PRO-APOKALÜPTILINE ATMOSFÄÄR: Indrek Leht kukkus lobisema kunstnik Raoul Kurvitzaga, et rääkida lahti kunstiline ning ühiskondlik projekt „Tsoon“, mis – nagu ka Tarkovski filmis „Stalker“ – on siinsamas meie kõrval ja lähedal olnud tegelikult juba pikka aega.
Me oleme sinu ruumi ja valgusinstallatsioonidega pea pool Euroopat läbi rännanud. Ja isegi Jeruusalemma müüride äärde kergelt paganliku katedraali püstitanud, aga meie vist pretsedenditult pikim reis on kulgenud projekti „Tsoon“ radadel, selle nii füüsilistel kui ka „kirjanduslikel“ maastikel. Kas mäletad, millal, kus ja miks see kõik alguse sai?
Eks see kõik kokku ole olnud üks otsa ja ääreta megatripp tõesti. Alguse sai see aga minu mäletamist mööda 2000-ndate hakul, kui tegid mulle ettepaneku osaleda oma vastkäivitatud valgusfestivalide sarjas vastavateemalise loenguga, ja mind tabas kiuslik mõte rääkida hoopis pimedusest. Kummatigi sai see käsitlusviis päris suure populaarsuse osaliseks ning käisime seda esitlemas Eindhovenis, olen seda esitlenud ka Linzis, ja lõpuks tipnes see minu muusikavideo „Darkness Darkness“ produtseerimisega sinu poolt 2011. aastal. Ja sinna vahele ja otsa kõik need üüratud installeeringud Lyonis, Helsingis, Jeruusalemmas, Lissabonis, Torunis, kusagil Sloveenia mägilinnas, ja kes see enam mäletab, kus kõik veel.
Siis tekkis Stalkeri-teema.
- aastaks oli meie tegevusse jah juba vastselt sisse põimunud see Stalkeri-teema. Ettepanek ja idee tuli Tarvo Hanno Varreselt: rajada Rottermani kvartalisse kontseptuaalne Stalkeri monument. Tegemist oli ju tolle kultusfilmi ühe autentse võttepaigaga, ja asusimegi usinalt müttama. Sidudes seda meie varasema valgus-installatsioonide esteetikaga, oli plaanis rajada helendav klaaskuup, mille sees „Stalkeri auto“ kujuline Tühi Koht – noh, see Land Rover 02, millega Stalker koos Teadlase ja Kirjanikuga sinna Tsooni sisse põrutas.
Realiseerumiseni projekt paraku ei jõudnud, küll aga lavastasime ja esitlesime tolle konkreetse episoodi filmivõtet maksimaalselt tõetruul kujul tervelt kuus korda (septembris 2011). Noh, ja siis tabas mind hoopis hull mõte kanda kogu see tegevus üle hoopis Ida-Virumaale, käsitledes sealseid, vähemal või rohkemal määral hüljatud post-industriaalseid territooriume kui üht totaalset Tsooni.
Sa oled nimetanud meie erinevates projektikirjeldustes Tsooni kui postraumaatilist seisundit, piiripealset ala, eikellegimaad, vaakum-olukorda jne, aga ka kui metamasinat… Hiljuti Peeter Lauritsaga arutades meie Stalkeri muuseumi avaürituste autoriõhutute sarja, seletas ta mulle, et tema jaoks on Tsoon – alates ajast, kui ta noorukieas koolist poppi tehes kinos Pioneer nonstop Stalkerit vahtis – hoopis kui pääsemine põrgust paradiisi… Kindlasti pakub Tarkovski teos ju veel palju erinevat tõlgendusruumi ja seda võiski autoriõhtute sari avastada…
Jah, ka mina käisin seda filmi selle esmalinastuse ajal nonstop-režiimil vaatamas – kinos Sõprus oli see alguses, pärast vist kanti publiku hõreduse tõttu üle Pioneeri. Film oli välja reklaamitud ulmeteosena ja alguses oli saal rahvast puupüsti täis; kusagil 20. minutil aga hakkas publik nördinult vilistades massiliselt väljuma, seansi lõpuks polnudki tavaliselt peale minu ja bändikaaslase Toomas Liidja sinna kedagi jäänud. Pidasimegi ka endid just seesugusteks stalkeriteks ja ausalt öeldes elasime üsna samasugust elugi…
Niisiis on see teema mulle juba tollest ajast väga südamelähedane olnud, samuti sinna juurde liituv, kõikvõimalik post-industriaalia ning post-apokalüptika. Ma isegi ei mäleta, kust see pähe turgatas, kuid üks hetk ütlesin sulle, et mis me siin selle tiluliluga jamame, ajame asja ikka päriselt suureks. Ja plaanitud sai viie aasta jooksul korraldatav üritustesari koos ülemaailmselt tuntud, industrialistlike installatsioonidega tegelevate kunstnike osalusega, nagu näiteks Anselm Kiefer, Ai Wei Wei, Anish Kapoor, tol ajal veel elus olev Rafael Reinsberg – kui mõningaid nimesid nimetada. Tundus täiesti reaalne. Ning nende ürituste käigus valmivatele kunstiteostele tuginevalt kavandasime edasi juba rahvusvaheliselt tipptasemelist püsiekspositsiooni, koondnimetusega „Tsoon“.
