ENESETAPUMISSIOON ÜHES VAATUSES: Christian Römer on selline sakslane, kes mingil põhjusel käib alatihti Eestis, on siinse eluoluga väga hästi kursis ja peab vajalikuks aeg-ajalt Maarjamaal lavastada. VAT Teatri dramaturg Mihkel Seeder haaras tal sarvist ja kukkus küsimustega pommitama, kuna uus ja põnev projekt koputab esikuuksele.
VAT Teatris on Christian Römer viimase 17 aasta jooksul toonud lavale väga eriilmelisi materjale, „The Black Riderist“ „Meeste varjupaigani“. Sel korral kostitab ta eesti publikut aga ühe edukama ja omanäolisema saksa uue põlvkonna näitekirjaniku, Wolfram Lotzi „Pilgatud pimedusega“ – looga kahest sõdurist, kes sügaval džunglis hakkavad aru kaotama. Römer võttis Saksamaalt kaasa videokunstnik Arne Vogelgesangi, rääkis augu pähe stsenograaf Iir Hermeliinile ja meelitas esmakordselt VAT Teatri lavale näitleja Jaak Printsi. Mihkel Seedril on lavastajale aga hulganisti küsimusi… Esmalt puikles Römer küll osavalt küsimuste eest kõrvale, selgitades, et lavastus kõneleb enda eest, aga viimaks õnnestus dramaturgil ta siiski nurka suruda ja põletavate küsimustega üle valada. Saabunud on vastuste tund.
Afganistanil ja Hindukušil on selles lavastuses tähtis roll. Mis seob aga Eestit Afganistaniga? Kas meil pole siin, kodus, piisavalt probleeme?
Endisele Saksa kaitseministrile Peter Struckile kuulub järgmine kurikuulus tsitaat: „Meie turvalisus on tagatud mitte ainult siin, aga ka Hindukušil. Me peame astuma ohtudele vastu seal, kus need tekivad. Sest kui me ei tegutse, siis võivad nad meie turvalisust ohustada ka pika vahemaa tagant.“
Struck ütles seda 2004. aastal, kui Saksamaa oli saatnud Afganistani Talibaniga võitlema juba tuhandeid sõdureid. Kas Struck teadis tollal, mis meid seal ees ootas ja kelle eest me oma vabadust kaitsesime? Mina arvan, et mitte. Praegu ei jaksa me ära oodata, et saaks viimased sõdurid tagasi Saksamaale tuua. Samal ajal kuulutame rõõmuga, et Kabulis on „turvalisus“ tagatud, mis annab meile justkui õiguse afgaani põgenikke siin enam mitte vastu võtta. Me oleme moodsa aja kolonisaatorid, kellel puuduvad teadmised maadest ja inimestest, keda koloniseeritakse. Maavarade ja muude ressursside olemasolu nendes paikades on meile aga millegipärast väga hästi teada…
See on tore jutt küll, aga ma kordan – mis on sel kõigel Eestiga pistmist? Meil pole kunagi olnud kolooniaid. Põhimõtteliselt pole põgenikke. Pimedust on ohtralt, aga sellega välised seosed asjakohase materjaliga ka lõppevad.
Eesti koloniseerimise ajalugu on ju äärmiselt pikk ja lõppes alles natukese aja eest. 1918. aastal heitlesid ühel pisikesel maalapil Läti ja Eesti vabatahtlike pataljonid, valged ja punased Vene väed ning baltisaksa rügemendid, ja korraldasid segadust tekitava lahing-balleti, kus kord oli üks peal ja teine all ning siis jälle vastupidi. Kogu selle segaduse kiuste õnnestus aga eestlastel rajada vaba riik. Tänapäeval täidavad kunagiste koloniseeritute järeltulijad Lääne nimel uus-koloniseerijate rolli. Et tagada meie kõigi „turvalisus“. Seda vabaduse hinnaga – ja loomulikult mitte meie vabaduse hinnaga. Eesti jaoks on see lihtne diil: tuleb minna Afganistani, Malisse ja kes teab veel, kuhu, et NATO vastutasuks kaitseks teid Venemaa eest. Igati pragmaatiline mõtlemine.
Ja see kõik kajastub selles uues lavastuses?
