Peeter Oja pöidlajälg peaministritoolil
TEHKE SIIS ÜKS NORMAALNE PARTEI KA: Augustis köhatas Eesti üks tuntumaid näitlejaid Peeter Oja sotsiaalmeedias, et aitab naljast – aeg on luua uus partei. Oja mõtet võeti enamjaolt kui koomuskit, ehkki näitlejaid liigub nii Eesti kui maailma poliitikas hordide kaupa. Ning uued parteid kasvavad Eesti seenemaastikul kui pisikesed kaktused kõrbes. Juku-Kalle Raid ja Marek Reinaas otsisid Peetri üles ja küsisid, kust algab tõde.
Kui inimene, keda peetakse üldiselt „koomikuks“, võtab äkki kätte ja teeb midagi sellist, kus nalja ja tõsielu piiri ära tunda on raske, minnakse enamasti närvi. Fakt on see, et poliitikud lähevad endast täiesti välja, kui keegi „palaganimeister“ nende pühalikule, üdini tõsisele ja ainult spetsialistidele määratud riigipõllule trügima asub. Vastu pead sai Ronald Reagan. Vastu pead sai Jon Gnarr, Islandi Peeter Oja, kes tegi väikesel saareriigil oma partei The Best, mis pani seal võimsalt kinni kohalikud valimised ning pääses ka parlamenti – ja mille liider Jon Gnarr sai Reykjaviki linnapeaks. Gnarr tekitas islandi poliitikutes infarktilähedase seisundi. Kuidas ta julgeb? Eriti valimislubadused, kuna tema võtmelubadus valijaile oli, et ta ei kavatse iialgi täita ühtki oma valimislubadustest. Huvilised võivad lugeda seda saagat 2013. aasta juulikuu KesKus’ist (Askur Alase lugu „Kohalikud valimised Islandi moodi – teeme järele?).
Ehkki kõik normaalsed inimesed teavad, et mitte keegi ei sünni otsepotsatusega ema jalgevahelt parlamenditooli, tekitab „asjassepuutumatu“ olluse tung sinna „pühendatute“ hulgas pahameelt. Alles see oli, kui keegi Madison EKRE-st luusis mööda laevakajuteid ja mehkeldas võõraste tütarlaste ning mobiilidega, ent nüüd – paari aasta möödudes – ironiseerib ta „uute tulijate“ kallal kõvasti. Ikka mõttega, et jätku poliitika „proffidele“.
Ent Peeter Ojal on mitmeti tõsi taga.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Uue partei nimi on väga tähenduslik – 371. Paljude inimeste jaoks märgib see Läti telefonikoodi.
Peeter Oja (P.O): (Laiutab nõutult käsi) Paljud tahavad kohe kõike naljaks pöörata. Võib ju võtta igasuguseid asju, isotoobi numbri või jumal teab mis numbri. Tegelikult aga ei ole siinkohal Lätile mõeldud. Nagu ma oma avalduses kirjutasin: mul ei ole lihtsalt rohkem jõudu. Ma tahan, et meie partei – ütleme, et minu loodud partei… kui Artur Talvik tahab, et tema parteid ei nimetataks Talviku parteiks, siis mina küll tahan, et seda minu järgi nimetatakse – peab olema seda nägu, millest ma ise aru saaks. Mingi õiglus peaks valitsema! Ja 371, ma mõtlesin seda puht finantsiliselt, et kuidas välja käia. Hetkel mul lihtsalt sula rohkem ei olnud.
(Nördimusega) Aga siis hakkas see trikitamine, et Läti kood, miks ei ole 372 jne… Samas, ma panin seda tähele, et inimestele läks see mõte korda. Laike tuli paari päevaga pea 500.
See tähendab, et kui kõik laikijad allkirja viskavad, on vajalik arv koos. Enamikku ma ei tunne, aga ei olegi vaja. See ei ole mingisugune lasteaiarühm, kus kõik peavad sõbrad olema. Ma saan aru, et kui nad on korra juba pannud laigi, siis neile meeldib see mõte. See tähendab, et nad on nõus minema.
Marek Reinaas (M.R): Aga kuhu te lähete?