Niisiis, olles inspiratsiooni saanud kõigepealt konkreetselt Stalkeri teemast ja vastavast filmist, oli kavandatav projekt „Tsoon“ sinu nägemuses midagi hoopis ulatuslikumat ja enamat.
Mind paelus eelkõige selles filmis kujutatud keskkonna post-apokalüptiline ning post-industrialistlik atmosfäär, mida ma oma vastavates kontseptsioonitekstides olen nimetanud ka teatavaks vaimseks seisundiks, nagu sa ka eelnevalt just mainisid. See seisund on post-traumaatiline, mida esindavad „armid maastikes“, varemed, kus üllataval kombel mõni veel elab, ning kogu see keskkond oma lummuslikus ülevuses, mida Peeter Laurits on nimetanud lausa omamoodi paradiisiks. Ja mis sellistes kummastavates kohtades, nagu näiteks Viivikonna ja Sirgala varemetelinnad, Püssi post-katastrofaalne katlamaja ja paljud teised Narva ja Kohtla-Järve lähistel paiknevad objektid ja alad, täiesti päriselt ja autentselt veel siiamaanigi eksisteerivad.
Kümne aasta jooksul oleme teinud neile aladele terve seeria uskumatult inspiratsiooniküllaseid ekspeditsioone erinevatel aastaaegadel, korraldanud workshop’e TalTechi arhitektuuriüliõpilaste osalusel, ja kokkuvõtteks selle piirkonna tema „tsoonilises“ seisundis päris korralikult ära kaardistanud ning video- ja fotodokumenteerinud. Projektile rahvusvahelise haarde tagamiseks võtsime kaaskuraatorina juurde portugali kunstiteadlase Mario Caeiro, kes algatuseks saavutas paljulubava kontakti Anselm Kieferiga; ning varasemate valgusfestivalidega seonduvalt oli ja siiamaani on terve list asjast huvitatud, rahvusvaheliselt tuntud kunstnikke ka meil endil. Koos Marioga töötasime välja universaalse skeemi oma „tsooni“ käsitlemiseks, mida nimetasime „metamasinaks“. Ettevõtmiste kunstiline aspekt on selle masina rootoriks ning spetsiifilist, „tsoonilist“ energiat genereerivad kaks mõttelist ketast: „roostes ketas“ ehk Tsooni kui niisuguse post-industriaalne aspekt ja „roheline ketas“ ehk vastavat keskkonda ülevõtva looduse post-apokalüptiline roll – kui lubada põgusat pilguheitu meie toonastesse ideedesse ja vastavasse metafoorikasse.
Aga paraku pean ma ka tunnistama, et nii pikaajalise, esialgu nõnda suurejooneliste ning entusiastlike plaanide pideva liivajooksmisega on kaasnenud ka järjest süvenev frustratsioon ning juba mitmendat aastat vaatan kogu sellele ettevõtmisele kui üpriski utoopilisele, ehkki esiotsa me seda utoopiliseks ei pidanud.
Muuseumi avades vaatasin välja, et oleme koos sinu ja erinevate konsultantidega vorminud senini edutult kuskil 1000 lehekülje ja vähemalt miljoni euro mahus Stalkeri teemapargi projektitaotlusi – mul on jäänud mulje, et riik on Ida-Viru saatuse osas siiski suhteliselt ükskõikne – lubatakse kohal olla, aga kohale ei plaanita päriselt jõuda ja veelgi vähem jääda. Näiteks väitis mulle üks Kultuuriministeeriumi komisjon aastal 2018, et Stalkeri teemapargi projekt ei ole kuidagi integratsiooniga seotud.
Pärast seda, kui tegime 2019. aastal Disainiöö raames sinu vist viimast suuremahulist performance’it ja projekti „Tsoon“ esitlust, et toetada läbi avalikkuse EAS-i taotluse otsust, läksime peaaegu riidu… Mulle tundus, et sa süüdistad mind managerina läbikukkumises (raha me EAS-ilt jälle ei saanud), pärast seda oleme kulgenud veidi erinevaid radu ja sina tegid koos TalTechiga hoopis ühe eraldi rahataotluse, mis paraku takerdus bürokraatia taha. Kuidas sulle täna tundub, kas selline valdkondadevaheline suurprojekt saabki üldse päriselt bürokraatiamasinast läbi minna?
