UUE RAHVAMUUSEUMI OOTEL: Enne Eesti Rahva Muuseumi uue hoone avamist tutvustab Kristjan Raba paarikümne aastaga tekkinud vaateid ERM-i näitusemajast, mis asus vanas Tartu raudteeklubis.
Vanas raudteeklubis ja 1994. aastal avatud näitusemajas möllanud kuraatorid ja kunstnikud jätavad ülikoolilinna kultuuriellu nähtava jälje. Näitusemaja oli magnet paljudele kogukondadele, sihtkoht publikule kauges kaares, avatud teaduse- ja kunstiloome polügoon, ERM-i „jäämäe“ pealne osa ning mitmekesise programmiga tegevuspaik.
ERM-i näitusemaja avati Tea Tammelaane kujundatud ja Vaike Reemanni kureeritud märgilise püsinäitusega „Eesti. Maa, rahvas, kultuur“ 1994. aastal, ajal kui ühiskonna ootus rahvusliku kultuuripärandi nägemiseks oli kõrgeim. Muutunud aeg, muutunud muuseum, muutunud näitused, nii oma lahendustes kui ka teemavalikutes juhatas majja veel mitmeid julgeid katsetajaid, algas omamoodi transformerite aeg.
Publiku ootused
Näitusemaja avamise hetkel oli ERM-i eesmärgiks näidata oma kogusid ja rääkida ärksalt kaasa ühiskonna olulistel teemadel, kasutades selleks uudset visuaalset keelt. Publik ootas näitustelt uusi teadmisi, mitmekülgset infot rahvuslikust kultuuripärandist.
Viimase aastakümne ERM-i uuringud on näidanud, et ERM-ilt oodatakse ühelt poolt eestlasi kirjeldavaid, eestlust tähtsustavaid ning traditsioone meelde tuletavaid näitusi, aga ka kaasaega seletavaid teemasid. Teisalt eeldatakse, et näitus võiks mõjutada seniseid arusaamu ja seisukohti, lisaks rääkida erinevatest (sub)kultuuridest.
Kui avada 21 aasta külalisteraamatud, siis enim kaasa mõtlema ja pliiatsit haarama on kutsunud näitused, mis on seotud inimeste igapäevase eluga, mida tuntakse, mäletatakse ja millega on isiklik kokkupuude ja isiklik arvamus.
Kosmose kontroll
Muuseumi institutsioon on selle paarikümne aasta jooksul teinud läbi suuri muutusi, liikudes esemekesksest teaduskeskusest kultuurse vabaajakeskuse suunal. Muuseumide usaldusväärsus on kõrge, nende tähtsus maailmas on kasvanud, roll turismitööstuses on suurenenud ning uue meedia ajastul on ära tabatud, kuidas luua paremaid platvorme külastajatega suhtlemiseks. Sisuliselt saavad võimsamad muuseumid kontrollida väga põnevate ideede põrkumisi, suunata uue inspiratsiooni jõudu, kui tähtede seis on hea – tekitada kultuuripärandi kaudu ühiskonnas uut arusaamist maailmast meie ümber.
Näitusest on saanud üks keerukamaid ja interdistsiplinaarsemaid osi muuseumis, kus saavad kokku erinevad valdkonnad: teadustraditsioonid ja nüüdisaegsed uurimisteemad, kogumisvalikud ja museaalid, säilitamine ja konserveerimine, teadlaste ja kuraatorite interpretatsioonid, kunstnikud, kujundajad ja arhitektid, filmitegijad ja fotograafid, IT-spetsid, uue meedia arendajad, vaatajad ja osalejad.
Kunst kuulub rahvale
Ilmselt võib seda öelda ka rahvakunsti kohta, suurte kunstimeistrite puhul kehtib alati reegel, et hea asi paneb järele mõtlema, publik reageerib alati ausalt. Selge on see, et ERMi-sugusel asutusel ei ole ühte publikut, vaid erinevad kõnetused, erinevatele huvidele.
Näiteks ERM-i 2004. aasta näituseplaanis olid kõrvuti nõukogude perioodi ilmestav kilekotinäitus, fotonäitus vanausulistest, Aafrika kogude näitus, casino veel elusoleva klassiku Olga Terri ja vastakaid mõtteid tekitava Elmar Kitse looming ning soomeugrilaste pulmakommete näitus. Tegelikult asuvadki just Tartus ühed maailma põhjalikumad soome-ugri materjalid.
Kokku on 1994–2015 toimunud ligi miljonile külastajale üle 500 näituse, kindlasti üle 2000 ürituse ja sündmuse, mis programmina on loodud näitusi lahti mõtestama.
Näitused teemas
Kõige laiemalt võiks ERM-i näitusi nimetada kultuuride näitusteks. Algus-aastate argikultuuri näitused keskendusid ühele fenomenile („Eesti naine muutuvas ajas“, 1996; „Kohvinäitus“, 1997; „Kolimine. Interjöör II“, 1999; näitus „Muuseum näitab keelt“, 2010, jpt) või konkreetses ajas toimuvatele muutustele („1913 – kauge ja lähedane“, 1995, jpt).
