KAUGE LÄHIMINEVIK: 20. novembril esietendub Eesti Draamateatri väikeses saalis Mari-Liis Lille lavastus „Samad sõnad, teine viis“. Luubi all on 30 aasta tagused sündmused, mil taastati Eesti iseseisvust, jõuti protseduurilisse tupikusse ning mitme targa naise mõistliku kompromissiotsingu käigus ka tunneli kaudu sellest välja, vabaduseni viinud lahenduseni. Kairi Kruus ja Tanel Tomson kõnelesid Mari-Liisiga esietenduse eel ajaloost, tõest, ajaloolisest tõest ja elust enesest.
Mari-Liis, mis paneb sind lavastuste ainest ikka ja jälle otsima nii-öelda algallika juurest ehk otse inimeste eludest?
Mul on endal tekkinud tunne, et dokumentaalne teater on kergelt sõltuvust tekitav. Kui oled korra kogenud seda, et kuulad intervjuu vormis ühe inimese elulugu kogu selle ilus ja valus ja eheduses ning pärast seda sukeldud ellu natuke avarama hingega, siis ei raatsigi enam sellist projekti ette võtta, kus seda üldse teha ei saaks. Muidugi tabab ettevalmistusperioodi jooksul ka alati see hetk, kus materjali on liiga palju, litereeringud lootusetult hiljaks jäänud ja kõik tähtajad kohe käes ning siis mõtlen, et järgmine kord lavastan raudselt Tšehhovit. Aga õnneks või kahjuks need viimased hetked kipuvad mälust kustuma.
Kas kunagi pole tekkinud tunnet, et kui elu kogu oma eheduses lavale seada, kipub ta kunsti tapma?
Ma usun, et seda võib juhtuda küll. Aga ma ei ole seda oma lavastuses tunnetanud, kuna ei ole elu päris kogu tema eheduses lavale pannud – sõnad, tunded, mälestused on minu lavastustes küll päris, aga neid esitab siiski näitleja, kes juba loob teatava kunstilise filtri päriselu ja lavaelu vahele. Hoopis teine lugu oleks, kui laval oleks näiteks päris lähisuhte-vägivalla ohvrid või inimesed, kes päriselt aitasid Eesti Vabariiki taastada. Siis võiksime arutada selle üle, kust läheb elu ja kunsti piir.
Seda on küll juhtunud, et mingi tõestisündinud lugu on nii uskumatu (uskumatult ilus või kohutav või kummaline), et kui seda laval rääkida, siis tekib tunne, et see on välja mõeldud. Nii nagu kaunis (ja tõeline) päikeseloojang mõjub filmis või fotodel nii, nagu oleks kõvasti värve juurde keeratud.
Depressioon ja hääbuv eestlus Siberis, perevägivald ja ristumatutel paralleelteedel liikuvad eestlased ja venelased, esimesed armumised ja laulev revolutsioon – kuidas lavastuste teemad sinu juurde jõuavad?
Nad kõik jõuavad minuni üsna eri radu pidi. Vahel näen valusat probleemi oma lähiringis, vahel olen ise kogenud, vahel alustan ühel teemal, aga jõuan välja hoopis teiseni, vahel istume sõbraga koos ja arutame maailma asjade üle ning sellest vestlusest sünnib midagi, vahel on küsinud ka teatrijuht, et mis mõtteid mul selle teemaga seoses on. Eks nüüd võib igaüks ise mõistatada, milline teema just täpselt millist teed pidi minuni jõudis.
Kuidas sa selle lavastuse ideeni jõudsid?
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis tuli esimene impulss Draamateatri kunstiliselt juhilt Hendrik Toompere jr-lt, kes küsis, kas mul iseseisvuse taastamisega seoses on mingeid mõtteid. Mul mõned mõtted olid. Mind on väga intrigeerinud see legend, kuidas 20. augustil olid need lõpuks kolm naist, kes iseseisvusotsuse teksti lõplikult kirja panid. Samuti see, et kuigi me räägime laulvast revolutsioonist kui enneolematust ühtehoidmise ja ühiselt tegutsemise ajast, siis tegelikult käisid laulmise vahepeal päris tulised vaidlused, kuidas ikkagi oleks õigem iseseisvuse teel edasi liikuda – räägiti ühiskonna lõhenemisest, ületamatutest vastuoludest (kõlab kuidagi tuttavalt ka tänapäeval!). Aga ometi lepiti kokku. See kokkuleppimise võimalikkus (nii minevikus kui ka täna) tundus mulle huvitav. Lisaks olin alati tahtnud teha teatris tükki, kus laval on kaks naist, kes peavad omavahel tihedat dialoogi, kuid ei räägi kordagi lastest ega meestest.
Mis teid koos kaasintervjueerija ja teksti autori Piret Jaaksiga selle aja juures huvitas? Kas teie endi jaoks oli midagi avastuslikku?
Me intervjueerisime selle lavastuse jaoks naisi, kes olid ise sündmuste keerises, ja seda mitmel põhjusel. Esiteks, kuna naised kipuvad oma suurtest tegudest vähem rääkima ja seetõttu ei pruugi järeltulevad põlved neid vääriliselt mäletada. Samuti seetõttu, et kui sukelduda inimeste mälestustesse, siis räägitakse nendest ärevatest päevadest väga erinevaid versioone, aga refräänina kordub, et see oli üks või teine naine, kes kriitilisel hetkel oskas teha kahte osapoolt lepitava ettepaneku (kui rääkida näiteks Põhiseaduse Assambleest) või pliiatsi haarata ning otsuse eelnõu riiklikust iseseisvusest lõpuni kirjutada, kui esialgsel kirjapanijal närv mustaks läks ja too pliiatsi nurka viskas.
