LIHTLABANE VAJADUS ÄRA ELADA: See juhtum leidis aset kümme aastat tagasi, 2012. KesKus avaldab nüüd Matsi loo uuesti. Ikka kollaste lendavate sandaalide mälestuseks! Nimelt – just 2012 leidis Mats Õun linna pealt üles professor Leonhard Lapini (1947–2022), kes avas parasjagu oma isikliku kunstistuudio ja -kooli.

Eesti Kunstiakadeemia maja asemel haigutab lõuapärasid käputäie sõiduautodega pikitud tühjus. Kontseptuaalne TÜHJUS, mida emeriitprofessor Leonhard Lapin on oma sõnavõttudes ja tekstides käsitlenud juba aastakümneid. Pole vähe neid, kelle arvates valitseb tühjus ka EKA tulevikuvisioonis ja juhtimisvõtetes. Isiksused-õppejõud lahkuvad koolist, rektorile avaldatakse umbusaldust, õppehoone eksisteerib vaid virtuaalsetes ulmades ja õppetoolid ripsutavad tiiba teiste kõrgkoolidega, lootes halastusseksile. Tooli külge klammerdunud ümberformeerijast katjuušal õigustustest, väljavabandustest ja argumentidest puudust pole. Kõik toimib väidetavalt paremini kui varem. Käiakse-ollakse, palka saadakse ja meeleheitest tingituna pole enesetappe sooritatud.

Will you still need me, will you still feed me when I’m 64?*

Nii laulis iiel (ürgajal) biitlites Mäka. Leonhard Lapin on samuti 64 (veel kord, loo ilmumisaasta oli 2012 – toim) ja küsimus seega igati aktuaalne: kas riik, mille kultuuril Leo on sedavõrd kaua õlga all hoidnud, veel vajab ja toidab teda? Ei – institutsioon näib mõista andvat, et Leo võiks vaikselt kärvata. Parimas loomejõus Leo vastab meisterliku ratsukäiguga:

„Lapini Studio asub kesklinnas Vabaduse väljakul kunstihoones. Annan individuaalõpet kunsti, arhitektuuri praktika ja teooria alal, zen-budismi teemadel, ka zen-kunstis (olen Linnart Mälli õpilane). Õpetan inimesi soost, nahavärvist ja keelest (võru, eesti, vene, saksa, soome, inglise) sõltumata.

Võin anda nõu nii kunstikoolidesse sisseastujatele kui ka üliõpilastele. Võin selgitada näitusi, tutvustada Tallinna vanalinna ja kesklinna arhitektuuri arhitektoonilisest ja metafüüsilisest aspektist. Võin aidata kujundada ja koostada näitusi. Praktiseerin kunsti aastast 1965 ja arhitektuuri 1970. aastast. Olen poeet. Ilmumas on 19. raamat. Kompositsioonist-struktuuriõppest ja värviõppest olen kokku kirjutanud viis õpikut. Olen meelelaadilt mahajaana budist. Tasu kokkuleppel. Ühekordne konsultatsioon veidi kallim, kordne õpe odavam. Voolav graafik. Hästi sobivad ka laupäev, pühapäev ja riiklikud pühad. Õpetus on alanud! Kontakti palun võtta telefonil 520 1448.”

(Praegu ärge enam võtke, toonitame, et lugu ilmus algselt aastal 2012 – toim).

Miks Lapin just nüüd oma stuudio-kooli avada otsustas?

17 aastat EKA-s professorina ja enne seda kaheksa aastat erinevates välismaa kõrgkoolides õpetanud Lapin tunnistab kibeda avameelsusega, et erastuudio asutamisele sundis teda suuresti lihtlabane vajadus „ära elada“. EKA värvuseõpetuse ja kompositsiooni õppetooli likvideerimise abil sai seda juhtinud Lapini osavalt pensionile kupatada. Emeriitprofessori staatusega kaasneb aga paraku vaid 260 eurot kuus ja lisaks mõned tunnitasulised loengud u 11 eurot tund (miinus maksud!). Sellega lihtsalt pole võimalik ülal pidada ennast, kodu, ateljeed ning aidata kaht majanduslikku tuge vajavat last. Peale selle teeb loominguliselt üliaktiivne Lapin pidevalt näitusi – „hobi“, mis neelab märkimisväärselt ressursse. Näitused on kunstnikule aga vajalikud nagu õhk.

