PSÜHHOLOOGI PILGUGA: Ugala väikeses saalis jõudis 8. oktoobril publiku ette trupi ühisloominguna valminud „Kolm ahvi”, mis räägib põgenemisest ängistava päriselu eest ning igatsusest õnnelikuma maailma järele. Kuu aega enne esietendust kutsus trupp endale külla psühholoog Andero Uusbergi, et lavastuse teemadele teadlase kõrvalpilku saada. Küsimusi esitas Priit Põldma. Ja alljärgnev on oluline ilmselt kõigile, kes vähegi ühiskonnas ringi vaatavad.
Viimaste aastate ühiskondlike kriiside taustal on palju räägitud, et peaksime vaimse tervise huvides oma infotarbimist piirama. Kus on siin mõistlikkuse piirid – millest on kasulik end ära lõigata ja millest me ei tohiks end mingil juhul ära lõigata?
Inimesed tarbivad infot, mis ei puuduta otseselt nende endi elu, väga erineval kujul ja erinevas mahus. See info võib sisaldada uudiseid, aga ka narratiivset sisu, olgu see siis televisiooni, kino, teatri või romaani kujul. Ilmselt otsib enamik inimesi selle tarbimisel keskteed. Äärmused võivad muutuda ebameeldivaks. Telje ühes otsas võime ette kujutada inimest, kes tarbib alternatiivseid reaalsusi sellisel määral, et need võtavadki tema elu üle. Telje teises otsas oleks inimene, kes ei loe ühtegi raamatut, ei vaata ühtegi filmi, ei jälgi ühtegi uudist ning elab ainult siin ja praegu, võib-olla mediteerib hommikust õhtuni. Kui neid äärmuslikke tegelasi kirjeldada, tunduvad mõlemad friikidena – sellised äärmused ei ole ilmselt väga levinud ega näi mõistlikud. Aga me kõik asume sel teljel ühes või teises kohas.
Mida teevad halvad uudised inimesega? Võin tuua ühe näite. 2013. aastal korraldasid terroristid Bostoni maratoni ajal kaks pommiplahvatust. Uurijad võrdlesid pärast seda inimesi, kes olid maratonil publiku seas ja ei saanud küll pihta, aga viibisid kohapeal, ning inimesi, kes ei olnud kohal, aga tarbisid palju selleteemalisi uudiseid. Umbes nädala pärast olid need inimesed, kes vaatasid päevas teatud kriitilise hulga tunde rünnakut kajastavaid uudiseid, rohkem endast väljas kui need, kes olid reaalselt kohal.
Ma arvan, et Ukraina sõjaga seoses on päris paljudel oma näide varnast võtta. Kui mõelda, kui palju me vaatasime „Aktuaalse kaamera” erisaateid, kui see kõik algas, ja kui palju me täna sõjale päeva jooksul tähelepanu pöörame, siis on selle info tarbimine ilmselt märgatavalt vähenenud. Miks nii? Üks võõrandamatu psühholoogiline vajadus on aru saada keskkonnast, kus ma olen. Kui keskkonnas toimub kiire muutus, siis tekib mul ka tõsine janu info järele. Ühel hetkel kukuvad uudishimu ja põnevus aga ära. Ma olen olukorra enda jaoks uuesti ära mõtestanud ja tean, et asjad on väga halvasti. Samal ajal muutub olulisemaks emotsionaalne hind, mida info tarbimise eest maksta tuleb. Kui ma elan tõesti sellesse uudisesse sisse, siis kogen seda õudust suuremal määral kui sellest lihtsalt abstraktselt teadlik olles. Selline kalkulatsioon võib suunata uudistest hoiduma.
Mul oli koroonaga sarnane kogemus: esimesed nädalad ja kuud jälgisin uudiseid hästi aktiivselt, nagu ilmselt me kõik. Ühel hetkel läks ärevus aga nii suureks, et otsustasin koroonauudistest täiesti loobuda. Sain aru, et teadmine, kui palju inimesi on nakatunud või surnud, ei anna mulle midagi, nende numbrite igapäevane vaatamine tekitab ainult stressi. Uudistest loobumine tõi esialgu kergendust, aga muutus kiiresti eraldi eesmärgiks – kodus panin raadio kinni, kui uudised algasid, bussis või autos katsin käed kõrvadega ja hakkasin endamisi ümisema, et mitte seda infot kuulda. Ja kui ma kogemata mõne vestluse käigus mõnda koroonanumbrit kuulsin, siis läksin veel rohkem ärevile kui varem. Kuidas selgitada seda, et uudiste mittejälgimine saab omakorda stressi allikaks?
Emotsioonide juhtimiseks on inimesel kasutada neli põhilist vahendit. Sa võid probleemi ära lahendada või vähemalt püüda seda lahendada. Kui olen näiteks Ukraina sõja pärast endast väljas, siis ma annetan, teen midagi, et olukorda ennast muuta. Teine võimalus on info ära lõigata. Kui ma ei kannata verd, siis ma vaatan verd andes kõrvale. Osa emotsionaalsest sisendist kaob. Selline käitumine võib tunduda lapsik, aga me teeme sageli nii. Kolmas variant on see teema enda jaoks kuidagi ümber mõtestada, nii-öelda läbi töötada. Neljas variant on emotsiooni alla suruda. Üldiselt töötab see viimane kõige halvemini.