P.O: (Julgelt ja bravuurikalt) Me läheme edasi, me ei saa kauem enam paigal püsida. Me räägime mõistest stagnatsioon, mis kohe viib inimesed mõttes nõukogude aega, aga see ei ole ainult nii. Me oleme praegugi stagneerunud! Täiesti mõttetult mingi tati sisse kinni jäänud. Võtame näiteks Tallinna linna. Kümme aastat oli professionaalset stagnatsiooni ja mis see tulemus nüüd on?
(Lööb käega) Üks suvi siis avastatakse, et kõik teed on nii persses, et neid tuleb kõiki korraga parandama hakata. Linn on umbes, torusid on vahetada vaja, aga kus nad raisad enne olid? Eelmisel aastal? Üle kümne aasta on Keskerakond linnas tukkunud, nad on võimetud, impotentne erakond ongi kõige mõttetum asi. Aga selleks, et saada aru, et erakond on impotentne, peab mõistust peas olema. Ent vaatame uuesti ringi, mis toimub? Pole ju mõistust. Ühesõnaga, meie läheme edasi ja mitmes valdkonnas.
M.R: Kas koos tarkade inimestega? Sain ma õigesti aru, et lolle ei võeta?
P.O: (Väikese kõhklusega) Ma eeldan seda. Vaata, loll inimene on see, kes ei märka asju, mis põhimõtteliselt hüppavad näkku ja on selgelt näha. Nii et inimesed, kes nägid minu kirja partei asutamise kohta ja ei võtnud seda kui huumorit, ei saa olla täiesti lollakad.
J-K.R: Näitlejad on maailmas ennegi poliitikasse läinud. Sul ei tohiks midagi karta olla.
P.O: Loomulikult, kuulsaim näide on Roland Reagan. Ma arvan, et võiksin ta postuumselt erakonna auliikmeks võtta. Muidugi on näitlejaid poliitikas väga palju ja kui nad ei ole ka professionaalsed näitlejad, on nad vähemalt amatöörid.
J-K.R: Ei pea rahvateatrit alahindama.
P.O: (Nõustub energiliselt) Ei pea! Oleneb materjalist, lavastajast – antud juhul minust – ja soovist oma osa hästi ära teha. Ehk olla kasvõi lihtsalt hea partei lihtliige. Sa ei pea tulema mingite eriliste ideedega välja, aga sa pead toetama seda, millega välja tullakse! Ma ei hakka ju käima umbes kümme värvilist pliiatsit taskus, et tõstke nüüd punasega käsi ja hääletage vastu või aevastage, kui on sinine. Milleks seda tsirkust vaja? Kui inimene südamega näeb, et parteijuht – mina siis – midagi südamega ütleb, siis ta usaldab mind. Minu partei 371 elab usalduse peal ja ainult! Raha on meil ühiskassas. Aga ma ei küsi, et kui keegi on liige, siis kas ta üldse sinna maksab. Ma eeldan, et ta maksab ja südametunnistuse järgi! Me räägime tegelikult sellistest asjadest, mille me oleme ammu unustanud. Südametunnistus, usaldus.
J-K.R: Pensionäridel näiteks on palju raha.
P.O: Just. Ongi! Aastaid tagasi annetas Riho Rõõmuse ema Keskerakonnale 15 000 eurot. Pensionär. Väliselt sa ei saa arugi, et pensionäride seas sihukesed summad ringlevad. Oleks mul olnud praegu 15 000, oleksin pannud partei nimeks Eesti 15 000. Aga mul ei olnud. Ent elu näitab, et rahval raha tegelikult on. Ma ei tea, miks Riho Rõõmuse ema oma papi just Keskerakonnale andis, siis ei olnud äkki kedagi teist? Praegu ehk annaks mulle! Ja neid inimesi on kindlasti palju, neil on raha ja nad ei taha niisama tühja-tähja, vaid nad tahavad midagi suuremat. Rohkemat. Kestvamat. Ja selleks olengi tulnud mina, et luua midagi, mis on kvaliteet. Eesti vajab kvaliteeti. Vat, väga hea, see ongi üks meie valimisloosung. Ei, ma ütleks pigem nii: „Eesti väärib kvaliteeti!“
J-K.R: Lähme korraks minevikus tagasi, sa oled olnud pikalt näitleja. Ja eks sa ju tead ka, kuidas diktaatoritest lavastaja all on töötada, kuidas lihtnäitlejat ei kuulata üldse…
P.O: Väga õige. (Õpetlikult) Teatritöö on väga hea näide, see on selline lakmuspaber elust ja parteitööst ja poliitikast üldse. Kui on sitt lavastaja, ütleme otse välja, et halb ja ei suuda ennast kehtestada, ei suuda oma visiooni näitlejatele edasi anda, siis saabubki kaos. Siis tekivad konfliktid. Siis tekivad löömingud, kabistamised ja muud asjad. Milleks teater ei ole loodud! Sõbrad, teater ei ole selleks. Teater on kollektiivne kunst. Nagu ka poliitika. Partei on ka kollektiivne kunst, poliitika on kompromisside kunst omakorda ja parteikunst siseselt ning väliselt. Ka teater on kompromisside kunst – kus on üks ning autoritaarne juht, nii absurdne kui see mõttekäik ka ei ole!