Autor Wolfram Lotz ütleb pealkirjaga „Pilgatud pimedus“ kõik ära. Me ei tea tuhkagi nendest veidratest kohtadest, mida me „abistama“ tõttame. Ja ometi usume jaburat ideed, nagu suudaks meie selle kaose parandada sõdurite ja missioonidega. Lotzi näidend räägib Lääne barbaritest, kes maskeerituna heategijateks ajavad nendes kaugetes maades asju ikka veel vanade kolonisaatorite mõttemalle järgides. Tegelikult me ju tahame vaid head. Nagu tahtsime Jugoslaavias. Ja nüüd tahame Malis, Afganistanis ning igal pool mujal. Aga see ei taha kuidagi õnnestuda.
Näidendi alguses on kirjas, et see lugu on kuidagimoodi seotud Joseph Conradi romaaniga „Pimeduse süda“ ja Francis Ford Coppola filmiga „Apocalypse Now“. Milline see seos on?
Seosed on olemas, aga neid ei saa üle tähtsustada. Lotz on nendelt teostelt laenanud keskse motiivi, milleks on rännak mööda jõge, et leida hullumeelne, kes väidetavalt tappis oma kaasvõitlejad. Kui Conradi teekond pimedusse on tõepoolest sünge ja tõsine, siis Coppola on põiminud teekonna sisse nii sõja koleduse kui ka tragikoomilisuse. Lotzile jääb nõnda üle vaid absurdne, pilkeid täis maailm. Teisiti öeldes: Lotz püüab aru saada maailmast (või maailmavaatest), millest pole enam võimalik aru saada. Ta kirjeldab näidendis enda kui autori keskset probleemi: ta püüab palehigis kujutada talle võõrast olukorda, maailma, mille kohta ta midagi tõelist tegelikult ei tea. Ja nii ei jäägi talle muud üle, kui haarata kinni klišeedest ja stereotüüpidest, nagu itaallasest sõjaväelane, kes kaugel kodust ecstasy-uimas elu naudib, või abivalmis valge usumees, kes džunglis pärismaalasi kepib.
Tähendab, Lotzi versioon on komöödia?
Pigem traagilise alatooniga farss. Kujuta ette Kalamaja hipsterit ja lihtsakoelist maapoissi Värskast, kes sukelduvad kahekesi tundmatusse maailma ning usuvad seejuures naiivselt, et neil on kõik kontrolli all. Nad teavad oma missiooni: nad tahavad ühe enda seast maha koksata. Teekonnal kohtuvad nad mitmete kummaliste tegelastega, kes on jäänud pimedusse toppama enda jaburaid missioone ellu viies. Ja siis hakkavad hipster ja maapoiss äkki mõistma enda kohta asju, mida nad parema meelega poleks teada tahtnud.
Ehk siis, see näidend võib olla nii buddy-comedy, road-movie kui ka lihtsalt deep-shit.
Kuidas võib selline lugu lõppeda?
Miks sa seda küsid? Sa oled ju seda näidendit lugenud. Sa oled aidanud mul Lotzi lugu Eesti olustikku üle tuua.
Nojah. Seda küll. Aga mul on tunne, et ma ei saa isegi veel kõigest lõpuni aru… Kuidas need mehed viimaks hoopis Peipsi järve välja jõuavad?
Sest Peipsi on nii-öelda Eesti Afganistan. Ja nemad pole ainsad, kes sinna jõuavad. Punane niit juhatab sinna ka eksootilisemaid tegelasi.
Eksootilisi tegelasi? Meie Peipsisse?
Seda pilti tasub veidi laiemalt vaadata. Meil, eurooplastel, tuleb paratamatult leppida sellega, et me ei saa põgeneda võõra-tundmatu eest ei aedikute, müüride ega ka sõdurite abiga. Vabadus pole külgetõmbav ainuüksi eurooplastele.
VAT Teatri lavastus
„Pilgatud pimedus“
Enesetapumissioon ühes vaatuses
Autor: Wolfram Lotz
Lavastaja: Christian Römer
Tõlkija ja dramaturg: Mihkel Seeder
Kunstnik: Iir Hermeliin
Videokunstnik: Arne Vogelgesang
Valguskunstnik: Sander Põllu
Koreograaf: Marge Ehrenbusch
Osades: Jaak Prints, Tanel Saar, Ago Soots ja Margo Teder
Esietendus: 20. septembril 2018 Ra