Edasi liiguti 2000. aastatel nõukogude perioodi suurte kogumis- ja teadusprojektidega näitustele, millega kaasnes alati nostalgia ja ideoloogia piiridelt alguse saanud diskussioonikonflikt.
2010. aastate nüüdisaja linnakultuuri, tarbimiskultuuri näitused, kus külastajaid üllatati argise musealiseerimisega ning näituselabori näitustega, mis külastajal endal tuli täita sisuga. ERM-i enda klassikute mõõtu kaader Piret Õunapuu, Reet Piiri, Ellen Värv, Vaike Reemann, Anu Järs, Terje Anepaio, Pille Runnel, Kristel Rattus, Liisi Jääts, Riina Reinvelt oskasid ajaga kaasas käia ning julgesid progressiivse jõuga raputada kultuuripärandi hästi hoitud ollust. Kogu trikk seisnes väga lihtsa printsiibis: paar põlvkonda üles kasvatanud püsinäitusele sobis juurde mitmekesine vahetuvate näituste programm. Omaette revolutsiooni suutsid teha näituste kujundajad.
Kindlasti jäävad külastajate kätesse meelde ka tegevuskesksed projektid („Siga seebiks. Traditsioonilised töövõtted kaasajal“, 2008, jpt) ning kuraatoritele mahukad rahvusvahelised näituseprojektid („Euroopa maitsed“, 2011, jpt).
Esimesena võeti ERM-is kasutusele ka avatud kuraatorluse näitused 2010. aastatest („Oma näitus“), mis kuraatoripiire laiendasid ka väljapoole muuseumi, külastaja valas vahel ka liigutusest pisaraid („Eesti matus. Eesti kalmistu ja matmistraditsioonid“, 2010).
Muuseum jõudis teravate ühiskondlike teemadega tegeleda mõnikord isegi varem, kui toimus „plahvatus“ mõnes vapras väikelinnas, radikaalseid eksponaate ja lavastusi pakkusid näitusesaalis välja kolleegid maakonnamuuseumist (Läänemaa muuseumi skandaalne näitus 1998 „In vino….“ ), mille osas villemreimanlikke võitlejaid ühiskonnas tuleb ette veel 2015. aastalgi.
ERM-i osaks on olnud rõivastuse arengu kaardistamine – mitmed rahvarõivanäitused („Rahvarõivas kui sümbol“, 1998, norra, soome ja saami tipptegijate pakutud rändnäitused jpt), muutuva moe projektid („Mood. Aeg ja meie“, 2000), lisaks ühe esemegrupi ülevaatenäitused (jalanõud, sukad, kindad, mütsid jpt). Enamasti transformeerus võib-olla igavavõitu tööpealkiri vahel vägagi luuleliseks „Oh sukki neid, mis lõppeda ei taha…“, „Müts on peaasi“ etc.
Rahvakunsti on näitusesaalides vaadatud nii lähtuvalt selle kultuurimõjudest („Barokk tikub talutarre“, 1997) kui ka sellest inspiratsiooni saamist („Viinapuuväät ja maasikakiri“, 2001, 2005). Lisaks soome-ugri näitused (Art Leetelt, Svetlana Karmilt, Piret Koosalt, Laur Vallikivilt), soome-ugri uusi käsitlusi ja maailmakultuuride näitused (Laur Vallikivi, Evar Riitsaar, Peeter Laurits jne, fotonäitused – noor Andrus Kõresaar, Klavdij Sluban, Krzysztof Kieślowski fotod, Veneetsias käinud Inta Ruka tööd, mis vaimustaks ka fotopioneeri Johannes Pääsukese kunstnikuhinge tänapäeval.
Eesti kultuuriloo oluline raamat
Kogumik Eesti Rahva Muuseumi näitusemajast
Vaadates ERM-i näituste peamisi külastajagruppe, siis kindlasti on suuremad olnud noored ja haridussektor – see on näituse loojatele olnud suurim kompliment ja rõõm, kui noored kasutavad muuseumi ressurssi, vahendatud sisu. Olulisemad võrgustikud on hargnenud välja kõrgemate õppeastmete juurest – Tartu Ülikoolist, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiast, Tartu Kõrgemast Kunstikoolist, Tartu Kunstikoolist ja Eesti Kunstiakadeemiast, nüüd murravad õnneks sisse ka ajakohaste vahenditega varustatud kutsehariduskeskused, koolide õpilased – kes osalevad ERM-i konkurssidel ad hoc, andes värsket hingamist rahva muuseumile endale.
Eesti kultuuriloo üks oluline periood – Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja lugu – ja kultuurinäitused said raamatukaante vahele tänu Agnes Aljasele, Jane Liivile ja materjali toimetajale Tuuli Kaalepile; väljaanne on kasutatav ka uue museoloogia õppematerjalina, olles mõnele ehk ka paras nostalgialaks oma noorusajast.