J-K.R: Nõukaajal Draamateatris oli küll probleeme näitlejate endi vahel, et kui lavastaja ei suutnud visiooni kehtestada, siis võis täiesti kakluseks minna, kes mida tahtis mängida. Näiteks kasvõi tükis „Godot’d oodates“ – paljud tahtsid mängida seda bussi, mis ei tulnudki, sest siis poleks pidanud sel päeval üldse tööle tulema!
P.O: (Ohkab) Kes ei tahaks? Saad vaba õhtu ja oled kodus.
J-K.R: selles mõttes on ju asi tõsine, kui igale osale on mitu pretendenti. Ja seda me näeme meie poliitikas pahatihti, et kõik tahavad ühte portfelli ning siis läheb äsamiseks!
P.O: (Juba täiesti nukralt) Jah, kindlasti on. (Vaikib pikalt) Ministriportfellide jagamine saab olema ühest küljest tore ja teisest küljest raske. Ma mainisin oma esimeses avalduses, mis on minu partei manifesti väike seeme. Ja seal ma selgitasin ka, milliseid võimekusi ma eeldan inimestelt. Kindlasti peaksime kaasama – et partei edukas oleks – politolooge. Ja ma näen, et on selliseid: keskeas, jõuline, enesekindel. Tõnis Saarts. Väga terava ütlemisega kohati, väga nähvav. Teda ongi vaja.
J-K.R: Ahto Lobjakas?
P.O: (Mõminal) Vat Ahto Lobjakaga võib tekkida see moment, et sa ei saa aru, kuhu ta tüürib. See võib olla, see ongi alatihti nii, et üldse ei saa aru, mida kuradit ta ajab. See on vist, kuna tal on probleeme – olen aru saanud – eestikeelsete fraseoloogiliste väljenditega, siis saabub nokk kinni ja saba lahti olukord. Ta tihti ei ole adekvaatne. Lobjakas, ma kardan, on minu partei jaoks natukene ebakindel element. Ta peab ennast leidma veel, tal puudub idee minu meelest. Ta on palju lugenud, aga ta ei suuda aru saada, mida.
J-K.R: Kõnesid kirjutab ta ju kogu aeg.
P.O: (Nõustub noogutades) Ta räägib ka kogu aeg. (Tõstab näpu) Aga kui võrrelda nüüd Lobjaka tundidepikkust lauset tagasihoidlikult minu avaldusega. Et millist furoori on tekitanud üks 200-tähemärgine avaldus, kõrvutades seda Lobjaka 50 000-tähemärgise artikliga, siis need on võrreldamatud suurused. Mina olen nagu selline mõtestatud haiku ja teine on pikk hala, mille algus kaob hommikusse ja lõpp vajub öösse. Igaühte ma ei tahaks parteisse võtta. Aga ma paneksin kokku politoloogi ja PR-i. Igasuguseid kunstnikke, ideede väljamõtlejad pole vaja, siis nad omavahel ainult vaidlevad kogu aeg. Kui on üks andekas inimene, teeb ta kõik ära.
M.R: Ühesõnaga, saan ma õigesti aru, et kampaaniat ei tule. Kampaania teevad liikmed.
P.O: (Tunnustavalt) Vat, see oleks kõige parem. Kuna meil finantse hetkel ei ole, siis sellist tavalist… Vat, me tahaks alternatiivsed ka olla. Sa nüüd küsid, et alternatiiv millele.
