsamaa pindala viimase 50 aastaga kasvanud kaks korda ja metsatagavara suurenenud kaks ja pool korda. Eesti metsamaast on range kaitse all 13,1% ning majanduspiiranguga metsamaad on 12,5%. Seega oleme rangelt kaitstavate metsade osakaalult Euroopas (Forest Europe 2015 raport) koos Soome, Rootsi, Norra ja Sloveeniaga viie kõige suurema rangerežiimilise kaitse all oleva metsa pindalaga riigi hulgas. Metsa hektaritagavara 213 m³/ha ja metsa tagavara elaniku kohta 356 m³ inimese kohta on meil suurem kui Lätil, Rootsil, Norral ja Euroopa Liidu liikmesriikidel keskmiselt. Eesti metsade aastane juurdekasv on suurenenud 18 aastaga.

Minu arvates on Eesti metsadest puitu varutud jätkusuutlikult ja metsa on piisavalt ka järeltulevatele põlvedele.

Meenutame 1990-ndaid, kui Eestist vuhises minema hordide kaupa palgikoormaid, mitte saelaudu või kasvõi muud puidutoodet. Kui palju siin muutunud on?

1990-ndatel viidi Eestist peamiselt välja paberipuud, meie tselluloositehased ei olnud Skandinaaviaga võrreldes amortiseerunud seadmete tõttu konkurentsivõimelised. Metsavarumise ja puiduvahendusega tegelevaid firmasid ja inimesi oli palju ja kahjuks oli ka neid, kes kasutasid ebaausaid ärivõtteid. Tänaseks on toimunud suured muutused metsa- ja puidutööstussektoris ning iga puidukoorma puhul on täpselt teada, millisest metsast see varuti ning tõhusad kontrollisüsteemid välistavad 1990. aastate röövkäigud ning iga palgi päritolu on täpselt teada.

Eesti saetööstuse moderniseerimine algas 1990-ndatel ja väljaarendamine tänapäevasele tasemele võttis u 10 aastat. Pärast 2008. aasta majanduskriisi turg korrastus, palju väiksemaid puidufirmasid lõpetasid tegevuse. Suuremates firmades investeeriti uutesse tehnoloogiatesse ja tänaseks on mehaaniline puidutöötlemine jõudnud maailma mõistes tipptasemele nii ehitusmaterjalide kui ka kõrgema lisandväärtusega puitmajade tootmisel.

Järgmine väljakutse metsa- ja puidutööstuse sektorile on lõpetada Eestist tooteks väärindamata kase-, kuuse- ja männipaberipuu väljavedu. Eesti peab suutma selle 1990. aastatest alates pikalt kestnud paberipuu väljaveo lõpetada ja astuma pika sammu edasi puidu keemilise väärindamise suunas, et lisaks keemilisele tselluloosile hakata tootma teisi põnevaid puidukeemia tooteid nagu bioplaste, bioliime, peenkeemia- ja farmaatsiatooteid.

Puidu väärindamine – see on kindlasti üks asi, millele mõelda tuleks. Alatihti võrdleme end Skandinaaviaga, kus puidust toodetakse midagi enne müüki. Mis Eestis muutunud on?

Eesti metsa- ja puidutööstus on arenenud majanduslikult efektiivseks ja konkurentsivõimeliseks tööstusharuks, kus lisaks põhitoodetele (sae- ja höövlimaterjal, liimpuit, aknad, uksed, mööbel ja puitmajad) kasutatakse ära ka jäägid kõrvaltoodete valmistamiseks – saepurust saab puidugraanul ja puukoorest soojuse ja elektri tooraine.

Järgmine samm Eestis on puidukeemia teadus- ja arendustöö käivitamine, et toetada puidurafineerimise tehnoloogiate arendamist just Eestis kasvanud puidu väärindamiseks kõrge lisandväärtusega puidukeemia toodeteks.

Näiteks männipuidust saadakse keemilise tselluloosi tootmisel ekstraktiivainete eraldamisel kõrvaltootena tallõli, mis on tooraineks UPM-i Lappeenranta tehases biodiisli tootmiseks. Ekstraktiivainetest toodetakse ka antioksüdante, bioaktiivseid kemikaale, tärpentini ja ravitoimega tooteid. Keemilisest tselluloosist saab lisaks paberitööstuse ning tekstiili- ja rõivatööstuse toodetele valmistada ka tarbeplaste pakendite, sööginõude ja tarbeesemete tootmiseks.

