VESTLUSI SÕJAST JA RAHUST: Juku-Kalle Raid otsis üles Urmas Reinsalu, kuna hakkas põnev: kuidas tunneb end inimene, kellest saab ühel päeval põmdi kaitseminister. Ja mida ta üldse mõtleb.
Urmas, kui ootamatu see sulle TEGELIKULT oli, et mõningate paratamatute sündmuste tagajärjel kaitseministeeriumi taburetile sattusid? Sa ütlesid mulle sel hetkel telefonis suisa, et sa pole õnnelik.
Eks otsused peab mees ise tegema ja ma olin nendeks otsusteks valmis. IRL on valitsuspartei ja on mõistlik, et esimees on eesliinil. On kahju, et Mart haigestus, sest see on objektiivselt praegune konkreetne ajend minu valitsussetulekuks.
Mida see kõik sulle ajaliselt tähendab? Õlut sa vist öösiti enam jooma ei lähe?
Noh, eks ma olen suur võlglane oma pere ees. Töö- ja pereelu ühendamine on keeruline ülesanne mitte ainult noortele emadele, vaid ka noortele partei esimeestele. Suvel katsun puhata ning olla koos naise ja lastega. Äsja oli vanemal tütrel lasteaia lõpupidu. Aga mul on aega ka sõprade jaoks. Tõsi küll, nüüd üha rohkem määrab mu ajakava see, millega tuleb tegeleda, kui see, millega meeldib tegeleda.
Kas kaitseminister Mardist jäänud ajaline auk paistab väga välja või suutis Jaak kaitseministri asendajana selle oma kõva käega piisavalt kinni mätsida?
Ei ole ma siin mingeid auke leidnud. Mart tõmbas mitmeid suuri asju käima ja need on kenasti kulgenud. Üks suuremaid asju on kaitseväeteenistuse seadus, mis peaks saama enne suve riigikogus vastu võetud.
Kuule, kui sa üldse kuhugi ministriks oleks pidanud minema, milline oleks su eelistus olnud? Ära hakka seletama, et „iga töö tuleb ära teha“, vaid ütle lambist, millise ministrina sa kõigepealt töötada eelistanud oleks?
Kaitseministri amet on väga tõsine väljakutse. Muide, Ando Kivibergiga oleme arutanud meie kultuuriasjade seisu ja ma arvan, et IRL peaks rohkem selle valdkonna kesksete probleemidega tegelema.
Räägime ministeeriumist. Meie iga-aastane eelarvekraaklemine: NATO nõuab, et kaitsekulutuste eelarve peab olema 2%, kas või pihik lõhki. Ja meie muidugi teeme. Mitte nagu lätlased, kes selle nõude kuuldavasti pikalt on saatnud…
Eesti sõdur kaitseb ikka Eesti iseseisvust ja see on kõige olulisem. See on meie endi otsus. Samas, reaalsus on tõesti selline, et mulle meeldiks, kui Läti panustaks riigikaitsesse rohkem, sest see on üheselt seotud meie lõunapiiri kaitsega. Eesti suudab sõja korral välja panna 42 000 meest, Läti suudab mitu korda vähem. Ja see on tõsine küsimus.
Meil on nii, et mõned inimesed lähevad põlema nagu jaanituli, kui kuulevad, et poolakate käest on võimalik osta korraga 30 tanki… 30 tanki, mõtelge! See on parem kui Juhan Liiv! Aivar Riisalu hakkaks õnnest nutma! Kui palju sihukesest sõjatehnikast tänastes konfliktides aga üldse kasu on?
