KUNST KUNSTI ENDA PÄRAST: 22. oktoobril esietendub Eesti Draamateatri suures saalis „Meister Solness“, mis põhineb Henrik Ibseni klassikaks saanud näidendil „Ehitusmeister Solness“. Lavastaja Mehis Pihla ja dramaturg Siret Campbell kirjutasid uueks loo mehest, kes ümbritsevast ja ümbritsevaist hoolimata pürib oma unistuse elluviimise poole. Tanel Tomson küsis.
Kuidas te ise suhtute moodsasse arhitektuuri, klaasi ja terase abil kõrgusse pürgimisse, mis meie linna- ja maailmapilti muudab?
Mehis: Kuidas me suhtume kogu kaasaegsesse kunsti, heal juhul on arhitektuur ju ka kunst… Minu vastus on, et tore, kui see tekitab tundeid. Kui tekitab kasvõi küsimusi või miks mitte ka halvakspanu, siis on ta kunstiprintsiibis oma eesmärgi täitnud – eristub ja jääb silma. Aga arhitektuuri puhul on oluline ka praktiline, funktsionaalne väärtus. See on tore, et mõned uued hooned on mõnusa funktsionaalse siseilmaga, näiteks arhitektuuri aastapreemia võitnud kruiisiterminal, väga kihvt hoone! Ühelt poolt laiendab linnaruumi, teisalt on ka siseruum läbimõeldud, seal saab väga erinevaid üritusi korraldada ja seal on ka mõnus viibida.
Siret: Ja kuidas uus hoone muudab mingi koha olemust ja inimeste tunnetust selle paiga osas, nagu seesama kruiisiterminal – sa tahad sinna jalutama ja aega veetma minna, näidata seda külalistele, kes Eestisse tulevada, et vaadake, milline suurepärane avalik ruum meil siin on.
Kui arhitektuuris on üks äärmus see, kui kunst läheb üle puhtaks kinnisvaraarenduseks, siis teine äärmus on arhitektuur arhitektuuri pärast. Kuhu võiks kuuluda see torn, mida Solness tahab ehitada?
Mehis: See on pigem looming loomingu pärast. Siin on hea paralleele tõmmata kunstiga, see pole tellimustöö, vaid midagi, mille looja teeb oma tunde järgi. Arhitektuuris muidugi sellist asja peaaegu ei eksisteeri. See on suur teema, mida me ka lavastuses vilksamisi puudutame, et kustmaalt läheb arhitektuur üle pelgalt kinnisvara arendamiseks majandusliku kasu teenimiseks.
Siret: Raha ja kunsti suhte küsimust on huvitav ka teistele kunstidele laiendada: kui palju saavad erinevate kunstiliikide esindajad lubada endale puhast kunsti, mis on n-ö originaal ja tehtud sellepärast, et neil on see impulss teos luua. Ja üldse eneseteostamine – meie Solness ei saa teisiti, ta peab selle torni tegema ja mitte kellegi teise, vaid iseenda pärast.
Enamasti elavad suurte loojate kõrval ka teised inimesed. Teame ju neid mälestusi, et kuss, selle ukse taga teeb isa tööd. Looja kõrval elamine tähendab suurt ohverdust kuni ümmardajaks taandumiseni. Ka Solness on oma torni ehituseks tööle rakendanud kõik, ka oma lähedased.
Siret: Meie loos Aline, Solnessi naine, kindlasti teenija ei ole. Ibseni originaalis oli ta rohkem oma mehe tujude ja soovide meelevallas, meie loos on ta ise ka väga tugev ja iseseisev naine. Ta on mehele toeks, aga saab ka oma ülesannetega väga hästi hakkama, ta kindlasti pole ohvrimeelne eneseallutaja.
Mehis: See on universaalsem asi. Kui on tegemist geeniusega, siis on justnagu aktsepteeritav, et tema kõrval on alistuvamad inimesed. Aga eks igas suhtes tahavad mõlemad osapooled ennast teostada ja see on kompromissi leidmise koht, kustmaalt on see teise inimese arvelt ja kuhumaani on koostöö. Meie loos arvavad Solness ja tema naine mõlemad, et nad on kõike teinud teise nimel. Lõppkokkuvõttes on see küsimus sellest, kuidas on meil kõige mõnusam koos toimida nii, et mõlemad oleksid õnnelikud. See eeldab mingis osas kompromissi ja mingis osas egoismi, kogu elu ongi nende kahe vahel laveerimine.
Siret: Lähisuhetes ongi põhiline vastuolu meie idealismi, kunstilise eneseteostuse ja „päris maailma“ vahel, mis nõuab igapäevaste toimingute ärategemist, et ellu jääksime, ja suhtes tasakaalu paikapanemist ning vastutuse jagamist.
Mehis: Olen kuulanud raadios peresaadet, kus kordub kogu aeg kaks lauset: teine inimene ei saa sind õnnelikuks teha (aga me kogu aeg eeldame, et teised inimesed peaksid seda tegema) ja teine lause, mis kordub: kõik inimesed tunnevad, et nende panust ei tunnustata vääriliselt. Oma asja ajamise, karjääri pidi näiteks, ja koostoimimise ning teise inimese toetamise vahel ongi see balansi küsimus.
Mehis, oled viimastel aastatel mitu korda pöördunud Ibseni poole, aga peaaegu alati justkui kaude, „Nukumaja, osa 2“ oli edasiarendus ja nüüd kirjutasite ka ju „Solnessi“ sisuliselt ümber. Kas 100 aastat on ikkagi oma töö teinud, mõtlemine ise on nii palju muutunud?
