VABAM OLEMINE: Von Krahli kinosalongis saab kokku kõik see, mida Von Krahlil on teile pakkuda: söök-jook, elav muusika koos kino ja teatriga. Kersti Karro tutvustab, misasi on Krahli uus ajamasin.
31. oktoobril sai Von Krahl 23-aastaseks. See on korralik vanus ühe väikese teatri kohta. Iga läbitud aasta talletub mälestustes ja mälestusi on alati tore jagada. Kinosalongis ongi hea möödunud aegu meenutada, sest iga kuu kahel järjestikusel päeval toome rahva ette ühe killu meie ajaloost. Suurel ekraanil näidatakse ühte Von Krahli teatri vana lavastust.
Baar ja saal
Lavastusi näitame täpselt nii, nagu kunagi sai need üles võetud. See on ajas tagasiränd ning oleks vale seda praeguste tehniliste võimalustega tuunima hakata. Kui operaator oli kaamera taga olles hetkeks minestanud, siis me saame nüüd samal ajal pilgu ekraanilt lakke suunata, kuid pole põhjust muretseda – hetke pärast ajas mees end püsti tagasi ning objektiiv sai fookustatud lavale tagasi. Näitlejad pole aga mängu kunagi katkestanud. Tegijatel ikka juhtub ja etendusega seotud juhtumeid jagame teiega ka õhtu alguses.
Kinosalongid toimuvad Von Krahli teatri alumises saalis ehk endises Von Krahli baaris. Seda kohta teavad paljud ja meenutavad nostalgiliselt aegu, mis seal veedetud.
Krahli algusaegadel helistati sageli teatrisse ja küsiti, kas meil saalis suitsetatakse. Olin alati üllatunud, et kust selline hirm või ootus tuleb. Maatüdrukuna pidasin seda jälle üheks pealinlaste veidruseks ning selgitasin iga kord rahulikult, et teatrisaal ei ole kohe kindlasti suitsetamise koht. Ja siis seisin ühel õhtul saali uksel, paar minutit oli etenduseni aega, aga saalis ainult mõni inimene. Jooksin alla baari, mis oli rahvast täis ja andsin teada, et etendus algab kohe. Inimesed naeratasid, kuid keegi ei liigutanud ennast. Igaks juhuks tegin veel ühe katse: „Teatrisaal on teisel korrusel!“ Pooled tõusid püsti ja järgnesid mulle kahtlevalt.
Nii tugev oli meie baari märk: osa inimesi ei tulnud selle pealegi, et teisel korrusel on ka veel midagi. Tegelikult pole Von Krahli baar kuhugi kadunud! Talle tehti aasta tagasi pisike uuenduskuur ning igapäevaselt on Von Krahli baar avatud seal, kus vanasti asus garderoob. Aga ka vanas kohas asunud ruum ärkab ellu siis, kui tal on midagi pakkuda. Olgu see siis pidu, etendus või salong. Ikka olete siia oodatud!
Kinosalong kui klubi
Kas üritame vastandada teatrisaalis toimunud etendust salvestisega ekraanil?
Mitte mingil juhul! Teatrisaalis kehtivad oma reeglid, millest peab kinni pidama: ei tohi hilineda, eriti kui tegu on väikese teatrisaaliga. Suurtes majades, kus on saalil ka rõdud, saab hilinejaid vaikselt sinna sisse lasta, ilma et see kedagi häiriks. Väikese saali puhul satub hilineja aga otse lavale, mis segab nii näitlejaid kui ka teisi külastajaid. Samuti ei lubata veiniklaasiga saali, sest ühel hetkel saab klaas tühjaks ja ootamatu jalahoop paneb klaasi klirisedes mööda poodiumi alla kukkuma. Veel tuleb etenduse ajaks telefonid välja lülitada. Vaatamata kõigele sellele on teatrisaalis inimene osake etendusest, kõik sünnib siin ja praegu. See on ainulaadne hetk, mis ei kordu.
Kinosalongis on õhkkond vabam. See on klubi, mitte teater. Siin näete lavastusi, mis on toimunud aastaid tagasi. Mõned teatrihuvilised olid sel ajal veel liiga väikesed, et meie teatrit külastada. Nüüd on neil võimalus kahel korral kuus näha, millistest teemadest aastaid tagasi rääkisime. Samas, neid inimesi, kes on linastuvaid lavastusi omal ajal näinud, ootame ka nüüd neid taas vaatama. Pole mingit põhjust peljata, et kunagine emotsioon saab rikutud. Tavaliselt juhtub hoopis vastupidine. Kaamera on ju näitlejale palju lähemal kui teatrikülastaja silm. Nii on võimalik ühest etendusest kätte saada kaks erinevat emotsiooni.
Mõned tänased etendused
Selleks aga, et oleks võimalik luua alus oma mälestustele Von Krahlist, kutsume teid muidugi meie praegustele etendustele teatrisaalis.
Teatri sünnipäeval, 31. oktoobril esietendus Mart Kolditsa uus lavastus „Keegi ei räägi koeraga normaalselt“; näitlejad: Jim Ashilevi, Kertu Moppel, Tõnis Niinemets ja Mehis Pihla. Mardi uue lavastuse iga stseen tegeleb ühe iseenesestmõistetavusega. Jim, Tõnis, Mehis ja Kertu käsitlevad väga lihtsaid asju ja nähtusi, mida nad oma elus pidevalt läbi elavad või igapäevaselt kasutavad uue ja harjumatu vaatepunkti kaudu. Saab nalja, vahepeal on väga kurb, kohati on imeliselt ilus ja kohati väga mõtlemapanev. Mõni koht võib olla isegi ehmatav, aga kokkuvõttes on see üks helgemaid tükke, mis Mart oma sõnul teinud on. Lõpuks isegi leitakse see miski, millest need iseenesestmõistetavused arvatavasti tulevad. Nii et ei mingit sürri, vaid olemasolemise ilu kogu oma valus ehk lavastus nii tavalistest asjadest, et paha hakkab.
