THEATRUMI REAALNE ARVUTIMÄNG NELJA LEVELIGA: Mihkel Seeder sattus vastamisi nähtusega nimega „Reha”. Kogetu inspireeris Mihklit looma oma nelja leveliga mängu demo, mis koosneb erinevatest väidetest ja tsitaatidest. Ja seda asus esimesena testima „Reha” autor ja lavastaja Andri Luup.
Esimene level: varia
Esimene väide: mäng on parim viis õppimiseks.
Mina olen sellega nõus. „Rehaga” seoses sain aga aru võib-olla isegi millestki olulisemast: mängiv inimene on ilus. Sama tunne on mul olnud vaadates spordivõistlusi – finišisse jõudvad inimesed on imeilusad. See ajab lühisesse, sest tekib küsimus, mis on selle õnne taga. Jooksmisel pole ju iseenesest mingit mõtet, aga seda tehes on inimesed nii õnnelikud ja vabad. Ja see meeldib mulle. Eriti vaimustavaks muudab selle asjaolu, et nad on irratsionaalselt ilusad. Metsikult ilusad.
Teine väide: naer on viis vabaneda üleliigsest energiast ja pääseda piinlikkustundest.
Loomulikult on naer elus vajalik piinlikkusest vabanemiseks, aga minu arust on huumor ikkagi ennekõike suur rõõmu kinkija. Naer aitab mõista maailma ja annab jõudu. Ääretult ilusad on hetked, kui inimene nutab ja ühtäkki hakkab naerma. Ka suures kurbuses on peidus naer.
Kolmas väide: iroonia on viis, kuidas peita tõelisi tundeid naeru taha.
Ma saan aru, et iroonia on teatud tüüpi kaitse. Mina aga ei vaja kaitset, sest ma olen selle maailma ees nagunii kaitsetu. Iroonia meeldib mulle, sest selle abil tekib mulle asjadest ja ideedest peegelpilt – ma saan võrrelda olukordi ja kujutada peegelpildi kaudu reaalsust.
Neljas väide: kultuur tähendab looduse ehk siis loomulikkuse alistamist.
Selle kohta ma ei oskagi midagi öelda. Kultuurist on nii palju räägitud ja kirjutatud, aga mulle tundub, et kultuur on pisut nagu kunst – kui see ära sõnastada, siis muutub tiiger kassiks.
Teine level: inimene ja ühiskond
Esimene väide: inimene on mõistuslik ja loogiline olend.
Kindlasti saab inimest niimoodi kirja panna, aga siis on tulemuseks matemaatikaõpik. Inimkonnal on alati olnud vajadus asju sõnastada ja raamistada, aga minu jaoks on inimene ühes pajas kultuuri ja kunstiga. Väga detailne sõnastamine küll kodustab inimese ära, aga mingi osa läheb nii paratamatult kaotsi.
Teine väide (tsiteerides agent Smithi filmist „Matrix“): loomariigiga võrreldes meenutab inimkond kõige rohkem viirust – keskkonnaga sümbioosi astumise asemel konsumeeritakse kogu maa.
Üks osa minust on sunnitud selle väitega nõustuma, sest inimene ei ole seda planeeti kõige paremini kasutanud. Ta on pannud selle pragmaatiliselt enda kasuks teenima. Näiteks mind kurvastab Marsi-projekt, sest see lähtub mõttest, et inimene on planeet Maa juba ära kasutanud ja vajab uut kohta. Samas on minus suur usk, et inimeses on olemas ka see teine, seletamatu jooksja, kes lihtsalt mängib ja tunneb rõõmu ning kes ei tee selle juures kellelegi kurja.
Kolmas väide: reeglid on mõeldud inimkonna orjastamiseks.
Ilma reegliteta pole mängu, ma ei viitsiks ilma nendeta jalkat vaadata. Selles kaoses, kus paiknevad muru, jooned ja pall, on reeglid ainuvajalikud.
Neljas väide: iga inimene vastutab ise selle eest, et on kursis seaduste, nende tagajärgede ja muudatustega.
Viimasel ajal olen märganud, et mitte keegi ei saa mitte millestki aru. Inimesed teevad näo, et reeglid on selged, aga keegi ei mäleta, kust nad alguse said. Kuna alati on hirmus kiire, siis mängitakse üht mängu, kus tuleb kiirelt reageerida. Tuumale ei jõua enam keegi eriti keskenduda. Peamiselt leiabki aset pragmaatiline tagajärgede kõrvaldamine. Sellises olukorras pole inimesed ise võimelised aru saama ega otsustama. Mina olen „Reha” peategelasega samas paadis: ma ei saa enam aru, kus mida kokku lepiti. Niisiis peab ta pimesi usaldama.