Tõepoolest, kui ka too viimane esitlus loodetavat tulemust ligilähedaseltki ei pälvinud, siis see tegi pahuraks küll. Ning liiatigi, kui ma olin vahetult enne seda kukkunud Püssi katlamaja varemeid pisut ülemäära hoogu sattunult filmides nelja meetri sügavusse auku ning vaid napilt ellu jäänud, otsustasin kogu projektist lõplikult väljuda.
Ühtäkki koitis aga veel üks võimalus „Tsooni“ rahastamiseks. Ühelt Rootsi ja Norra kontseptuaalsete arhitektide tiimilt laekus ettepanek osaleda sedapuhku hoopis teaduslikus ühisprojektis, kuhu oleks liidetud ka kunstilised praktikad, ning projektile ennustati just selle erakordsuse tõttu päris suurt tulemus-tõenäosust. Projekt keskendus radikaalse jätkusuutlikkuse eksperimentaalsetele praktikatele boreaalse kliimavöötme tingimustes ning meie Tsooni-värk, ehkki märkimisväärselt vähendatud skaalas, haakus sellega suurepäraselt. Ühisprojekt sai koostatud ja sisse antud minu meelest küll täiesti hiilgavalt, aga… Mingisugune, minu jaoks täiesti arusaamatu bürokraatlik knihv olla seal meie kõigi jaoks märkamata jäänud, mistõttu projekt lükati tagasi. Nojah. Punkt.
Ise oleme selle nimetanud kaasaegse kunsti seikluslikuks ulmepargiks, mille teejuhiks on liitreaalsusega põimitud virtuaal-stalkeri äpp. Kui proovida projekti „Tsoon“ hetkeseisu staatust kirjeldada tavamõistetes, on see midagi teema ja skulptuuripargi, geopeituse sugemetega ekstreemse matkaraja ja arvutimängu sümbioosi sarnast…
Sa räägid nüüd meie projekti tõenäoliselt kõige eriskummalisemast variandist, kuhu me olude sunnil mingi hetk välja jõudsime. See oli teatav, järjekordne taotlusvoor, kus tingimusteks seati mängulisus ja „perekondadele, eelkõige pubekatele pealeminemine“. See oli küll kõige meeleheitlikum katse meie poolt midagi saavutada mu meelest, aga tegime sellegi pingutuse. Töötasime välja liitreaalsuse võimalustele tugineva „matkaraja“, kus reaalsed keskkonnad ja kunstilised objektid on põimitud virtuaalsetega – päris ulmeline, aga samas lähitulevikus prognoositavalt täiesti teostatav ning isegi soositav värk. Asja käigus aga saavutasime hoopis täiesti usutava pseudodokumentatsiooni, nagu olekski meie suurprojekt koos Kieferi, Ai Wei Wei jt teostega vastavas keskkonnas millalgi päriselt realiseerunud. Hmm…
Nüüd aga, peale kogu seda suurprojektilist maratoni ja selle luhtumisi tuleb hoopis tõdeda, et meie ideed pole sugugi kaotanud oma jumet, kui neid vaid püüda realiseerida miinimum-versioonides ja nii-öelda „põlve otsas tehtud“ pop-up-pakettides. Avatav „Stalkeri muuseum“ Noblessneri territooriumil paiknevas tuumapommivarjendis ja selle ümbruses ongi täpselt niisugune. Ja see on tõepoolest muuseum mis muuseum: esitletud on unikaalset materjali Arvo Iho kogudest, tema koostatud video-ülevaade „Stalkeri“ filmist ning selle saamisprotsessist, kus Arvo ise osales; esitletud on meie varasemad kunstilised ja dokumentaalsed tegemised „Tsoonis“; esitletud on ka hooajaliste installatsioonide galerii ja ka äsjase workshop’i tulemusena valminud temaatilised installatsioonid TalTechi arhitektuuriüliõpilastelt, sedasama varjendit ümbritsevas, autentselt tsoonilises keskkonnas.
Niisiis pole projekt „Tsoon“ ikkagi mitte kuhugi ära vajunud ega kadunud, vaid elab vaikselt oma elu eht-stalkerlikul kombel ning pop-up-vormis edasi. Oodates ehk järgmisigi realiseerumisi Püssis, Viivikonnas, Narvas… Oleme ka ära sõnastanud enda „vahekasutaja“ rolli autentselt „tsooniliste“ keskkondade haldamisel, enne kui need renoveeritutena „luksuskasutusse“ lähevad – ja selline strateegia, ilma suuremate bürokraatlike sebimiste ning pompoossete rahataotlusteta, tundub tulemusi tõotav.