(Agressiivselt) Sa võid küsida ja mul on isegi hea meel, et sa küsid. Ma võin vastata kõigele. Me teame – me oleme kõik siin juba nii kaua elanud –, et kõigele siin ilmas on alternatiiv. Muidu ei oleks ju ka seda, millest me räägime…
(Lonksab mullivett) Mu mõttekäik on vahest ehk keeruline, aga küll te järele jõuate. Ega Lobjakaga ka polnud alguses harjutud, aga näed, nüüd on juba mõned kuulajad! Aga ma ütlen, et kampaaniat kui sellist tilulilu, kuramuse lõustad tänaval, käed pikad jagavad kingitusi, need jälgid preservatiivid ja pastapliiatsid… see on lapsik. Tähtsad on otsesõnumid. Twitter oleks kõige parem. Ja kui sa küsid, miks… (Vaatab teistele otsa. Kõik on vait) Sa ei pruugi küsida, aga ma küsin siis teie eest: „Miks?“ Siis seepärast, et Twitter on lühike. Võtame näiteks USA presidendi geniaalse töö!
Me ei hakka üürima kontorit, mõtle, mis kulud. Slõuganeid oleks küll vaja. Et rahvas lihtsalt hakkaks rääkima. Nagu mõni lause klassikast, näiteks filmist „Mehed ei nuta“, mäletate – „Kas see sara peab olema sanatoorium?“ Väike kild, aga kõik teavad. Inimestele on see mällu jäänud. „Eesti väärib kvaliteeti“ jääb samamoodi. Nüüd ma tooksin siinkohal ära ühe slõugani, mis tegelikult tänapäeval täiesti toimib ja ma mõtlen, et siit lähen pärast kohe Patendiametisse ja patenteerin selle. See on „Vähem möla, pikem samm“. Lihtne, arusaadav. Vajalik.
J-K.R: Sa vastasid ka netikommentaatorite küsimusele, et kui sa lood uut erakonda, siis kes saab esimeheks. Ja sa ütlesid kohe, et ärge tõtake sündmustest ette, loomulikult sina.
P.O: Nii ongi. Ma pean nüüd natuke lahti rääkima. Inimesed ei pea hakkama tegelema liigsete asjadega, mis tulevikus ette tulevad, seda enam, et ma olen ju otsustanud ära, kes selleks saab. Inimestel on teised asjad. Mina ütlen neile, mida nad hakkavad tegema ja kuidas nad hakkavad tegema, aga sellised mõttetud eksistentsiaalsed küsimused nagu miks ja kas tasub, mille nimel ja kaua võib, need me unustame üldse ära. Mida rohkem inimene küsib, seda rohkem tekib tal stressi. Kui ei küsi, ei ole stressi, vat sinnapoole oleme teel. Stressivaba Eesti.
J-K.R: Siin on viimasel ajal teateid kõikidest erakondadest, kuidas neil eksisteerib vähemalt kaks või kolm liini, kes omavahel kokku leppida ei suuda. See on, nagu sul oleks Mustamäe troll ja kolm trollijuhti, kes kaklevad, kuhu sõita. Aga sina tahad Mustamäele…
P.O: Neli liini! Ja need on üles ehitatud printsiibil, et inimene – kui ta tuleb parteisse – võtab ühe liini. Meil ei saa minu parteis sellist konflikti tekkida, et äkki tekivad mingid pooled ja nad hakkavad võitlema. Sest need pooled on algusest saadik juba loodud. Saad aru? Te ei saa üldse aru. Konflikte tuleb ennetada. Ei saa minna hurraaga peale. Mina ei lähe hurraaga peale, et teeme partei, oleme rõõmsad, vaidleme, lähme tülli.
M:R: See on muidugi tõsi, et erinevad liinid tulevad tavaliselt põhimõtete erinevusest, aga sinu parteis ei ole põhimõtteid.
P.O: (Vihaselt) No mis põhimõtteid saab olla peale sotsiaalteemade? Ei saagi. Ainus, et sotsiaalsed inimesed tunneksid ennast hästi. Kõik. Ja kvaliteetselt. Seal ei ole konflikti momentigi. Kui sa tuled mulle kurtma, et ää-ää, seal ei ole seda või toda, siis ma ütlen, et „Tee oma tööd!“.
