KUIDAS LAVASTADA MÖÖBLIT: Vahel ei ütle pealkiri mitte kui midagi (nagu üleval näha). „In memoriam Bellingshausen” kõlab suursuguselt, ajalooliselt ja külmalt. Aga selle tiitli varjus tegutseb kamp noormehi, kellel on plaan teha subtiilset, atmosfääririkast teatrit. Nende ninamees Joel Väli on võtnud vastutuse nii loo, lavastuse kui ka ruumi eest. VAT Teatri dramaturg Mihkel Seedrit on ta informeerinud vaid niipalju, et lugu räägib kuidagimoodi kahe teadlase vahel lahvatanud konfliktist, infosulust, suhtluserrorist – millestki sellisest. Seeder külastab Välit proovisaalis ja katsetab, kui lihtne on lavastajat eksitava infoga rivist välja lüüa.
Seeder: Baltisaksa päritolu Fabian Gottlieb von Bellingshausen on tõenäoliselt üks esimesi Antarktist näinud meresõitjaid inimkonna ajaloos. Miks otsustasid temast lavastuse teha?
Väli: (Võtab pausi, et küsimust seedida.) Tuleb tõdeda, et lavastus ei ole temast. See lugu räägib Bellingshauseni-nimelisest polaaruurimisjaamast Antarktikas, täpsemalt kahest uurijast, kes seal ruumi ja aega peavad jagama.
Kuigi jah, eks Bellingshauseni nimega tuleb juba üksjagu kaasa – põhimõtteliselt väljasurnud õilis amet, maadeavastaja. Avastamine on lavastuses oluline märksõna. Meie loo peategelased pole küll Bellingshauseni mõõtu tegijad, ent nemadki peavad ellujäämise nimel läbi tegema teatava avastusretke.
Nojah, iseenesest pole nii oluline, et tegevus leiaks aset just Bellingshauseni-nimelises jaamas. Vabalt võiks tegevus toimuda jaamas nimega X. Tegelikult võiks lavastuse nimi olla lausa „Mälestades inimest”, aga ega see midagi selgemaks ei teeks. Bellingshausen ikkagi veel tähendab midagi – kuigi tänasele inimesele mitte just ülearu.
Seeder: Kuidas on õpingud lavakunstikoolis valmistanud sind ette selleks tundlikuks teekonnaks, mida lavastusprotsess kahtlemata on?
Väli: (Vaatab küsijale sügavale silma, hingab välja.) Ma ei käi lavakunstikoolis. Ma õpin EKA-s stsenograafiat. Aga minu osakonnajuhataja, Ene-Liis Semper, on lavastava stsenograafina Eestis üsna ainukordne nähtus. Ene-Liis ja tema kutsutud õppejõud on mind selleks teekonnaks mõneti ette valmistanud küll.
Lõpuks on asi selles, et ma olen lihtsalt kannatamatu ega jõua ära oodata, kuni mõni lavastaja oma ideega minu juurde tuleb. Mujal Euroopas pole üldse imelik, kui hoopis stsenograaf on protsesside algataja. Selle ambitsiooni ja julguse on Ene-Liisi õpe igatahes mulle kaasa andnud.
Seeder: Polaaruurimise elav legend Enn Kreem, kes on ühtlasi sinu konsultandiks selle lavastuse juures, on öelnud, et tegelikult pole igavamat, sündmustevaesemat kohta kui polaaruurimisjaam. Miks valisid oma loo jutustamiseks nii staatilise paiga?
Väli: (Kogub end, manab ette naeratuse.) Enn Kreemiga pole mul kahjuks kontakti olnud, kuid olen tema väitega igati päri. Samas, sellises kohas muutub iga väiksemgi tegu – kasvõi nimetissõrme tõstmine – suureks sündmuseks. Polaaruurimisjaam on hea tühi pinnas. Seda sama tajuvad meie loo kaks tegelast: midagi justkui ei toimu, ent ometi on nad rahutud, iga pisemgi detail võib neid endast välja ajada. Mikrotasand muutub makrotasandiks. Seepärast nad oma ruumi ümber disainima hakkavadki ja nii käivitub meie lavastus.
Polaarteemadel inspireeris mind Werner Herzogi dokumentaalfilm Antarktisest „Encounters at the End of the World”, lisaks lugesin korduvalt ühte sajanditetagust Gröönimaa-reisikirjeldust. Lõpuks pean küll muidugi tõdema, et polaarjaam polaarjaamaks – meie jaoks on tegemist ikkagi vineerkastiga. Lund me lavale ei too, keegi ära ei jäätu. Geograafilisest paiknemisest olulisem on ruumi sisekliima.
Seeder: Tsiteerin su abikaasat Katre Välit: „Inimene on visa ja kohaneb enam-vähem kõigega.” Kas see suletud ruumi lugu on seda sulle tõestanud?