Samas, teatud aspektis mulle usaldamine meeldib, sest ilma selleta poleks Shakespeare saanud üldse midagi kirjutada. Keegi peab kedagi usaldama ja keegi peab usaldust reetma. See on draama alus. Usaldus on ka hea viis teravdada oma tunnetust. See ei lase meil end teiste ees sulgeda, vaid hoiab avatuna. Mulle näib, et selline on inimese ideaalne olek. Läbipaistvus ja avatus.
Viies väide: ideaal on jõuda totaalse võrdsuseni (kõik on samal levelil).
Ma ei oska seda olukorda endale ette kujutada. Viimasel ajal tundub mulle, et võrdsusest on olulisem hoopis vabadus. Mingis mõttes oleme me alati võrdsed. Ma ei taju, et hobune on minu suhtes ebavõrdses olukorras. Vana hea näide on surmatants – seal oleme me kõik koos, kuningad ja narrid. Mind kannustab palju rohkem mõte, et teised inimesed on minu suhtes vabad. Nad langetavad oma otsuseid ise ja arvavad minust just nii, nagu nemad tunnevad. Teatri kontekstis meeldib mulle mõte, et vaataja on täiesti vaba. Kogu konks seisneb aga selles, kuidas ta oma vabadusse ise suhtub ja kuidas seda kasutab.
Kolmas level: virtuaalne reaalsus
Esimene väide: Bitcoin on esimene tõeline samm luua demokraatlik raha.
Ilmselt see nii on. See on nähtavasti loodud üllast soovist, et inimene saaks otse teise inimesega oma asjad ära ajada – pole vahendajaid. See on lihtsalt vahend, mitte omaette väärtus.
Teine väide: igasugune virtuaalne reaalsus on tegelikult katse põgeneda oma tõelise elu väljakutsete eest.
See väide peab paika mingi piirini, sest kui ma mõtlen unenägude, unistuste ja mängu peale, siis need baseeruvad ainult nn virtuaalsusel. Kui ma nüüd tõmban maailmale pähe vaid ühe negatiivse mütsi, siis see on tõesti eskapism, aga kui ma näen seda kirjuna – halvana, kurvana, rõõmsana, lootustandvana –, siis see on minu pärisosa.
Kolmas väide: tänapäeva inimese tähelepanuvõime on vähenenud juba nii drastiliselt, et tema suhtlusoskus on muutunud ohtlikult hakituks.
Ma saan sellest fragmentaarsuse-probleemist aru, aga inimene on äärmiselt kohanemisvõimeline ja ta suudab muuta oma tähelepanuvõimet teistsuguseks. Ma isegi keskendusin veel mõne aasta eest korraga vaid ühele asjale, kuid nüüd teen mitut tegevust korraga. Mulle tundub, et see pole enam minu generatsiooni mure. Igal põlvkonnal on omad hädad ja nad peavad nendega kuidagi kohanema. Mind küll väga huvitab, kuidas hakatakse käituma tehisintellektiga – mis suunas need protsessid hakkavad liikuma.
Neljas väide: enam pole võimalik end sellest võrgust lahti ühendada.
„Reha” trupiga koos arutasime, et isegi kui põgeneda džunglisse, siis jõuavad kopad ja teerullid viimaks ikka sinna järele. Selle maailma eest ei saa ära joosta, kuid ma usun imedesse. Ma arvan, et kui mingi detail muutub, siis me teeme korrektuurid ja vahetame suunda. Kogu internet, mida oleme põhjalikult üles ehitanud, võib ühel hetkel täielikult muutuda. Ma ei tea, mis sellest saab, aga tonti ei tasu sellest kohe kindlasti teha.
Neljas level: reha
Viimane väide: Ühele virtuaalmängu-lavastusele on „Reha” neetult segadusttekitav pealkiri.
See pealkiri oli mõeldud vaid tööversiooniks, aga näitlejatele meeldis see nii väga, et kui hakkasin pakkuma teisi pealkirju, näiteks „Bitcoinid”, siis ei olnud nad enam muutmisega nõus. See on täiesti sürr pealkiri, olen nõus. Aga eks omamoodi ütleb see pealkiri ju olulise ära: me kipume ikka ja jälle astuma sama reha otsa.
Muide, „Reha”-nimeline arvutimäng on päriselt ka olemas ja sellega saab tutvuda aadressil www.theatrum.ee/reha. Andri rekord on 56. Kes teeb rohkem?
„Reha“
Autor ja lavastaja: Andri Luup
Kunstnik: Maarja Naan
Helikunstnik: Tõnis Leemets
Valguskunstnik: Helvin Kaljula
Osades: Nero Urke, Tiina Mölder, Katariina Tamm, Kristjan Üksküla, Elisabeth Peterson ja Mihkel Vooglaid
Esietendus 14. oktoobril 2015 The
