SELGE JALAJÄLG EESTI KUNSTI KIIRTEEL: Ludmilla Siimu näituse „Olemise hetk“ kuraator Kristlyn Liier sukeldub kunstniku kirevasse loometeesse. Kirev on see tee nii vaimult, sisult kui ka geograafiliselt. Maikuuni võib tutvuda Siimu märgiliste töödega Tartu Kunstimuuseumis.
Veebruaris, vahetult enne Eesti Vabariigi aastapäeva avati Tartu Kunstimuuseumis Ludmilla Siimu mahukas ja värvirohke retrospektiiv „Olemise helk“. Läbi muuseumi viltuse maja esimese ja teise korruse kulgev näitus koondab esmakordselt ühte väljapanekusse 1970-ndatel Nõukogude Eestist Soome emigreerunud Siimu Eesti kunsti kaanonisse kuuluvad teosed ning neljakümne aasta jooksul Soomes loodu, millest kunstniku kodumaal vähe teatakse.
Kasahstani laps
Kuigi eks Ludmilla Siimu kodumaaga ole lood natuke keerulised. Ta sündis väljarännanu lapsena 1938. aasta 20. novembril Almatõs (Alma-Atas), Kasahstanis. Oma esimesest seitsmest eluaastast mäletab Siim ennekõike botaanikaaeda, kus ta ema töötas. Samas, sepast isa seostub ennekõike raamatutega, mille keskel tüdruk ka ise meeleldi aega veetis, kas ise lugedes või kuulates isa ette lugemas. Lugemisvara oli võrdlemisi mitmekülgne, ulatudes muinasjuttudest ameerika kirjanduse ning kreeka mütoloogiani. Ennekõike viimase mõjutusi leiame hiljem ka Siimu loomingust.
Kunstniku Eestist pärit ema igatses lapsepõlve kodumaa järele ja nii saabuski perekond 1945. aasta kevade hakul Teise maailmasõja sündmustest räsitud Tartusse. Ludmilla alustas õpinguid Tartu Linna II keskkoolis (praegune Miina Härma gümnaasium), kuid vahetas 1953. aastal, koolikaaslastega tekkinud konfliktide tõttu ning ema mahitusel tütarlaste gümnaasiumi Tartu Kujutava Kunsti Kooli vastu.
Õpetaja Pelgulinnas
Ludmilla Kurbatova lõpetas 1958. aastal Tartu Kujutava Kunsti Kooli kiitusega. Toona oli ainus võimalus erialaõpingute jätkamiseks ning kunstnikuna kõrghariduse saamiseks Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut (ERKI), kuid polnud veel paigas, millisele erialale suunduda. Maalile Ludmilla esialgu ei mõelnud, peas käisid mõtted astuda sisse arhitektuuri või graafikasse. Otsus langetati lõpuks Ludmilla eest. Tartu Kujutava Kunsti Kooli lõputööde kaitsmistel osalenud maalikunstnik Ilmar Kimm (1920–2011), kes töötas ERKI-s õppejõuna, oli andnud direktor Remmelile soovituse, et õpilane võiks sisse astuda just maaliosakonda. Nii ka juhtus.
Siim lõpetas ERKI 1965. aastal, esitades diplomitööks maali, mis kandis nime „Laboratoorium“. Kuid hoolimata sellest, et diplomitöö oli esitatud ja hinnatud, polnud diplom veel käes. Kõigepealt tuli kolm aastat töötada õpetajana kunstikoolis, alles siis andis ülikool tunnistuse kätte.
Nii sai Ludmilla Siimust 1965. aastal Tallinna 46. keskkooli (praegune Tallinna Pelgulinna gümnaasium) kunstiõpetaja. Kooli tulevaste kuulsate õpilaste seas olid maalikunstnik Andres Tolts (1949–2014), maali- ja hiljem videokunstnik Ando Keskküla (1950–2008), maalikunstnik Urmas Pedanik (1949) ning arhitekt, installatsioonikunstnik ja graafik Jüri Okas (1950).
