SILMAKIRJALIKKUSE BANDE: Andres Langemets räägib oma põlvkonnast. Head tal midagi öelda ei ole. Õigusega. Lisaks meenutab ta, kuidas 60-ndatel sündis terve karjeristide, nuhkide ja pealekaebajate plejaad.
Soomlased ja vist mitmed teisedki rahvad räägivad sõjajärgsetest suurtest põlvkondadest. Loomulikel põhjustel ei olnud kogu sõjast haaratud Euroopas suurt sündimust 1939–1945, sündimus tõusis aga otsekohe pärast sõda.
Külma sõja märk
See sõjajärgne rohkearvuline põlvkond kasvas kogu Euroopas lootusrikkuse ja rahumeelsuse vaimus. Välja arvatud muidugi Eesti-suguses okupeeritud riigis, kus juba 1949 viidi läbi jõhker suurküüditamine. Tuletagem meelde, et sel ajal ei olnud Eesti veel kaugeltki nii urbaniseerunud kui praegu, enamjagu inimesi elas veel maal, mida küüditamine kõige rohkem puudutas.
Jah, nii Ida kui ka Lääs kujunesid 1950-ndail juba külma sõja märgi all, aga Läänes viis see ometigi lõpuks 1960-ndail uusvasakpoolsuse ehk new left’i tekkimiseni peamiselt sõjaeelsete prantsuse kommunistide ja mauistide ning Frankfurdi koolkonna filosoofide suunanäitamisel. Minusuguseid nõukogude pioneere ja komsomole see kõik ei puudutanud, õigemini – me siis ei teadnudki sellest suurt midagi, lugesime tagantjärele.
Minevik mokaotsast
Viivi Luik ütles millalgi 1990-ndate algul, et Nõukogude võim jõudis Eestisse 1960-ndail. Olen seda väidet ennegi kommenteerinud ja see ei anna mulle ikka veel rahu. Luige teesi tõepärasust on raske tõestada, aga ka raske ümber lükata.
Nagu lapsed ikka, olid mu eakaaslased orienteeritud mitte minevikule, vaid olevikule ja tulevikule. Kõigile lastele ja noortele on alati olnud tähtis kiire sotsialiseerumine ümbruskonda. Meie vanemad ja vanavanemad ei julgenud meile õigel ajal midagi Eesti minevikust rääkida. Kui, siis mokaotsast. Sest mine sa last tea, eriti külavahel – läheb ja lobiseb välja, mis kodus räägitakse. Meie ise hirmu ei tundnud, küll aga meie vanemad.
Nii ongi mul meeles, et kui 1950-ndail oli mitmeski peres suur probleem, kui laps tahtis pioneeriks saada – vanemad tajusid seda toona poliitilise teona ja mõnelegi klassikaaslasele keelati see asi ära. Ent juba 1962, kui meil kogu klass peale ühe poisi astus komsomoli, oli poliitiline taust äkki nagu kadunud ja külas keegi kuidagi enam ei reageerinud. Seda tegu ei tajutud kuidagi eriti poliitilisena. Ning ses mõttes on Viivi Luigel vist õigus…
Suu rääkis sujuvalt täielikku jama
Nüüd on uued ajad ja otsitakse üles ka omaaegsed koolipoisid, kes poliitilistel põhjustel saadeti vangilaagritesse. Hea, et nende vaprust tagantjärele tunnustatakse. Aga see ei kirjelda tõsiasja, et üksikud vastupanukolded ja isikud, keda me täna austame, jäid laiemalt tundmata, nende kohtuasju hoiti rahva eest teadmatuses ja üldine vaade ei kõnelenud tol ajal mitte mingisugusest massilisest vastupanust, streikidest, mässudest. Metsavendadest mu lapsepõlves muidugi räägiti, aga juba peamiselt minevikuvormis ja sosinal.
Ei ole kahtlust, et just meie põlvkonda asuti agaralt ajupesema. Ning sündis terve karjeristide, nuhkide ja pealekaebajate plejaad, aga ikka leidus vähemalt oma tutvuskonna jagu ausaid töötegijaid või iroonikuid, keda see asi ei liigutanud. On raske kirjeldada tolle aja skisofreeniat – mõelda ja isekeskis rääkida üht, aga avalikult kireda päheõpitud kommunistlikke lauseid. Mäletan, kuidas pärast töö- ja sõjaväeaastaid, kui ajud juba paigas olid, imestasin ise enda üle ülikooli esimeste kursuste punaste ainete eksameil. Mu suu rääkis sujuvalt täielikku jama, kõrv kuulas ega suutnud uskuda, et mina olen see, kes neid asju räägib.