Soomes õpetades sai Leo kogemuse, et on palju neid, kes erinevatel põhjustel on endas kunstihuvi avastanud siis, kui enam noorte sekka õppima minna ei tihata. Sestap võtab ta Tallinnas jutule kõik, kes tema juurde tulevad. Ta suurim soov on elu jooksul kogunenud teadmised edasi anda. See on stuudio teine, sotsiaalne aspekt.

Kui palju ajude „leotamine“ maksab?

„Ma pole riigiasutus või kommertspank, minuga saab mõistlikes piirides inimlikult kokku leppida. Kui inimene on noor ja tal pole eriti võimalusi, või ka vanem inimene, kel samuti vahendeid napib, siis leiame ikka mingi lahenduse. Oluline on teadmiste ja oskuste jõudmine nendeni, kes seda tõesti soovivad ja vajavad. Samas peab ka minu aeg tasutud saama.“

Kõrgõppimise juures on alati esimeseks probleemiks sissesaamine. Kui võtad konsulteerida pürgijat, kas garanteerid, et ta ka sisse saab?

„Sissesaamine sõltub ikka inimesest endast. Mina oskan nõu anda ja juhtida tähelepanu vigadele, sest õpetasin ju (arhitektuuri) esimest kursust. Olen kursis tasemega, mida neilt nõutakse. Kindlasti tuleks lehitseda arhitektuuriajakirju, et saada pilt maailmas toimuvast. Liiga tihti esitatakse eksamitöödeks kolkalikku kitši või stereotüüpseid lahendusi. Alguses lausa peab imema endasse informatsiooni väljastpoolt. Alles hiljem hakkab looja seestpoolt avanema. See kehtib kogu kunsti suhtes. Ma ise vaatasin enda kunstnikutee alguses nii palju kunstiraamatuid, kui vaid kätte sain.“

Kuidas hakkad õpetama kujutavat kunsti?

„Kaug-ida õpetustes on selgelt öeldud, et esmalt tuleb õppida tehnikaid valdama. Meil paraku kiputakse seda unustama ja kehutatakse inimesi kohe loomingulisusele. See on vale praktika ja viib paratamatult ummikusse. Kunstnikuks õppija peab süstemaatilise harjutamise kaudu ise oma vormide, värvide ja jooneni jõudma. Seda ei saa kuskilt üle võtta ega kopeerida. Ilma „oma“ väljendusvahenditeta pole võimalik maneerlikkusest ning diletantlusest kõrgemale tõusta. Mõelge näiteks Konrad Mäe ja Elmar Kitse maalidele. Mõlemal olid Eesti maastiku kujutamiseks omad, aga samas üksteisest täiesti erinevad värvid. Mina õpetan maalimist ja joonistamist just sellest aspektist lähtuvalt.

Arhitektuuri erialal tehakse eksamitöö akvarellitehnikas. Ei maksa arvata, et vesivärvidega on lihtsam maalida kui kattevärvidega (õli, akrüül, tempera, guašš). Kord soovitasin ühele sisseastujale, kes oli akvarellimisega kimpus, proovida akrüülmaali. Selles tehnikas saab ebaõnnestunud kohti üle maalida. Saab õppida. Napi kuuga saigi ta maalimise sedavõrd käppa, et sooritas sisseastumiseksami edukalt.“

Leo ise on akvarelli õppinud Aleksander Pilari käe all.

