ÖKOKRIITILISED KINOLINDID: Viimase paari aasta jooksul on avaldatud mitmeid akadeemilisi töid, kus tuntud Hollywoodi filme, nagu näiteks „Avatar“, vaadeldakse ökokriitilise pilguga. Imelike Filmide Festivali auruvedur Harly Kirspuu heidab sellele trendile pilgu peale.
Nüüd, kui venelased on hakanud oma maavarasid kasutama poliitilise relvana ja Ukraina teemade tagajärjel on isegi kõige tuimematesse kohtadesse Euroopa ja maailma poliitilisel maastikul kohale jõudnud arusaamine, et see riik ei ole põrmugi huvitatud sõbralikkusel ja võrdsusel põhinevatest suhetest, on hakatud taas ka rohepöörde teemal rohkem sõna võtma.
Nagu „Avatar“
Energiaallikate koha pealt on tuulele ja päikesele üleminekut viimastel aastatel nii Ameerikas kui ka Euroopas üritatud tituleerida võimatuks ning seostada seda küsitava vaimse kompetentsusastmega paduroheliste, lillelaste ja pseudokommunistidest utopistidega. Tegelikult on ökokriitilised teemad olnud maailma filminduses pikemalt, kõik on neid näinud – või vähemalt neist kuulnud –, aga keegi ei teadvusta endale, et on hulk kuulsaid filmitegijaid, kelle tehnilised oskused pole alati üle mõistuse kõrged, aga kes ökoteemasid torgivad eesli järjekindlusega.
Viimase paari aasta jooksul on avaldatud mitmeid akadeemilisi töid, kus tuntud Hollywoodi filme, nagu näiteks „Avatar“, vaadeldakse ökokriitilise pilguga. Kui näiteks keskkonna kokkuvarisemise ja postapokalüptilise ulme teemad ei ole peavoolufilmides – Hollywoodis ega mujal – kaugeltki populaarsed, nii nagu need on ekspluatatsioonikino maailmas, siis akadeemilisel tasandil on sellest vähe kirjutatud.
B-kategooria legendid
Üks põhjusi võib olla see, et ekspluatatsioonifilmide tööstus kaldub teenindama kindlat nišivaatajaskonda ja sageli ei saa need filmid suuri ülemaailmseid väljalaskeid või kalleid reklaamikampaaniaid, mis pommitavad potentsiaalseid vaatajaid absoluutselt igast kanalist. See muidugi ei tähenda seda, et nišikino viise, kuidas ökokriitilist laadi teemasid avada, poleks üldse üritatud uurida.
Ekspluatatsioonikino tegijad on vaikselt avalikkuse tähelepanu pälvimas, filmide tegemine ja väljaandmine on viimasel kümnendil muutunud lihtsamaks – ja sellega seoses on ka kultusfilmide tegemisest ja näitamisest saanud peavoolu filmitööstuse osa – ning nende üldiselt väga väikese eelarvega ja küsitava kunstilise väärtusega filmide tegijad käivad ülemaailmsetel esinemisüritustel ja maailmatuuridel.
Ka Eestist pole see trend päris mööda läinud – B-kategooria elavaid legende on siiagi fännidega kohtuma ja oma teoseid tutvustama sattunud.
Minimaalse arvega asjad
Aga vaatame lähemalt ökokriitilisi kontekste ekspluatatsioonifilmides, keskendudes peamiselt selle kultuurilisele aspektile. Ning lisaks ka ekspluatatsioonifilmitööstuse suhteid Hollywoodi ja muu peavoolu kolleegidega, tuues ka mõned näited uuematest ja kuulsamatest filmidest sedasorti teoste tegijatelt, kes ennast keskkonnaküsimuste koha pealt keskmisest teadlikumalt üritavad näidata.
No näiteks Neil Breen ja James Nguyen, kes paistavad omasuguste autorite seas silma, sest mõlema teoste eelarve on olnud minimaalne ja kummalgi pole ametlikku filmitegemise alast väljaõpet (mis paneb nad selles osas täiesti kindlalt ja ühemõtteliselt exploitation’i kategooriasse). Ei saa nemadki üle ega ümber keskkonnateemadest.
Kolefilminduse ja keskkonnateemade minevik
Hollywood on vändanud kollifilme umbes sama kaua, kui kollifilmid ise on olemas olnud. Viiekümnendatest saadik, kui Ameerikas valitses tuumahirm, keskendus peaaegu terve õudusfilmide žanr postapokalüptika teemadele, milles inimesed satuvad mingisse tuumaplahvatuse järgsesse maailma, kus on vaja kõikvõimalike peletistega võidelda ja kiirgusest eemale hoida.