Miks see kõik mulle meelde tuli? Sa illustreerisid seda, mida uuringud näitavad – tähelepanu kõrvalejuhtimine, sealhulgas info vältimine, töötab lühiajaliselt hästi, aga muutub pikema aja jooksul väga tülikaks. Sa pead info iga kord uuesti ära lõikama. Sellise käitumise alternatiiviks on probleemi läbitöötamine, ümbertõlgendamine – sa mõtestad asja läbi, muudad midagi oma arusaamises ja ei pea enam iga kord silmi ära pöörama. Aga selline vältiv käitumine on väga inimlik, sest see võimalus on kogu aeg käeulatuses. Kui ma ei saa muuta maailma ja sellest mõtlemise muutmine tundub keeruline, siis panengi käed silmade ette.
Oleme praegu maailmas toimuvast ilmselt teadlikumad kui iial varem inimkonna ajaloos. Väga paljusid sündmusi ei ole me sellegipoolest võimelised mõjutama. Kas see teadlikkus võib olla seotud ärevuse ja depressiivsuse kasvuga ühiskonnas?
Inimese enesetunde, tervise ja pealehakkamise seisukohalt on tõepoolest kriitilise tähtsusega tunnetatud võime oma keskkonda mõjutada. Kui vaatame kaht viimast kriisi – koroonat ja Ukraina sõda –, siis neid mõlemaid iseloomustab see, et juhtub midagi, mida ma ei ole võimeline eriti suurel määral mõjutama. See on üks ärevuse allikas. Siin on veel üks oluline nüanss: olukorra mõjutamisvõimet võib teatud piirini asendada olukorrast arusaamine. Ma võin tunda ennast väga jõuetuna, aga mul läheb natuke paremaks, kui ma suudan seletada, mis toimub. See on ka üks põhjus, miks vandenõuteooriad on nii atraktiivsed: mul on väga vähe jõudu mõjutada enda jaoks oluliste asjade käiku, aga kui mul tekib mingi narratiiv, mis seletab olukorra ära, on mul psühholoogiliselt parem.
Aga mina ei julge öelda, kas depressioon ja ärevus on praegu levinumad kui varem. Siin tulevad mängu diagnostilised küsimused. See, mida me täna diagnoosime ärevuse või depressioonina, oli kunagi võib-olla lihtsalt alkoholism. Pole päriselt selge, kas vaimse tervise häireid on päriselt rohkem või julgeme neist lihtsalt rohkem rääkida, oskame neid rohkem tähele panna. Ilmselt mõlemat, üks ei välista teist.
Meil on laval seltskond, kes püüab elada ainult õnnelikku ja harmoonilist elu. Kas õnnekultus, õnnelik olemise liigne väärtustamine võib ka muutuda ärevuse ja ängi allikaks?
Alustame sellest, mis on üldse emotsioonid – kiired signaalid selle kohta, mis toimub ja kuidas antud olukorras reageerida. Mis on õnn? Lihtsustatult öeldes on õnn püsivas rahulolus olek. Võime teha hästi lihtsa emotsioonide maastiku kaardi, kus on neli piirkonda. Võtame aluseks kaks telge: positiivsed ja negatiivsed emotsioonid ning kõrge ja madala intensiivsusega emotsioonid. Rahulolu on madala intensiivsusega positiivne tunne. Rahulolu ütleb, et see, mida ma tahtsin, on käes. Elevus on kõrge intensiivsusega positiivne tunne. Midagi head on käeulatuses. Kui ma pingutan, siis see asi saabub, aga mul on selle jaoks tarvis veel pingutada.
Intensiivsed negatiivsed tunded ärevus, hirm ja viha ütlevad, et midagi halba on juhtumas või mult võetakse midagi ära. Mul tasub pingutada, et seda vältida. Madala intensiivsusega negatiivsed tunded nagu pettumine, depressiivne olek, allaandmine või kurbus signaliseerivad seda, et midagi halba on juhtunud ja mul pole enam midagi teha, ma olen abitu, jõuetu.
Kõigil neil neljal emotsioonide piirkonnal on oma väga oluline roll, et me reageeriks adekvaatselt erinevatele olukordadele. Tõsta ainult üks neist neljast – rahulolu – pjedestaalile ja püüda elada nii, et seda oleks võimalikult palju, on mõnevõrra kunstlik ja lühinägelik.
Rahulolu maksimeerimise asemel võib olla hea maksimeerida hoopis hooseisundit. See on mingi tegevuse käigus vahel tekkiv pingutuseta keskendumise seisund – ma suunan kõik, mis mul on, käimasolevasse mängu või laulu või jooksu, ja teatud perioodi jooksul ma ei pea ennast selleks sundima, see ongi ainus asi, mida ma hetkel teha tahan. Hooseisund ei ole pidevalt positiivne ja ta on palju intensiivsem kui rahulolu. Aga hooseisundi kontseptsiooni autor, psühholoog Mihály Csíkszentmihályi ütleb, et hea elu on just selline, kus on võimalikult palju tunnet, et ma olen üleni sees mingis asjas, mis pakub mulle väljakutset ja nõuab mult pingutust.
Pidev õnnelik olemine on utoopia. Meie psüühika harjub hästi kiiresti selle seisuga, mis on. Näiteks olen eluaeg unistanud ülikooli lõpetamisest. Kui ma lõpetan ülikooli ära, siis võiksin ju ülejäänud elu olla selle üle õnnelik, aga tegelikult nii ei ole. Psüühika harjub sellega, mis on. Me kohaneme nii hea kui ka halvaga ja reageerime emotsionaalselt sellele, kui midagi muutub kas paremuse või halvemuse suunas. Funktsionaalselt vaadatuna on see väga mõistlik. Evolutsioon on inimese ehitanud nii, et ta pingutaks kogu aeg järgmiste hüvede suunas. Sellepärast on õnnetunde tagaajamine ülekohtune. Ei ole kellegi süü, et õnnetunne üle läheb. Ta lihtsalt läheb.