M.R: Kas sa võtsid šnitti siis Tallinna Linnavalitsusest? Enamasti seal ju ka roteeruvad vaikselt need ametnikud, kuni keegi vangi pannakse.
P.O: (Resoluutselt kätega vehkides) Ei, ei, ei. Meil ei ole niimoodi, et oled seal kellegi vihmavari ja siis helistad kiirelt koju, et kallis, pane raha ära
J-K.R: Pane pelmeenid ära, otse ei saa ju öelda, muidu kapo omad taipavad.
P.O: Just, tõsta pelmeenid sügavkülmikust välja. Ei ole sellist asja.
J-K.R: Siis on hea, siis mina usaldan teid.
P.O: Tubli. Sa ütlesid praegu välja selle tõe, mille pärast inimesed on need viissada laiki minu ettepanekule pannud. Nad usaldavad mind. Ja seda ei tasu kuritarvitada.
M.R: Vastu valimisi mingid erakonnad küll lubavad riigikogu väiksemaks teha. Aga samas, kui vaadata, mida kõik erakonnad arvavad, mitu kohta nad seal saavad, siis tundub, et see kipub paisuma hoopis. Ma arvutasin kokku, kui kõik saavad niipalju, kui lubavad, on Eesti parlamendis 284 liiget. Mitu kohta tahab sinu partei valimistel saada?
P.O: Mina tahaksin, et meie partei saab ükskõik mitu kohta, kas siis 25 või 45, see ei ole praegu tähtis, aga need peavad olema akna all. Mina tahaks olla akna ääres. Saab välja vaadata. Seal on valge. Kui sa tegeled kirjatööga, siis vahel jookseb mõte kinni. Mis on selleks vaja teha? Heidad korra pilgu välja ja kohe puhastud.
J-K.R: Eestis on väga palju viimasel ajal parteisid tekkinud. Mis see siis tähendab? Millega sa seletad seda, sina, kes sa ka nüüd oma parteiga välja tulid?
P.O: (Kulmu kortsutades) Vat, mulle kohe ei meeldi see, kui inimesed ei tea tausta ja nad ruttavad sündmustest ette. Minul on see plaan olnud tegelikult aastast 1982. Sügisel, novembris, kui Brežnev suri ja ma seda nägin, olin siis 22-aastane noor mees, täisjõus, siis see mõte paisuma hakkas. Ma nägin, et oleks aeg midagi teha, aga mul ei olnud tol ajal võimalusi. Kuid seda parteiasja olen vaikselt ajanud kuni siiamaani ja see on jumala juhus, et see võimalus nüüd avanes. Et see Zuckerberg, kes on noorem kui mina, feissbuki leiutas. Ja tänu temale sain mina manifesti edastada. Sain 500 laiki. Aga idee on vana. Kõik, mis praegu toimub, on pilla-palla, kohati tundub mulle, et see on lahmimine. Et „teeme ka Partei“. Teeme ja teeme! Selleks on teised väljendusvormid. Nagu „Teeme ära!“. See toimub sügisel, tehke ära. Koristage metsaalust. Ei pea selleks parteid looma.
J-K.R: Hannes Võrno ütles, et elu riigikogus hakkab pähe. Kas sa ei karda, et teed selle partei ära ja siis see hakkab sulle pähe?
P.O: (Siira üllatusega) Töö riigikogus hakkab pähe? (Tõsinedes) Ma ei heida mingeid selliseid võimalusi kõrvale, muidugi võib hakata. Paljud lähevad juba varasemast sooja peaga ja siis hakkabki pähe. Ja siis on pärast pill lahti ja uks pauguga kinni. Pill lahti, meil seda ei ole. Külma kõhuga tuleb minna.
J-K.R: Sa oled kindlasti pannud paberile palju olulisi punkte sarnaselt teiste uute parteidega, keda siin sügishooajal sünnib järjest. Me oleme kuulnud kümnetelt asutamiskoosolekutelt ju väga tarku asju. Et muuta tuleb, tõhustama peab, restart tuleb teha, ümber tuleb vaadata, organiseerida tuleb uus hingamine…
P.O: (Suure kirega karjudes) … Just! Ja kõik need asjad peavad samas ka laual olema! Ma selles olemasolevas partei loomise avalduses ka kirjutasin, et meie oleme maailmavaateliselt bipolaarsed. See on selles mõttes väga suur pluss, et meid ei ahista miski. Meid ei seo ahelad, me ei kaldu ühele ega teisele poole. Neid asju, mis laual on ja mida tuleks teha, on meil palju. Ja me hoiame nad laual! Ütleme, maksusüsteem. Vanasti oli väga lihtne maksusüsteem ja kõik muutusid mugavaks. Nüüd nad viidi lõpuks sellest mugavustsoonist välja. Praegu ei saa keegi sellest süsteemist aru ja on ka hea, sest mugavusega kaasneb alati vingumine.