Näitus ütleb, et meie tulevik on biomajandus.

Taastuvatel loodusressurssidel põhinev ringmajandus peab tulevikus hakkama asendama fossiilsel toormel põhinevat raiskavat lineaarset majandust, kus nii materjali kui ka toote elutsükkel on lühike. Maapõuest saadud ressursist valmistatakse energiamahuka ja kasvuhoonegaase õhkupaiskava protsessi käigus toode, mis pärast lühiajalist kasutamist ära visatakse. Segaolmejäätmete käitlusel kulub jällegi palju energiat nende purustamiseks ja nende põletamisel vabanevad kasvuhoonegaasid. Paljud inimese loodud sünteetilised materjalid nagu plastid või komposiitmaterjalid ei lagune looduses iseseisvalt 100, 1000 ega ka 10 000 aasta jooksul.

Mida siis meie siin oskame langetatud puidust välja meelitada? Milline peaks tulevik välja nägema?

Järgmine suur samm on puidukeemia toodete väljaarendamine. Puit koosneb 40–60% tselluloosist, mis on maailmas kõige suuremas koguses saadaolev looduslik polümeer. Hemitselluloosid moodustavad puidust 20–30% ja ligniin 20–30%. Puidukeemiatoodete tootmiseks on vaja tehnoloogiliselt tootliku ja majanduslikult kasumliku meetodiga jagada puit just nendeks kolmeks komponendiks ja eraldada ka ekstraktiivained 1–5%.

Nii et nafta baasil tehtud tooteid võiks vabalt asendada puidu baasil tehtud toodetega?

Maailmas toodetakse 311 miljonit tonni plaste. Selle tulemusel pääseb igal aastal keskkonda 390 miljonit tonni CO2-te ja 8 miljonit tonni plaste satub ookeani. Nõudlus plastide järele on tõusvas trendis. Tselluloos on maailmas kõige suuremas koguses saadaolev looduslik polümeer, millest saab keemilise modifitseerimise teel toota plastigraanuleid ja nendest juba omakorda valmistada bioplastist tooteid: pakendeid, sööginõusid ja tarbeesemeid. Minu arvates on suur väljakutse looduses väga pikaajaliselt lagunevate kilepakendite asendamine täielikult biolagunevatega. Samas peab see toode suutma täita ka oma funktsiooni ja mitte kohe esmasel kasutamisel purunema või keemiliselt lagunema.

Maailmas toodeti aastal 2015 93 miljonit tonni tekstiilkiude (sünteetilised kiud 62,7%, puuvill 24,3%, teised looduslikud kiud 5,3% ja tselluloosil baseeruvad tekstiilkiud 6,6% ning villakiud 1,1%). Regenereeritud tselluloosist saab toota atsetaat- ja viskooskiudu tekstiili- ja rõivatööstusele, et asendada polüesterkiudu riiete valmistamisel. Süsiniku jalajälg on puittoorainel põhinevatel kiududel üheksa korda väiksem kui sünteetilistel kiududel. Sünteetilistest polümeeridest toodetud kiududest eraldub riiete masinpesul mikroplastiosakesi, mida masinate filtrisüsteemid ei suuda kinni püüda ja need jõuavad läbi veepuhastusjaamade ikkagi ka vette ning satuvad vees elavatesse organismidesse.

Hemitselluloosidest saab toota hüdrogeele, gaasi barjäärkihte, emulgaatoreid ja ksülitooli toiduainetööstuse tarbeks.

Milline puidukasutamise viis on sind ennast kõige rohkem üllatanud või „ahaa“-efekti tekitanud?

350-meetrise kõrghoone projekt Jaapanis, kus Sumitomo Forestry soovib 2041. aastal valmiva kõrghoone ehitamisel kasutada 90% puitu ja 10% teisi materjale (metalli jm).

Erinevalt inimestest on puidukahjurid suutelised tselluloosi seedima ja biomassi kasvatama. Nendest puidukahjuritest saadakse edasisel kuivtöötlemisel ja peenestamisel valku, mida kasutab toiduainetetööstus.

Biomajandus on roheline mootor; kindlasti aga on kogu maailmas veel väga pikk tee minna, enne kui sellest aru saadakse.

Euroopa Liidul on olemas biomajanduse strateegia, mida uuendatakse aastal 2018.