Samuti mängime novembri lõpus ja detsembri alguses kolmel korral meie menutükki „Bloody Mary“, kus säravad Tiina Tauraite, Erki Laur, Tõnis Niinemets ja Ott Kartau. Autor ja lavastaja on Kertu Moppel. Julge must huumor, sihilik põnevuse kruttimine ja peenekoelised toored mängud karakterite vahel on teinud „Bloody Maryst” kõhtukriipiva komöödia, mille üks dramaatiline kriitik võib vabalt ka õnnetu paarikese tragöödiaks kirjutada. Lavastus algab pildikesega abielupaarist (Tiina Tauraite ja Erki Laur). Mees nägi öösel imelikku unenägu ja naine ei suuda otsustada, kas kardinad sobivad kokku uue diivaniga. Tavaline hetk tavaliste inimeste tavalises elus. Siis kõlab uksekell ja külla tuleb kaos (Tõnis Niinemets ja Ott Kartau). Tavaline elu lõppeb ja ukse avanedes paiskub kõik segi, tasapisi, aga vääramatult. Õhtut sisustatakse mängudega, kus võitu ja kaotust on raske eristada. Minapildid mõranevad ning enesehinnanguid arvestatakse ümber kiiremini kui aktsiaid börsil. Kaovad piirid kujuteldava ja päris elu vahel. Keegi ei tea enam, kas nutta või naerda, nii et mõlemat tehakse korraga. Midagi pole teha, külalised on sellised. Midagi pole teha, elu on selline.
Mitte küll väga tihti, aga aeg-ajalt juhtub ime ja Krahlis valmib lasteetendus. Detsembris taasetendub Mart Kolditsa „Von Krahli muinasjutud“. See on Hiina muinasjuttudel põhinev lastelavastus vanusele 7–77. Otse loomulikult pole seal tehtud mingeid järeleandmisi – tegemist on hoogsa ja kaasakiskuva looga, mida vürtsitavad ootamatud käänakud ning vonkrahlilik segu naerust ja nutust. Kaasa teevad Liina Vahtrik, Ragne Veensalu, Ivo Reinok, Ott Kartau ja Tõnis Niinemets.
Kinosalongis on õhkkond vabam. See on klubi, mitte teater. Siin näete lavastusi, mis on toimunud aastaid tagasi.
Tagasi aastasse 2001
Värvikate elavate piltide vahele pakume kinosalongis elamusi aastate tagant.
Ühtlasi teeme kummarduse meie nn vanale trupile koosseisus Liina Vahtrik, Tiina Tauraite, Mari Abel, Juhan Ulfsak, Erki Laur, Taavi Eelmaa. Laotame lahti nende kujunemisloo, mille tee polnud üldsegi täis kive ja kände, vaid kauneid rolle läbi aastate.
17. ja 18. novembril viib ajamasin meid aastasse 2001, kui Ingomar Vihmaril valmis lavastus „Mõned teravad polaroidid“. Loo autoriks on Mark Ravenhill, kes keskendub tõsistele ja valusatele probleemidele ühiskonnas ja inimhinges. Ravenhillist hakati rääkima kui omapärase huumorimeelega, intelligentsest ja jahmatavast sotsioloogist inglise näitekirjanduses. Ta on muutunud uue laine tuntuimaks kaubamärgiks Briti teatris. Näitlejad: Tiina Tauraite, Liina Vahtrik, Erki Laur, Juhan Ulfsak ning kaks külalisnäitlejat Peeter Rästas ja Helgur Rosenthal.
Õhtu meeleolu loob sümpaatne noor muusik Arno Tamm, kes on kaasa löönud ka meie lavastustes „Eesti naiste laulud“ ja „Eesti meeste laulud“.
Detsember on alati olnud keeruline aeg. Juba kaks kuud on inimeste ümber jõulureklaamid, sooduspakkumised, värvilised kuulid ja põhjapõdrad. Niisiis olin ränga valiku ees, kas pakkuda kinosalongis midagi helget ja pisaraid kiskuvat või… Aga ei, Von Krahlil on õnnestunud mingil moel jääda igal aastal jõuluvabaks tsooniks ja mis võiks olla veel parem pühadesaagast väljaraputamise tükk kui „Ainult võltsid jäävad ellu“ ehk lugu punkansamblist Sex Pistols,mille tõi lavale filmirežissöör Marko Raat. Laval panevad hullu Juhan Ulfsak, Taavi Eelmaa, Erki Laur, Liina Vahtrik ja Mari Abel.
Igaks juhuks kordan üle, et ürituse lõpus ei ilmu meie ette jõuluvana, seetõttu võite rahulikult alla 14-aastased lapsed koju jätta. Olgu nende lapsepõlvemälestused õnnelikud.
14. ja 15. detsembri õhtud juhatab aga sisse Teele Viira. Saaremaa kadakasiirupikeetjad teadvat rääkida, et selle maagilise olendi ümber hõljub kollane aura. See aura meelitab kohale häid inimesi, kes saavad vaadata Teele suurtesse ilusatesse rohelistesse punnsilmadesse ja kuulata, kuidas ta kui tõrrepõhja