Sõja iseloom on ikka samasugune nagu varem. Ja tõhusa kaitsetegevuse eeldus on piiratud ründevõime. Loomulikult on igal sõjalisel võimel oma otstarve, Eesti peamine küsimus on vajaduste ja võimaluste tasakaalu leidmises. Kui me vaatame viimase kahekümne aasta suuremaid konventsionaalseid konflikte – esimest ja teist Lahesõda või Gruusia 2008. aasta konflikti –, siis näeme selgesti, et raske soomustehnika ei kao lahinguväljadelt kusagile. Tankid ja jalaväe lahingumasinad on oma koha leidnud isegi madala intensiivsusega konfliktides – Iraagis pärast 2003. aastat ning Afganistanis. Küsimus on pigem kvaliteedis: need omaaegsed Poola pakutud tankid olid sisuliselt 1950. aastate Nõukogude tehnoloogia ning paraku näitas nii 1991. kui 2003. aasta Lahesõda ilmekalt, et nüüdisaegsele lääne tehnikale nendele vastast ei ole. Seega, kui Eesti peaks tulevikus hakkama välja arendama soomusmanöövervõimet kõige sellega kaasnevaga, siis peab see tagama meile ka kvalitatiivse üleoleku – tuleb osta lääne kvaliteetset ja läbiproovitud tehnikat, mitte Varssavi pakti aegset utiili.
Kusagilt kuulsin, et ühe tanki hooldamiseks ja sellega toimetamiseks peab olema 70 meest? Kas see on täielik jama? Või kui ei, siis kustkohast me need mehed võtame, kui kõik ära jooksevad?
Ühe tanki otseseks hooldamiseks ja remondiks ei ole kindlasti nii palju inimesi vaja, aga kui me hakkame mõtlema kogu selle logistika ja toetusüksuste peale, mis ühe tankiüksuse järel liigub, siis ei pruugi see suurusjärk väga vale olla. Sest lahingus edukaks tegutsemiseks vajavad tankiüksused mehhaniseeritud jalaväelaste tuge jalaväe lahingumasinatel, õhutõrjeüksust, remondiüksust, raskeid vedukeid tankide transportimiseks, pioneeriüksust veekogude ületamiseks ja veel üht-teist. See ei tähenda, et soomusüksuste loomine ei tule Eestis kõne alla, küll aga peame väga hoolikalt leidma tasakaalu meie soovide ja olemasoleva raha vahel.
Kuule, mul on ammu plaan esitada riigikogus eelnõu, mis puudutab kaitsekulutusi. Aga kõigepealt: kas oled minuga nõus, et riigi kõige parem kaitse on tema keel ja kultuur? Kui neid pole, mida ta ikka püssiga vehib?
Eesti rahva tähtsaim küsimus on meie arvuline kestlikkus. Ja see on rahvuse julgeoleku teema. Selleks, et see rahvas siin saaks ennast eesti rahvaks nimetada, on vajalik keele ja kultuuri hoidmine ning areng. Lennart Meri ütles kunagi, et kultuur oli venestamise ajal meie viimane padrun. Meie Monte Cassino lahinguväli oli lauluväljak.
No vot, sellest lähtuvalt võiks korraldada nii, et kultuur saaks kaitse-eelarvest pisut lisa, näiteks viiendiku kaitsekulutustest? Keeleõppeks, ajaloo ja kultuuri teadvustamiseks jne? See oleks ju väga okei?
Okei on see, et me panustame riigi raha kultuuri, sealhulgas on tähtis muide ka popkultuur. See peab lähtuma tõdemusest, et tähtis on looja või nagu peenelt öeldakse, loovisik. Kuid kaitse-eelarve on ikkagi konkreetselt sihitatud kulude tegemise koht. Vaata, mulle on vastukarva arvamine, et kaitsekulud on koht, kust saab alati raha ära võtta ja nii vajadusel turgutada muid elualasid. Isegi 2% taseme juures on kaitse-eelarve Eesti riigieelarve üks väiksemaid kuluridasid: sellele kulub vähem kui 5% riigieelarvest. Samas ulatuvad näiteks sotsiaal-, tervishoiu ja hariduskulud juba 50%-ni. Seega on demagoogiline väita, et kaitsekulude arvelt on võimalik lahendada mõne teise eluvaldkonna fundamentaalseid probleeme.