Mitmetel Euroopa riikidel on olemas oma biomajanduse arengukava: Soomel, Rootsil, Norral, Saksamaal, Hollandil, Itaalial, Prantsusmaal, Hispaanial ja nüüd ka Lätil. Eestis ei jõudnud ministeeriumid omavahel kokkuleppele ja laiema vaatega valdkondade ülese biomajanduse arengukava ei tehtud. Selle asemel koostatakse Eestis kitsamad valdkondlikud arengukavad MAK 2030 ja PõKa 2030 (põllumajanduse ja kalanduse arengukava).

Selleks, et Eesti siiski muust maailmast ja selle kiirest arengust väga kaugele maha ei jääks, on Eesti Teadusagentuur käivitanud Eesti biomajanduse ning selle sektorite olukorra ja tuleviku väljavaadete uuringu. Kolmeaastast majandus- ja tehnikateadlaste ühist uurimistööd teostab Tallinna Tehnikaülikooli juhitav konsortsium koostöös Tartu Ülikooli ning Eesti Maaülikooliga. Uuringu tulemusena saavad kaardistatud Eesti biomajanduse ressursid, analüüsitud nende ala-, üle- ja ristkasutus. Analüüsitakse, millised on meie kõige suuremat lisandväärtust tootvad väärtusahelad ning välja on selgitatud parimad võimalikud innovaatilised tehnoloogiad Eesti bioressursside edasiseks väärindamiseks.

Kasvava metsa seisukorda vaadates – kas siis 7,5 miljardile või 8 miljardile inimesele piisab ühest maakerast?

Maailmas on 3,9 miljardit hektarit metsi. Euroopa pindalast katavad 40% metsad.

Rahvastiku kiire kasv on tõesti üks suuremaid probleeme kliimasoojenemisega võitlemise kõrval. Kliima soojenemine mõjutab ka metsade juurdekasvu, sest kasvuhoonegaasid kiirendavad koos temperatuuri tõusuga metsade kasvamist. Peamine küsimus rahvastiku kiire kasvuga seoses on siiski toidu ja sööda piisavus. Lisaks põllumajandusele saadakse ka metsadest nii taimset kui ka loomset toitu.

Lõuna-Aafrikas, Aasias, Okeaanias ja Lõuna-Ameerikas, kus on troopiline kliima, suureneb istanduste pindala aastaks 2030 juba 450 miljoni hektarini. Hiinas on võetud eesmärgiks metsapindala kasvatamine ja kasvukiiruseks on neil 1,8 miljonit hektarit aastas. Seega on eesmärk suurendada istandustest varutava puidu osakaalu. Arvatakse, et aastaks 2050 raiutakse üle 50% tööstuslikust puidust puiduistandustest. Esikohal on siin eukalüpt, mis saab raieküpseks 15–20 aastaga ja nii saab Brasiilias lühikesekiulisest eukalüptikiust toota paberit keset metsaressurssi, tuleb mets vaid õigesti sektoriteks jagada. Puitu kasutatakse enam ka toiduvalmistamiseks ja kütteks. Sellest ajast, kui inimene õppis toitu küpsetama, hakkas toimuma ka kiire aju areng, sest suutsime paremini omastada vajalikke toitaineid. Puitu kasutatakse ka vee keetmiseks, et seda steriliseerida.

Mis sa arvad, kui reaalne on unelev mõte, et meie tulevik põhinebki biomajandusel. Siin, Eestis?

Ma usun, et meie valitud tee tulevikku peaks olema sarnane Põhjamaadega, kus suureneb sünergia bioressurssidest valmistatavate toodete ja ökosüsteemi teenuste vahel. Ning globaalne vahetuskaubal põhinev majandus asendub kohapealsetest ressurssidest valmistatud toodete ja teenuste tarbimisega. Strateegiatel ja poliitikatel on siin väga oluline roll. Kui näiteks alates 2027. aastast EL-i energiapoliitika ei subsideeri enam puitkütuste kasutamist rohelise energiana, siis otsitakse rohkem ka uusi tehnoloogilisi lahendusi puidu kasutamiseks näiteks puidukeemia toodete valmistamisel. Puidu väärindamiseks peab minema tooraine kallimaks, et me hakkaksime kasutama ka tänast hall-lepikutes saadaolevat puiduressurssi. Puitu tuleb tulevikus hakata kasutama uutes tehnoloogiliselt keerukamates ja kõrgema lisandväärtusega peenkeemia- ja farmaatsiatoodetes.

Foto: www.kinnistu.ee  (Kinnistu OÜ)