Mehis: Olen ühe korra teinud Ibsenit ka nii, nagu Ibsen on, „Hedda Gablerit“ Vanemuises, ja tõesti – aeg ning naise roll ühiskonnas on selle ajaga väga palju muutunud. Kui tahta „Solnessi“ praegu lavale panna üks ühele, nii, et naine sõltub täielikult oma mehest ja tal pole mõnes mõttes isegi oma tahet kusagil väljendada, siis peakski loo lavastama teise aega. Panna lihtsalt tänapäevased kostüümid selga – sellest ei piisa, sinna juurde tuleb nii palju asju õigustuseks juurde mõelda.
Siret: Ja tähelepanu läheks mujale ning ei saaks keskenduda sellele, mis sind lavastajana huvitas.
Mehis: Peaks tegelema ajastu konventsioonidega ja nendele teemadele lähenema. Samas on Ibsen ajastuüleselt tabanud midagi väga universaalset ja inimlikku, mis mind vägagi kõnetas. Bergman, kellega hiljuti tegelesin, kirjutab „Solnessi“ kohta, et see on näidend, kus Ibsen on lõpuni aus, nii iseenda kui ka maailma suhtes. Otsustasime võtta selle sisu, käsitleda seda ajastukonventsioonide väliselt ning tuua kaasajale lähemale. Lihtsam oli tekst uuesti läbi kirjutada.
Siret: Tänapäevastamisega tekkis näidendisse juurde ka omajagu uusi tähenduskihte.
Mehis: „Solness“ on näidend, mille Panso tegi ühe oma viimase lavastusena ja Mikiver tahtis seda teha karjääri lõpus. Mind hakkas huvitama, et kas see on tõesti ainult vanade meeste teema. Mina oma kolmekümnendate alguses tundsin ära selle hästi üldinimliku teema, mis ei ole ainult ühe põlvkonna või vanuse kriisilugu. Ma nimetan seda eluigatsuseks: inimesed justkui elavad, aga ikka igatsevad midagi rohkemat. See on see, mis on olemas igas vanuses ja eluhetkes.
Küsisin Mari Lille käest ääri-veeri, et sina mängisid seal, mis sa arvad, kas selle võiks ära teha ka noorem mees? Mari küsis hästi lihtsalt vastu: kas sa pole kunagi ühegi naise pärast torni ehitanud ja sinna otsa roninud?
Kas trupile tuli midagi teie lähenemises üllatusena?
Siret: Kersti Heinloo on varem Hildet mänginud, on põnev, et ta saab mängida ka väga erinevas lavastuses sama rolli.
Mehis: Tõnu Oja me kaasasime juba kirjutamisprotsessi jooksul, esimene mustand talle ei meeldinud, aga see oli alusmaterjal, mida saime omavahel arutada ja üksteisele peegeldada, et jõuda ühesuguse arusaamani. Järgmine versioon talle juba sobis.
Tegelikult on kirjutamise ajal olnud trupp silmade ees ja tekst on sellele trupile ka kirjutatud. Aga mida mina ei teadnud ja mis juba esimestes proovides välja tuli: Guido Kanguril, kes mängib ehitusfirma omanik Herdalit, oligi koos isaga ehitusettevõte (naerab). Ta on selles sektoris tööl olnud ja kogu teema oli talle esimesest hetkest peale täiesti mõistetav.
Siret: Pigem tema aitas meid.
Mehis: Jah, kui kellelgi tekkis mõne mõiste kohta küsimus – üldjuhul vaadatakse siis lavastaja või autori otsa –, oli Guido see, kes ütles kohe ära, millega tegemist on.
Siret: Me oleme seda ehitusmaailma vist päris hästi tabanud, sest Guido ütles, et täpselt nii kõik ongi. Üldse on enamikul trupist just praegu prooviprotsessi ajal mingid olulised kinnisvaraprojektid käimas. Ja kõik suudavad väga hästi suhestuda erinevate raskuste ja rõõmudega ehitamisel.
Mehis: Kristjan Suits, meie kunstnik, ehitab praegu ju Linnateatri uut maja, ta on selles protsessis kõrvuni sees ja ütles, et tegelased ja kostüümid on ju täpselt sellised, nagu ta iga päev ehitusel näeb. See mõte, et igaüks peab elu jooksul ühe maja ehitama, ongi meil kõigil praegu käsil, meil kõigil tuleb mingi tüüpsituatsioon silmade ette, kui me ehituse peale mõtleme. Me kõik teame, kui suur peavalu ja lisakoormus see on, kui sa tahad hakata midagi ehitama.
Siret: Ehitamine on väga üldinimlik nii kujundina kui ka väga praktiliselt – kuidas me kujundame seda keskkonda, kus me oma elu tahame elada ja oma unistusi täide viia.
Mehis: See viib ka mõtteni, et mida üldse on mõtet elus ehitada, mille peale oma aega kulutada. Tuleb leida tasakaalupunkt, kas ehitada peresuhteid, uut kodu või oleks mõistlikum osta valmis asi, et saada rohkem aega karjääri või kutsumusega tegelemiseks. Valikud, valikud, valikud… Nende tegemine on pagana raske ja alati on tunne, et midagi läks valesti. Ka see on osa Solnessi loost.
Siret: Meie loos ongi tegelased teinud väga erinevaid valikuid ja me näeme, kuidas tagajärjed hakkavad omavahel põrkuma ning kuidas nad seetõttu saavad ja ei saa üksteisega hakkama.