Või vaadake! Me oleme siin Balti jaama juures, väga ilus on kõik, taastatud ja puha, aga teha on veel palju. Ma vaatan neid ronge. Toredad rongid, küll on seal sildil Pääsküla peal, küll Viljandi, aga miks peaks rongil üldse siht peal olema? Miks? Need on kõik ilusad rongid, inimene istub peale, ta peab võtma vastu riskantse otsuse, peab olema julge. Tahab sõita Pärnu, aga satub Narva. Mugavustsoonist välja. See on meie Eesti ju. Minu meelest oleks patt viriseda, kui saabud ükskõik mis Eesti linna.
See on väikese inimese kodaniku tasandil. Riigi tasandil oleks minu esimene asi viia Eesti maailmakaardile. Et see kõlaks suurelt ja väga pikalt! Eesti peaks astuma välja ÜRO-st! Kõva pauguga. Terve maailm küsib, miks küll? Ja meie ei vasta! Ei vastagi, las mõtlevad. Seda tuleb bravuuriga teha. Me lõpetame päevapealt igasugused kontaktid ÜRO-ga, koristame oma saadikud ja esindajad jõuluks koju. See tekitab küsimusi. Küsimusi ja huvi peab jätkuma.
J-K.R: Meil on vennad ja õed Helmed, kes ajavad kohati 371-ga küllaltki sarnast poliitikat, et euroliidust ja üldse igalt poolt välja. Miks seda siis juba koos ei saa teha?
P.O: Ei, ei, ei. (Nördinult) Kuidas ja millega sa võrdled. Mina ei ole öelnud, et kui on must, näita ust. Midagi nii banaalset mina ei ütle. Meil on pigem see, et kui on must, näita talle Tallinna vanalinna! Mitte ust! See kõlab võib-olla üllatavalt natukene, aga me ei ole nõus kõigiga koostööd tegema.
M.R: Kui tuleb see 25–45 kohta riigikogus, siis suurima tõenäosusega saab sinust Eesti järgmine peaminister, kuid sa peaks kellegagi koalitsiooni tegema. Kes see võiks olla? Kuidas sinu valitsusse saada?
P.O: (Tagasihoidlikult) Kõigepealt, et peaministriks saada, ma võiks ikkagi, no me peame ikkagi võitma. See terendab küll ja eks nad siis tule rääkima. Ja nagu ma enne ütlesin, ma olen hea kuulaja. Mitte ainult partei sees. Näiteks täna tulin siia bussiga ja kuulsin, kuidas üks proua seal teisele ütles: „Kui veel mõtlema hakata, siis võib päris hulluks minna!“ Ma kuulen küll, mis inimesed räägivad. Ja mis räägitakse, selle pealt ma vaatan. Me oleme bipolaarsed, me välistame kõigi parteidega koostöö, aga me oleme pakkumistele avatud.
M.R: Siin oli juttu, et Eesti on stagnatsioonis ja e-riik on ju ka stagnatsioonis. Kuidas see sealt mudast välja tõmmata?
P.O: See on nüüd suurem projekt. Siin Neiveltil oli idee teha Narva üks Paul Kerese nimeline rahvusvaheline IT-ülikool. Ma ei jääks sellega rahule. Ma teeksin selliseid veel kolm tükki. Viljandi, Pärnu ja Kärdla. Vaadake, kui tühi on tegelikult Hiiumaa. Ma raiskame ressurssi. Või Vormsi? Miks ei võiks Vormsile viia 10 000 üliõpilast? Siis tuleksid kindlasti välisõppejõud!
Meil on see rahulolu, me jääme kohe rahule, niipea kui oleme midagi saavutanud. Miks Eesti jalgpall on selline, nagu ta on? Me lööme ühe värava ja kõik on mõnus, aga seeaeg lüüakse meile 4–5 väravat sisse. Kuulge, sõbrad, niimoodi ei saa ju.