Ed Wood, kellest ma juba olen KesKus’is rääkinud, ei kõndinud neist teemadest väga suure ringiga mööda, Eesti oma Bill Rebasel olid ka samad motiivid ilusasti sees, ja sama asja ketravaid tegijaid, kuulsaid ja vähemkuulsaid, oli veel. Viiekümnendatel ei kasutatud veel „keskkonnateadlikkuse“ mõistet, sest mingit keskkonnaliikumist sellises vormis, nagu meie seda täna tunneme, polnud lihtsalt olemas, aga nüüdisajal võib neid kinotükke läbi sellise prisma vaadata küll.
Meie praeguse aja väikese eelarvega iseseisvalt valminud ekspluatatsioonifilmid kipuvad aga uurima ökoloogilisi teemasid sagedamini kui toona, võttes absoluutselt alati abiks kaasaja mõisted ökokriitikast ning keskkonnateadlikkusest (nagu seda on teinud ka peavoolu filmikunst) ning keeranud sinna kõvasti võimsust juurde osaliselt seetõttu, et neid ei hoia tagasi peavoolu institutsiooni konservatiivsus ja nad ei tunne vajadust olla status quo poolel, kus naftaärikad ja muud taolised isikud ei pruugi ilmtingimata olla negatiivsed tegelased – nagu peavoolu Hollywood üldiselt teeb.
Hollywoodi peavoolu filmitegijad on ajalooliselt sagedamini tundnud vajadust asetada oma keskkonnateadlikud ja ökokriitilised sõnumid oma teoste sügavamatele tasanditele, samas kui ekspluatatsioonifilminduse poolel ei ole seda vajalikuks peetud – tegijad ei ole ju ise kunagi osa sellest. Seetõttu on nad ajalooliselt tundnud oluliselt vähem survet või vajadust kellelegi meeldida.
Ähvardavad katastroofid
Kuna viimastel aastatel on avalikkuses kuumaks teemaks saanud mure ähvardava kliimakatastroofi pärast ja küsimused tulevase inimasustuse kohta Maal, on viimastel aastatel muudetud Hollywoodi filmitööstuse konservatiivset lepituspoliitikat (mõnedel juhtudel mitte isegi niisama probleemi teadustades, vaid minnes otse ja konkreetselt üle rohepesuks), kuid need autorid, kes on rohkem Ameerika filmitööstuse äärealadel, kipuvad siiski olema ökoteemade osas avameelsemad kui nende peavoolu kolleegid.
Peamiselt seetõttu, et exploitation ja nullarvega žanrid on rohkem autorikino, need ei sõltu kaugeltki sama palju suurtest stuudiotest või levitajatest ja neil ei ole survet tagasi teenida kaheksa-üheksakohalisi eelarveid, kuivõrd keskmine kolefilmi autor ei näe selliseid summasid isegi terve eluaja jooksul kokku.
Niisiis, kuidas esitab filmitegija tervet hulka probleeme, mis on seotud antropotsentrilisemat tüüpi eelarvamusega meie planeedi ülejäänud ökosüsteemi suhtes, kui seda takistab väike eelarve ja karjuv puudus formaalsetest teadmistest sellest, kuidas üldse filmide tegemine täpselt käib?
Kuidas teha nii, et film kujuneks millekski enamaks kui lihtsalt tunniajaline jutlus sellest, et planeeti tuleb päästa ja et sellel on tagajärjed, kui seda ei juhtu? Kuidas esitada avalikkusele väljakutseid, panna tavainimesed mõtlema selle üle, mis on meile ja meie ökosüsteemile oluline ning mis peaks või võiks olla oluline?
Erinevad filmitegijad lahendavad neid probleeme erinevalt, kuid siin on mõned tuntumad näited sellest sajandist.
Naiivsus ja oskamatus
Üks neist näidetest on Vietnamis sündinud ameeriklane James Nguyen, kelle filmid „Birdemic: Shock and Terror“ (2010) ja „Birdemic 2: The Resurrection“ (2013) rõhutavad väga selgelt ja samas väga halvasti ideid ja probleeme seoses nähtusega, mida mõned on nimetanud „antropoloogiliseks masinaks“.
Kuigi kriitikud on need mõlemad täielikult maatasa teinud ja rahul pole ka see osa vaatajaskonnast, kes ei kipu nullkultuurifilme nautima. Ometi on mõlemad kirjeldatud segmendid sügavalt ja täielikult ökoloogiliselt teadlikud. Kriitikud möönavad, et autori mure keskkonna pärast on ikkagi reaalne. Ometi: ehkki autor tõstatab olulisi küsimusi, teeb ta seda tõesti väga naiivselt ja nende teoste tehniline osa on teinud Nguyenist filmiringkondades naljade sihtmärgi.