Poptäht Soomes
Pärast kohustuslikku tööd õpetajana sai Siim oma diplomi kätte ja alustas vabakutselise kunstniku karjääri. Kuni Eestist lahkumiseni 1977. aastal oli Ludmilla Siimul kohalikule kunstielule suur mõju. Eesti 1970-ndate kunstielust ei saa tema nime mainimata rääkida. Eestist lahkudes lõppes Siimu jaoks üks väga oluline peatükk tema elus. Äramineku tõttu lisati naine NSVL-is keelatud kunstnike nimekirja. Nüüdsest oli ta kultuuri- ja kunstimälust kustutatud – kuni üheksakümnendateni, mil Nõukogude võim kokku varises ja Siimul tekkis võimalus taas Eestis näitustel esineda.
Soomes ei olnud Eesti poptäht ära lõigatud mitte ainult oma kolleegidest ja austajatest, vaid ka omaseks saanud kunstiväärtustest. Hüperrealistlikel figuuridel, millega Siim endale nime oli teinud, Soomes lööki ei olnud.
Ühes varasemas intervjuus on Siim Soome elama asumist kirjeldanud nõnda: „Minu mõttemaailm jäi küll samaks, ent küsimus oli selles, kuidas kunstis ennast nähtavaks teha. See suund, millega Tallinnas esinesin, ei olnud Soomes vastuvõetav ega saadudki aru, mis Eestis toimub. Seal valitses vaoshoitud minimalistlik suund, tingimata nonfiguratiivne, inimese kujutamisest hoiduti. See mõjutas mindki, hakkasin nägema, et kunstitõeni võib jõuda ka lihtsamate kujunditega.“
Kohanemine Soomes
Võib öelda, et kohanemine uue eluga Soomes õnnestus kunstnikul kokkuvõttes hästi. Lisaks õpetajatööle, mis kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümnendate algul hoo sisse sai, võeti Siim 1992. aastal Helsingi Kunstnike Liidu näitusetoimkonda, mille liige ta 2000. aastani oli. Samuti valiti ta 1998. aastal kaheks aastaks Helsingi Kunstnike Liidu juhatuse liikmeks.
- sajandit iseloomustab aktiivne näitusetegevus. 2000–2020 osales ta seitsmekümnel isiku- ja grupinäitusel, neist kaheksa toimus Eestis. Viimaste seas olulisem 2011. aastal Liisa Kaljula ja Eha Komissarovi kureeritud duonäitus koos Jüri Palmiga Kumus: „Üksi linnas. Ludmilla Siim ja Jüri Palm“. See oli Siimu esimene suurem retrospektiiv.
Üle 400 teose
Ludmilla Siimu loomingu tutvustamisel on tänuväärset tööd teinud erakoguja Mart Lepp, kelle kollektsioonis on mitmeid Siimu teoseid ning kelle kureeritud näitused Tallinna Keskraamatukogus 2019. aastal ning Toompea lossi kunstisaalis 2020. aastal on aidanud Ludmilla loomingut Eesti näitusepildis aktuaalsena hoida.
Ludmilla Siim on põneva elulooga kunstnik, kes on tõestanud end kui mitmekülgne autor, olles kohanemisvõimeline nii erinevates stiilides kui ka teemades. Tema loomingulises biograafias on tänaseks üle 400 teose ning rohkem kui nelikümmend näitust. Sellest külluslikust elutööst aitab ülevaate saada värske näitusega Tartu Kunstimuuseumis kaasnev mahukas raamat, mille kaante vahele on koondatud rikkalik reproduktsioonide valik kunstniku krestomaatilistest teostest, mida aitavad mõtestada kunstiteadlased Liisa Kaljula ja Jaak Kangilaski.
Esimene avab Ludmilla Siimu 1970ndate loomingut stereomaali mõiste kaudu, teine kirjeldab kunstnikku kui oma kaasaegset ja isiklikku sõpra. Siimu rollist Soome kunstielus annab ülevaate kunstnik Teemu Mäki kohati enesekriitiline vaade soome kunstile. Lisaks sisaldab raamat 2021. aasta suvel kunstnikuga tehtud intervjuud ning kuraator Kristlyn Liieri esseistlikku ülevaadet kunstniku kirjust eluloost.
**
Ludmilla Siim. OLEMISE HELK
23.02.–29.05.2022
Kuraator: Kristlyn Liier
Näituse kujundus: Kristi Kongi
Graafiline kujundus: Madis Katz