Kuule-kuule! Sa rääkisid popkultuurist! Mida see sinu jaoks siis tähendab, see popkultuur?
Eks eesti popkultuur on ennekõike see, mis meile eestikeelses televiisoris ja netis kätte tuleb. Popkultuuri tunnus on see, et ta on tugev peavool – ja see peavool kujundab tugevalt tänapäeva eestlast. No kujuta ikka ette: keskeltläbi vaatab eesti inimene üle nelja tunni nädalas telekat! See tähendab, et eesti popkultuuri mõju meie vaimsele ruumile on ülisuur. Et sel mõjul oleks ka muid kultuurile omaseid tahke kui vaid sõna popp, see eeldab head ja nüüdisaegset kultuurikäsitlust.
Mida sa praegu loed?
Praegu loen kaitseministeeriumi memosid. Viimane juturaamat oli Boris Akunini „Pistrik ja pääsuke“. Mulle Akunin meelib, öeldagu, mis öeldakse. Ma olen kõik tema eestikeelsed raamatud läbi lugenud. Eks see üks tänapäeva „Seiklusjutte maalt ja merelt“ ole. Küsisin kunagi Mihhail Lotmanilt, et kuidas ta Akuninit kirjanikuna hindab. Halvasti, kõlas karm vastus. Samas, kui ma Mihhailiga Akunini tegelasi arutasin, tuli välja, et ta on kõigi teostega tuttav. Küsisin talt selle kohta seletust. Tuleb kursis olla, vastas Mihhail salapäraselt. No ja mina püüan kah kursis olla.
Kui suur kultuuritarbija sa üldse oled? Miskipärast ei peeta juristi just eriti kultuurilembeseks loomaks.
Ma olen salaja luulesõber. Viimati lugesin Doris Kareva kokku pandud luulekogu leinast. Ta polnud millegipärast pannud kogumikku enda mitmeid luuletusi, mis oleksid sinna imeilusasti sobinud.
No ja alati, kui lavastajalt küsitakse, millest ta lavastus kõneleb, siis vastab ta, et inimsuhetest. Vaat juristid tegelevad ka inimsuhetega, ainult väga reglementeeritud lavastuslikus raamis. Muide, lugesin üllatusega Ekspressist, et Indrek Hargla on jurist.
Kas sinu jaoks on oluline, et raamatud oleks seotud su tööga? Meil on ju kaitseteemalisi raamatuid hullult palju, kaitseministeeriumi toelgi neid aastaid välja antud.
Pärast tööd rännata ilukirjanduslikus võtmes 21. sajandi alguse Eesti poliitika labürintidesse? Tänan, ei. Sõjanduse aimekirjandust on meil küll ja seda praktilistel kaalutlustel toetatakse. Ilukirjandust ja filmi meie ajaloost, sealhulgas sõjaajaloost on ka, aga võiks rohkem olla.
Mis sa arvad, kui põhjas on praegu skandaalide küüsis vaevlev Eesti poliitika? Eriti tahaks kuulda su hinnangut IRL-i kohta.
Ei ole ta midagi põhjas, kui suudetakse vigadest õppida. Probleemide ilmsikstulemine ei ole probleem, vaid lahenduste leidmise algus. Aga nüüd IRL-ist. No ma siis ütlen tagasihoidlikult, et oleme Eesti parim erakond, kes suudab oma visiooni ellu viia. Nii et me oleme heas vormis. Õige on ka see, et oleme Eesti vanim erakond ja näinud igasuguseid hetki.
2007. aastal pidasid sa muuseas kõne „Mis on viltu meie õiguskorras?“. Kas on ikka veel viltu?
Pagan, ei mäleta seda kõnet. Ju midagi on ikka paremaks kah läinud, mis neid kõnesid muidu pidada.
Kuidas on Mardi tervis?
Mart on vaimult heas vormis. Eks taastumine vajab aega, aga vaim on tugev.