Lollivuudi jõllitamine

Seisan üksi mere ääres

jalas kollased sandaalid

valged? merevahust sääred

hüüan: Elagu skandaalid

/Albert Trapeež/

Ateljeekoolituse traditsioon on Eestis enam kui sajandivanune. Tuntuim kaugemast minevikust on ehk Laikmaa ateljee. Nõukogude ajal jagas kitsamas ringis õpetust Tõnis Vint. Tartus tegutseb Heldur Viirese juhatusel Konrad Mägi ateljee. Lapini stuudiol on kõik eeldused saada vääriliseks täienduseks sõltumatule kvaliteetõppele. Lisaks sellele on Leo Lapin/Albert Trapeež aga ka tubli tükk elavat kultuuri- ja kunstiajalugu, kellega/millega vahetu kokkupuude on igal juhul mitu korda mõttekam kui järjekordse lollivuudi kassamenuki jõllitamine popkornihaisuses kinosaalis.

*le lapin – jänes prantsuse keeli

Lobiseda Leoga

Mats Õun sattub Lapiniga tihti pikemalt lobisema, aga et Leo lobin on alati põnev, toome ühe juhtumi siin muutmata kujul ära. Ka see jutuajamine toimus 2012. aastal.

Leo, guugeldasin sinu nime ja näppu sattus esimeste hulgas paskvill sellest, kuidas sa lähiminevikus Jaani kirikus purjuspäi kontserti nurjata püüdsid. Kui usaldusväärne sa õpetajana oled? Kas õpetust saama tulev sinisilm võib sattuda hoopis purjus Lapini lämisemisele?

Minu jaoks on töö ja vaba aeg rangelt eraldi seisvad kategooriad. Mida ma oma vabal ajal teen, pole kellegi asi. Kui tahan ja mulle seda sisemiselt vaja on, siis võtan sõpradega napsu ja suhtlen. See on mulle ka puhkuseks. Kunstnik ei saa rutiinselt kaheksa tundi päevas loomingut vorpida ja siis väikekodanlase kombel siivsalt promeneerima minna. Kui ma pole tervislikust seisundist tulenevalt võimeline tundi andma, siis ma teatan sellest ja teen tunni hiljem järgi. Ebaadekvaatses olekus ma lolli ei mängi.

Ilmselt oled sa teadlik sellest, et religioon – sõltumata konfessioonist – on pedagoogilise tegevusega seoses teatud mõttes libe tee…?

Ma olen hingelaadilt zen-budist. Olin Linnart Mälli õpilane aastast 1975 kuni Mälli surmani. Ta ütles, et ära nimeta end budistiks, vaid pigem ütle, et oled orientalist, kes tunneb zeni. Eestis on küllalt neid, kes räägivad zenist, kuid praktiseerijaid pole. Mina aga olen praktiseerinud ja praktiseerin zeni siiani oma töös. Ma olen ühendanud zen-filosoofia ja loomingu. Zeni kunstis pole võimalik ainult verbaalselt õpetada. Näiteks juba 14. sajandil panid zeni õpetajad õpilastele ette hoogsa pintslitõmbega jäädvustatud ringi ning õpilased mediteerisid pildi ees. Vanemad sellised pildid on nüüdseks tõstetud kunsti staatusesse, kuigi omal ajal olid nad vaid „õppevahendid“. Zeni saab õppida, kui vaid pühendumist ja tahtmist jagub. Aga teisalt on juba paari-kolme korra pealt näha, kas konkreetsel inimesel on mõtet sellega tegeleda või mitte.

Muide – kõige lihtsam zen-harjutus on söögivalmistamine, sest eesmärk ja tegevus kattuvad. Mina olen alati hea meelega toitu teinud. See on õilis tegevus, see puhastab. Viimasel ajal juhtub suviti tihti, et maal olles teen sõpru oodates lõkke ja jälgin tule ääres istudes valguse muutusi looduses. Või istun mõtluses rannal, sulan merega vaimus ühte ja lähen siis vette. Tuled välja – oledki täiesti puhas. „Mõtluse“ pakkus meditatsiooni asemele Linnart Mäll ja tõesti – väga hea sõna on. Samuti võib zeni asjus lihtsalt metsas käia, kuulata hääli ja olla seal mõtluses. Sellele on tähelepanu juhtinud korduvalt nii otse kui ka kaude Fred Jüssi. Zeni saab väga lihtsalt praktiseerida kus iganes. Pole vaja mingit müstikat, viirukisuitsu ega astraalseid kulinaid.