Noori kerge ära rääkida
Siis sai juba loetud Marcuset ja Habermasi, aga ega see vasakpoolsus, mis Läänes noori köitis, külge küll ei hakanud. Nemad seal Läänes ei teadnud, mismoodi see värk välja kukub, meil oli aga elu silme ees. Mina igatahes häbenesin Lääne noorte pärast, et kuidas nad nii lollid võivad olla? Aga eks Stalin ja Komintern lollitasid Lääne intelligentsi juba 1930-ndail ära. Mis parata – ühiskonna edasiviiv aju, noor intelligents, on alati olnud poliitilises mõttes ääretult rumal. Bolševikest ja mauistidest punakhmeerideni. Ja neid on kerge ära rääkida, kui vaid anda võimalus natukenegi mässata, mida iga noor inimene puhtast trotsist ikka ihaleb.
Samas, ükski inimene ei sünni siia maailma iseenda tahtest. Pool sajandit väldanud okupatsiooni ajal sündisid põlvkonnad, kes said oma lapsepõlve ja nooruse elada ses ainsas tegelikus reaalsuses, mis nende ümber oli. Ruumitaju kujuneb inimesel kiiresti välja, aga ajatajuga on väga suuri raskusi. Paljud ei õpigi ajavahemaadest aru saama, saati siis historismist ja muust peenemast mõistmisest. Kuidas totaalselt vales maailmas hakata aru saama, et kuskil või millalgi on maailm olnud ka õige ja väärastumata? Kes inimest sel mõistmise teel juhib? Kes ei karda vihjata ja rääkida tõtt? Kui kõik on vale, on ka tõejulgeid äärmiselt vähe.
Ohkimine viinapitsi taga
Minu põlvkonna arusaamised ja taipamised tekkisid enamasti vanema põlvkonna üksikesindajate abil, kes söandasid meile midagi ausat rääkima hakata. Kes meist võttis õppust, kes mitte. Palju oli neid, kes teadsid tõtt suurepäraselt, aga külma kõhu ja väga selge ajuga hakkasid ometigi punast karjääri tegema. Viinapitsi taga siis ohkisid ja kirusid, aga hommikul läksid ometigi oma komiteedesse koogutama ja meid teisi noomima. Ning tänaval kohtudes hakkasid meid äkki kättpidi teretama, nagu vene komme nõuab.
Minu isiklik poliitiline teadlikkus oli vähemasti kogu kooliaja täielik null. Mind häiris see, et ma ei pääsenud ligi Eesti-aegsele väärtkultuurile, rääkimata pagulasraamatuist. Siit-sealt sai üht-teist laenata, aga seda oli selgelt vähe. Poliitilises mõttes pean olema tänulik teenistusele Vene kroonus kaugel Jakuutias. Seal oli aega ja võimalusi hakata neist asjust aru saama. Nõukogulik reaalsus avanes seal eriti varjamatult ja näitlikult. Nii et kui mu parteilasest sugulane küsis pärast teenistust, et kas oled nüüd mehistunud, siis võisin talle julgelt vastata, et olen küll!
Üks põhimõttelage põlvkond
Tuletan meelde selle jutu algust – meie põlvkonna puhul on tegu suure põlvkonnaga, just niisama süüdimatu ja süüdivaga, nii karjeristliku ja kakskeelsega nagu suur hulk praegugi riigitüüri juures askeldavaid tegelasi. Ma tunnen neid pea kõiki ja usaldan väga väheseid. Ma tean, kui väheväärtuslik ja mäda see seltskond tegelikult on. Ajastu ja põlvkond on nad selliseks koolitanud. Ja nüüd on nad juba ammu nii küpsed, et ümber pole neid võimalik õpetada.
Meie suur põlvkond jääb Eesti ajalukku ühe põhimõttelagedama põlvkonnana. Ei olnud meie esivanemad sellised, ja ma loodan, et ehk ei tule ka meie lastest selliseid.
