ERILINE RAHVAS: Omamoodi road-movie dokumentaalfilmi minategelaseks on Eesti animafilmitegija Priit Tender, kellel on käsil tšuktši muinasjutu „Ussinuumaja“ ainetel joonisfilmi tegemine. Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel vaatas tuppa.
Priitu intrigeerib miski samanimelise tšuktši muinasjutu sürreaalsest sisust, kuid mis? Filmi autorid Priit Tender ja Liivo Niglas rullivad vaataja ees lahti pika rännaku mööda maailma eri paiku, mille jooksul otsitakse „Ussinuumaja“ sisule tähendust ja allteksti ning jõutakse lõpuks müstilise loo sünnimaale. Ilmnevad müstilised kokkulangevused ja tabamused, millele animaator on pihta saanud alateadlikult.
Ühe rahvakillu traagika
„Ussinuumaja“ on film tšuktši muinasjutule tähenduse otsimisest. Muinasjutt ise võtab vaid väikese osa enam kui tunniajasest dokumentaalfilmist ja nagu ma aru saan, siis on ise ka lühike. Muinasjutu keskmes on kalamees, kes ehitab maja, mille sees peab usse, keda ta kaladega toidab. Autorid nimetavad oma teost road-movie’ks ja mingis mõttes ta seda ka on. Animafilmitegija Tender ja visuaalantropoloog Niglas sõidavad muinasjutule tähendust otsides Londonisse, Peterburi ja Tšukotkale. Londonis räägivad nad erinevate inimestega psühhoanalüütikutest teadlasteni, otsides seletust muinasjutu kummalistele käikudele. Peterburis minnakse etnoloogide manu, kes annavad oma hinnangu tšuktši kultuuri tundjatena. Ja siis, filmi lõpus, minnakse muinasjutu kodumaale.
Minu jaoks on see ennekõike film ühe rahvakillu traagilisest tänapäevast. Tšuktšid on rahvas, kes kõige viimasena Nõukogude Liidus kommunistidele alistusid. Legend räägib, et tšuktšide kangelaslikku vastupanu ei õnnestunud relva jõul murda ja seda tehti hoopis alkoholiga: õpetati nad viina jooma ning see sõltuvus vajutas nad põlvili.
Priit Tender tunnistab filmi alguses, et ta ei teadnud kuni muinasjutuga tutvumiseni sellest rahvast suurt midagi – peale tavaliste nõukaaegsete naljade. Arvatavasti pole Tender Eestis ainus selline teadmatu.
Tšuktšid ja džäss
Tegelikkuses on tšuktšid olnud uhke ja alistumatu rahvas, kes jagunes tundraelanikeks-põhjapõdrakasvatajateks ning mereäärseiks kalureiks-vaalaküttideks. Nad tegid kaubareise naabruses olevale Alaskale ning rääkisid 1920. aastail paremini inglise kui vene keelt. On olemas ka autoreid, kes väidavad, et 1930. aastail armastasid tšuktšid väga džässmuusikat, mida neile tutvustasid Ameerika kaupmehed.
Selle väikerahva, keda oli 2010. aasta rahvaloenduse andmeil napilt alla 16 000, tegid Kaug-Idas tuntuks nende võimsad šamaanid (üleüldse on Kaug-Idas niimoodi, et mida enam põhja poole, seda võimsamaks rahva arvates šamaanid lähevad).
Tšuktšid on minu teada ka viimane põhjarahvas, kes praktiseeris rituaalset vanurite tapmist. Nimelt, kui vanur soovib elust lahkuda, siis palub ta oma lapsi või teisi lähisugulasi tema elupäevad lõpetada. Viimane selline surmamine toimus 1980. aastate alguses ja sellest kirjutati ka Eesti lehtedes. Surmatav lebab augus, mis kaetakse kinni nahaga. Läbi naha lükatakse oda ja see surutakse siis vanakesele rinda. Kui vanake aga millegipärast otsustab teise ilma mitte minna, siis saab ta alati odaotsa eemale keerata. Sellise rituaaltapmise tegijad pandi nõukogude ajal muidugi kinni.
Memme muinaslood
Filmi lõpp näitab eestlaste minekut Tšuktšimaale, kus nad kahes külas suhtlevad inimestega ja katsuvad leida seletust muinasjutule. Minule üllataval kombel osutusid tšuktšide külad suhteliselt trööstituteks tüüpilisteks Venemaa Arktika väikeasulateks. Üllatav sellepärast, et Tšukotkalt tuleb pidevalt teateid sellest, kuidas Abramovitš olla kõik külad ja linnad üles vuntsinud ja inimestele lõpuks ometi normaalsed elutingimused loonud. Ju siis tšuktšideni miljardäri hoolitsus pole jõudnud. Ehkki, korralik võimla oli ühes külas küll, see on aga taolistes asulates haruldus.
Teder ja Niglas otsivad inimesi, kes veel tunneks vanu muinasjutte ning jõuavad kurvale järeldusele, et selliseid peaaegu et enam ei ole. On üks memm, kes muinasjutte leelutades alati nutma hakkab, sest ta saab aru, et legendid ei ole enam kellelegi vajalikud. Näha on ka seda, et keegi eriti tšuktši keelt ei valda ja omavahel räägitakse vene keeles. (Minu teada räägitakse tšuktši keelt vaid mõnes tundrabrigaadis, paikselt elavad inimesed on peagu täielikult üle läinud vene keelele.)
Priit Tenderi enda sõnul oli see reis eelkõige sisemine rännak, mida vaatajal on nüüd võimalus kaasa teha. Ja Priit lisab: „See on reis ka eestlase enda varjatud või unustatud boreaalse mineviku juurde, mida me vaid alateadlikult kusagilt tsivilisatsiooni kihtide alt tuletada suudame.“
Võib-olla tõesti, seistes meretuultes külatanumal, ümbritsetuna kohalikest inimestest Rossija jopedes ja mütsides, võib tekkida korraks mingi boreaalne flashback. Kuid on tore, et selliseid filme tehakse ja et nad jõuavad suurema auditooriumi ette kui kitsale ringile mõeldud teadusfilmid. Ja veel toredam on, et sellise teekonna võtsid ette eestlased, aga mitte mõni rahadega ülekoormatud Ameerika või Briti telekanal.
Tšuktšid on viimane põhjarahvas, kes praktiseeris rituaalset vanurite tapmist. Seda tegid vana palve peale lähisugulased. Viimane selline surmamine toimus 1980. aastate alguses.
On olemas ka autoreid, kes väidavad, et 1930. aastail armastasid tšuktšid väga džässmuusikat, mida neile tutvustasid Ameerika kaupmehed.