Mind huvitas, kuidas sünnib müüt (me laulsime ennast vabaks!), kuidas me mäletame (ühest ja samast päevast võivad inimestel olla kardinaalselt erinevad mälestused) ja kuidas leida endas jõudu lükata oma ego kõrvale ning tegutseda ühise eesmärgi nimel (nii minevikus kui ka tänapäeval). See on ühtlasi küsimus sellest, kas me oleme võimelised kokku leppima ainult siis, kui tankid on tänavatel?
Avastuslik oli eelkõige see, kui emotsionaalne võib üks pealtnäha pragmaatiline teema nagu ühe riigi sünd ka veel kolmkümmend aastat hiljem olla. Ka minu enda jaoks. Huvitav on avastada, et kui seletan oma lastele, mis see Balti kett oli, siis jõudes sõnani „kett“, on mul juba silmad märjad ja lõug väriseb.
Dokumentaalset materjali kasutatakse tihti algsel kujul, ehedana, nii nagu see intervjueeritava kõnelduna parasjagu kõlas või kirjalikest allikatest kättesaadav on. Mis pani seekord teistsugust lähenemist proovima?
Materjali süüvides sai üsna pea selgeks, et kui püüda seda lugu ehitada üksnes dokumentaalsusele rõhudes (ja sõna-sõnalt tsiteerides), siis võib sellest tulla 24-tunnine lavastus (ühes vaatuses), sest igaühel on oma versioon toimunust. Meie ehitasime üles mängu, mis tõukub küll päris inimestest ja nende mälestustest, aga kus olulisim ei ole mitte see, kes mida ütles, vaid see, kuidas ideed liikusid – milles vastanduti, mida kardeti, millele loodeti, millist Eestit taheti ja millal ta ükskord ometi saabub?
Kas ajaloost saab üldse lõplikku tõde leida? Või ajalugu ongi erinevate osalejate ja hilisemate uurijate omapoolsete tõlgenduste kogum?
Meie lavastuses ütleb tegelane A: „Tõde on protsess, me liigume sellele lähemale ja sellest taas kaugemale, aga kas ka kunagi pärale jõuame, kes teab.“ Mulle tundub, et sellega on kõik öeldud. Ainus küsimus on selles, kuidas vaatamata kõigele jätkata sinnapoole liikumist.
Lavastuse pealkiri on parafraas Alo Mattiiseni väga tuntud laulust. Mattiiseni lauludele mõeldes tekib kujutlus tohutust õõtsuvast rahvamassist lauluväljakul. Lavastus on aga huvitava kontrastiga – kaks näitlejat, Draamateatri väike lava. Mis tähendus sellisel kontrastsusel sinu jaoks on?
Me kipume ikka igatsema (nii elus kui ka teatris) neid vanu häid aegu, mis on juba möödas ja mis kunagi päris endisena ei naase. Sõnad näivad samad, aga viis on teine. Millised on need sõnad, mis meid täna hoida saavad? Lisaks mulle meeldib teatris, kui mul ei ole enne vaatama asumist selgelt ette teada, mis nüüd saama hakkab. Kui kellelgi tekib pealkirja lugedes tunne, et tegemist on massiüritusega, kus kätest kinni hoides lauldakse isamaalisi laule, siis ta ei pea pettuma, aga meil on talle ka üllatus varuks.
Teie küll oma käsitluses tänapäeva ei jõua, aga mis sa arvad, kas praegu, kus meid lõhestavad erinevad jõujooned küll pagulaste, vähemuste, viiruse ja isegi sügisese kellakeeramise küsimustes, kas praegu oleks uus laulev revolutsioon üldse võimalik?
Teatris töötava inimesena võin öelda – kõik on võimalik. Kui usud, siis on. Iseküsimus on, kas ta on ka vajalik? Ma arvan, et ka tänapäeval leidub küsimusi, millele ühislauluga vastu minna on igati asjakohane – vähemuste õigustele tähelepanu pööramiseks on kaunis kontsert igati õigustatud. Aga kas ühislauluga saab lahendada keerulist olukorda koroonaviiruse lainel? Ma ei ole päris kindel. Pigem oleks vaja kontakte vähendada ja laulda nii väheste inimestega koos kui võimalik, eelistatavalt üksi oma vannitoas. Mulle väga meeldib üks Tom Stoppardi tsitaat: „Vabadus tähendab seda, et ma võin laulda oma vannitoas nii kõvasti, kui ma tahan, eeldusel, et see ei sega minu naabri vabadust laulda oma vannitoas mingit muud laulu.“ See on kõige keerulisem kunst, saada aru, millal minu vabadus hakkab piirama kellegi teise oma. Ja kelle vabadus siis lõpuks olulisem on? Sellest räägib muu hulgas ka meie lavastus – kuidas võimatuna näivates olukordades kokku leppida.
Ja saladuskatte all võin öelda – mõnes mõttes me ikkagi jõuame oma looga tänapäeva ka.