Mõlemas filmis (teine osa on põhimõtteliselt esimese osa kordus, kus süžee on sama ja enamik tegelasi ning enamikku tegevusest on üksühele kopeeritud) tegutsevad kliimasoojenemise tõttu muteerunud linnud, kes sülitavad hapet ja süütavad kõike, mis juhtub olema nende nende vahetus läheduses.
Neid filme peetakse enamasti postapokalüptiliseks ulmeks, kuhu on lisatud mitte eriti peeneid nüansse erkrohelisest mõtteviisist, sest ükski tegelane ei jäta ühelgi juhul mainimata, kui keskkonnasõbralik ja roheline ta on, isegi kui on ilmselge, et Nguyen ei ole viitsinud ennast rohelise eluviisi tehniliste võimalustega kurssi viia.
Radikaalselt öko elustiili ning globaalse soojenemise ja eelseisva ökoloogilise katastroofi teemad kerkivad päevakorda iga paari minuti tagant. Esimese filmi võtteprotsess kestis neli aastat, aga kunagi ei kasutatud võttelubasid ega professionaalset võttemeeskonda ning selle eelarve oli vaevu viiekohaline (kõige sagedamini mainitud summa on 10 000 USD), kuid saavutas peaaegu kohe ülemaailmse kultusteose staatuse. Tegelikult oli algselt tegu triloogiaga, aga Nguyen üritas kolmanda osa eelarvet kokku saada ühisrahastusplatvorme kasutades – ning küsitud tuhandete dollarite asemel kogunes vaid kümneid dollareid. Siiski liiguvad jutud, et kolmas osa peaks valmima käesoleval aastal.
Näitlejad Twitterist
Ekspluatatsioonifilmide tegemiseks on väga erinevaid vorme, kui läbivad teemad on keskkonnasõbralikkus ja ökokriitika. Nagu varem öeldud, leidub maailmas suvaline arv filmirežissööre, kelle mõnes teoses on ökoloogilised teemad esindatud – nii nende seas, kes on rohkem peavoolu poolt tunnustatud, kui ka nende seas, kes ei ole.
Kuid filmitegijaid, kellel on need teemad fookuses iga kord ja igas teoses, leidub mõlemas kategoorias vähe. Üks sellistest ekspluatatsiooniautoritest on ameeriklane Neil Breen. Täpselt nagu Nguyen, pole ka temal filmitegemise alal ametlikku koolitust – ekspluatatsioonižanris on see tavaline, sest mitmed vinge veendumusega filmirežissöörid kipuvad filme tegema seetõttu, et nad tunnevad, et neil on midagi öelda, mitte sellepärast, et see on nende igapäevatöö. Breen on näiteks ametilt kinnisvaramaakler ning tema seotus peavoolufilmindusega on täpselt selline, et oma linatükkidesse otsib ta näitlejaid ja tehnilist personali Twitteri kaudu.
Nagu messiakompleks
Nguyeni ja Breeni ühine defineeriv omadus on see, et mõlemad on teinud põhimõtteliselt ühe ja sama filmi mitu korda uuesti ja uuesti. Breen on kõikides oma filmides, mida on kokku seitse, kasutanud alati noortele naistele vastupandamatut peategelast, kes tuiab enamiku ajast ilma särgita ringi ja pakatab headusest. Tema tegelaskujude taust on iga kord erinev, alates maailmatasemel superhäkkerist, lõpetades robotversioonist Jeesusega, kosmosetulnukad seal vahepeal.
Igas filmis on ta sügavalt pettunud inimkonna kurjuses ja nende kalduvuses planeedi hävitamisele, igas filmis on mingid rahvusvahelised suurfirmad, kes peavad avalikus kohas poliitikute ja ettevõtjatega pikki vestlusi sellest, kui korrumpeerunud nad on, ning iga kord maksab Breeni üliinimlik tegelaskuju neile kätte.
Kuigi see, kuidas ta keskkonnateemasid puudutab, on äärmiselt lihtsustatud, võib tegelikult näha, et mingil põhjusel lähevad talle need küsimused päriselt korda – kas siis siiralt või seepärast, et tal on mingit sorti messiakompleks.
Ökokriitika kolefilminduses on teema, mida akadeemilisema taustaga inimesed hakkavad alles nüüd üles leidma, sest kolefilmindus kui nähtus on alles nüüd hakanud rohkem murdma end peavoolu huviorbiiti. Rohepööre võib tulla või mitte, aga ökoteemad ekspluatatsioonifilmides jäävad.