Väli: Abikaasa? (Ohkab.) Tsitaadiga olen nõus. Erinevalt aga Katre Välist, kes tõenäoliselt mõtles seda tsitaati positiivses võtmes, tundub mulle, et pahatihti võrdub visadus hoopis jonnakuse ning paindumatusega. Tihti oleks palju targem ning kõigi jaoks tunduvalt kasulikum lihtsalt maha istuda ja järele mõelda. Meie loo tegelastele tuleks see igatahes kasuks. Need kaks meest ei ole halvad inimesed, kuid kinnine ruum toob neis esile ebameeldivad küljed. Me kõik oleme viimastel aastatel seda koroona tõttu kogenud. Peamiseks eskapistlikuks abivahendiks saab rutiin. Meie loos aga muutub rutiingi ahistavaks.
Seeder: Kas sa mõtled lavakujundusest?
Väli: (Muigab.) Aeg-ajalt ikka. Selle konkreetse lavastuse puhul on lavaruum kui valge lõuend, mida tegelased hakkavad täitma ja lavastama. Selle protsessiga on näitlejatest saanud päris asjalikud stsenograafid, peaaegu et paberitega ruumidekoraatorid. Ma ise olen tabanud end mõttelt, et „Bellingshausenis” ma ei lavasta mitte näitlejaid, vaid mööblit.
Seeder: Kas sul on öelda veel midagi huvitavat näitlejate Markus Truubi ja Ursel Tilga kohta?
Väli: Väga andekad tüübid ja head inimesed. Ma olen õnnelik, et nad on veel minuga.
Seeder: Sa eitad psühholoogilisust ja lineaarset lugu. Kuidas on sujunud koostöö dramaturg Risto Kübaraga?
Väli: Eitan või? Kübaraga? (Mõttepaus. Seeder otsib märki ärritusest, seda aga ei tule.) Dramaturg Andreas Kübaraga on läinud väga hästi. Ta pole ise ka liialt lineaarik. Tal on hea suhtlusoskus ja ta aitab minu krüptilisust teistele tõlkida. Vahel mulle endalegi. Proovidega on selgeks saanud, et verbaalset teksti väga ei tekigi. Võtmed püüame kätte anda teiste vahenditega.
Meie mõlema jaoks on tegemist esimese dramaturgilise tööga. Me mõlemad hulbime vees, aga koos on täitsa tore kannatada.
Seeder: (Hakkab ärrituma.) „Maailmaäärne palavik” on äärmiselt kütkestav alapealkiri. Mida tähistab piiripealsus selles loos?
Väli: Need tegelased paiknevad tsentrist väljas – nii geograafiliselt kui ka emotsionaalselt. Nende eesmärk on jõuda keskpunkti tagasi, saavutada rahu. Või vähemalt nii on see minu puhul. Kogu loomine tähendab minu jaoks püüdlust rahu suunas.
Tegelased püüavad ruumi luua uut feng shui’d, kuid hea sellest ei hakka. Hõõrdumine kahe tegelase vahel muutub aina teravamaks. Nii see palavik sünnibki.
Seeder: (Asjatu teravusega) Ja millega palavik lõpeb? Viinasokkidega?
Väli: Hetkel olen jõudnud mõtteni, et Marsile me veel ei pääse. Seega tuleb siinsete oludega toime tulla. Krohvi kukub, kõik on ärevil, kuid põgeneda pole kuskile.
Võib-olla on tabavam öelda: ei saa inimesega, kuid ei saa ka inimeseta.
Võib-olla läheb juba liiga metaks ära…
(Seeder ägestub – vastaspoole stoilisus on ta endast täiesti välja ajanud. Oleks vaid käeulatuses midagi kergesti purunevat! Aga pole! On vaid vineer!
Viimaks intervjueerija taltub. Tema vastas istub ikka sama rahulik lavastaja.)
Seeder: See on su esimene lavastus. Teekond alles algab. Kuhu edasi?
Väli: Mu elu liigub tsüklites. Mõnda aega tegin kujutavat kunsti. Siis lavakunstnikutööd. Nüüd lavastan. Eks pärast pikka puhkust ja teistes valdkondades toimetamist roteerun lavastamise juurde tagasi. Hea meelega lavastaks veel. See lugu on tõesti tekitanud tunde, et ma pean selle ära rääkima. Ma tean, et see lavastus on korraga suur amps, aga minu kärsituse puhul teisiti polegi võimalik.
Seeder: Aga sa näed nii pagana rahulik välja?!
Väli: Nojah, aitäh.
(Hakkab naerma.)
Pinna all pulbitseb see-eest kõvasti.
VAT Teater esitleb:
„In memoriam Bellingshausen”
Maailmaäärne palavik
Kunstnik-lavastaja: Joel Väli
Dramaturg: Andreas Kübar
Valguskunstnik: Leon Augustin Allik
Muusikaline konsultant: Markus Robam
Produtsent: Egert Kadastu
Osades: Ursel Tilk (Eesti Draamateater) ja Markus Truup
Esietendus: 13. oktoobril 2022 Sakala 3 kammersaalis
FOTO_ Joel Väli.