Ja siis Venemaaga on vaja tugevamaid sidemeid. Transiit. Ma mõtlen küll, et Tiit Vähiga peaks nõu pidama. Ta on ikka särav eesti poliitik olnud. Koonderakond oli ikka minu vaieldamatu lemmik. Ma pean kuulama rohkem selliseid inimesi, ma küll ei tea, kus neid kuulata saaks. Ma olen väga hea kuulaja.
J-K.R: Mis sa aktsiisipoliitikast arvad? Paljudel on närv must, bensiini tuuakse Leedust, maitsvat viina Lätist.
P.O: (Jõuliselt) Aktsiisiga on niimoodi, et mina läheksin aktsiisidega sama rida, mida on mindud ühistranspordiga.
J-K.R: Et pole üldse mingit aktsiisi?
P.O: Just, ei mingit aktsiisi. Ja miks võiks olla bensiin tasuta. Eestlased on individualistid, neid ei kõneta autobuss. Neid kõnetab auto. Ja auto vajab bensiini. Kui midagi teha tasuta, siis see võiks olla bensiin. Leiva hind kukuks kohe, õlle hind kukuks. Bensiinijaamad on, pirukas maksab, kõik maksab, aga bensiin võta kauba peale. See oleks ilus. Me teeksime Venezuelale ka silmad ette. Ma tean, et siin on huvigrupid, kes loomulikult hakkaksid vastu töötama – juba hingavad kuklasse, seda on tunda. Aga küll me saame sellega hakkama. Meil on ikkagi õigusriik ja rahva tahe ja kui rahvas tahab ikka, et oleks tasuta ja kui Kadri Simson on sellega nõus, siis nii peab olema.
M.R: Väga suuremeelne sinust.
P.O: (Tasaselt) Riik võiks üldse rohkem teha inimese jaoks. Me oleme ajanud rohkem Kennedy rida, et ära küsi, mida riik võiks teha, vaid sina. Aga peaks käima vastupidi. Riik peab armastama iga inimest. Ära küsi, mida mina teen, vaid ikka, mida riik minu heaks on teinud. Me oleme selle ju koos loonud. Kätest kinni hoides oleme selle väikese toimiva riigi loonud. Külma Läänemere kallastele.
J-K.R: Kui juba partei on, peab tegema ka suvepäevad, see on väga tähtis, sest sinna kutsutakse ajakirjanikud ja saab selgitada põhiasju.
P.O: Olen mõelnud seda, et kindlasti peab inimestele pakkuma meelelahutust ja puhkeaega. Mul tekkis selline mõte, et partei Eesti 371 suvepäevad hakkavad toimuma teel Narva, Konjul. Ma vaatasin, et seal on ka toitlustamine, piimatooted… Loomafarm. Ma arvan, et seal võiks küll olla. Seda ma tahaks rõhutada, et kui meil toimuvad suvepäevad, tulge kindlasti koos peredega.
J-K.R: Milline võiks olla programm?
P.O: Et milline on ideaalne suvepäev? Kõigepealt külalised saabuvad, vastuvõtt. Igale külalisele pannakse keegi sappa, kes partei matsu jagab ja seda kogu aeg selgitada oskab. Siis on toitlustamine. Ja siis hakkab: saun, vaba aeg ja disko. Teine päev, hommikul kell 8 on sport. Teatejooks. Siis on inimesed end soojaks jooksnud ja siis alles tuleb täis triatlon. Ehk siis ligi 4 km ujumist, 180 km jalgratast ja 42 km jooksu. Kui 9 läheb triatlon lahti, siis laupäeva õhtu on muretu. Jäävad ära lausjoomine, bändiga mingisugune tülinorimine. Pühapäeva hommikul on loodetavasti kõik Konjul tagasi ja siis on lipu langetamine ja kojusõit. Väga toredad suvepäevad ja need jäävad kõigile meelde.
J-K.R: Aga kus on paneel?
P.O: Need, kes toovad arstitõendi, neil on paneel minu juures, aga kuna mina olen ka orgkomitees, siis mina kahjuks ei saa. Ei jõua lihtsalt igale poole. Mul on seal tüdrukud, kes tegelevad ja vaatavad, et kõik oleks kontrolli all.
