METSIKU EESTI LOOD 3: KesKus’i ja RMK lugudesari Eesti metsadest ja nende majandamisest. RMK metsakorraldustalituse juhataja Veiko Eltermann räägib, millised metsad Eestis paiknevad ning kuidas neid eristatakse.
Eesti paikneb keset parasvöötme segametsi. Mets puudub vaid seal, kust inimene selle oma äranägemise järgi on eemaldanud, nagu näiteks asulad ja põllumaad või siis kohad, kus on liiga märg või kuiv.
Kus mis kasvab
Me kasutame metsi väga mitut moodi. Metsaga mõistlikult toime tulemiseks peame teadma, missugune see mets on ja kuidas ta paikneb. Metsas käib pidev askeldamine. Kuskil raiutakse vana, kuskil hooldatakse vastsündinud metsa või harvendatakse sirguvat metsa. Eks ikka sellepärast, et mets on meie siinmail äraelamise-olemise tänuväärne tugisammas.
Kuidas aga langetustraktori juht või noorendiku hooldaja teab, et ta peab oma tööd tegema just ühel või teisel kombel? Aga tänu sellele, et meie mets on just nii sagedasti ja täpselt kirjeldatud, nagu seal toimetamise vajaduse otsustamine eeldab. Ehk kui me metsas mitte midagi ei teeks ega seal kunagi ei käiks, puuduks ka vajadus metsast midagi teada. Kuna tegelikult on otse vastupidi: me teame väga täpselt, kus missugune mets kasvab. Seda selleks, et omakorda teada, mida ja kus tuleb metsas teha kohe, natukese aja pärast, veidi hiljem või üldse mitte.
520 000 metsaeraldist
Metsa kirjeldavad metsandushariduse ja ettenähtud protseduuri korras asjakohase tunnistuse saanud metsakorraldajad. Raiesmike uuendamise ja uuenevate alade korraldamisega tegelevad metsakasvatajad.
Jättes kõrvale sood, põllud, heinamaad ja kõik muu, mis pole mets, on RMK hallatav riigimets jagatud 520 000 metsaeraldiseks. Eraldis on metsaosa, mis oma metsatunnuste poolest erineb sedavõrd oluliselt naabereraldisest, et neid pole otstarbekas koos kirjeldada.
Seega on eraldise moodustamine reeglitele, teadmistele ja kogemustele tuginev subjektiivne hinnang ja otsus. Ja seda on ka kõik metsa kirja pandud tunnused, mis eraldist iseloomustavad.
Erinevate metsade kohta on inimesed loonud hulga hinnangulisi nimetusi, nagu näiteks mastimets, põndak, patsik, lodu, võsa, võpsik, andes nimetustele sisu selle järgi, kui hea või halb neis metsades liikuda on ning missuguse tunde mets külastajas tekitab. Metsa kirjeldamisel kasutatakse aga kiretult ühesuguseid tunnuseid kõikides patsikutes-võpsikutes, kuid needki on kõik hinnangud. Mets on sedavõrd keeruline kooslus, kus midagi täpselt ja lõplikult loendada ega mõõta pole võimalik. Ja see polegi vajalik, kuna metsas tehtavate toimingute üle otsustamiseks sobivad hinnangud, mis on piisava täpsusega tehtud.
Metsa kasvukohatüüp
Küllap on kõik metsas liikujad tähele pannud, et puud kasvavad nii märjas soos, kuival nõmmel ja loopealsel kui ka pruunil tüsedal mullal, kuid ühes kohas kiiremini ja teises kohas märksa aeglasemalt. Nad kasvavad erineval mullal. Kasvu tingimusi iseloomustab metsa kasvukohatüüp.
Eesti metsad on jagatud kahekümne kuueks kasvukohatüübiks, mille nimetus on tuletatud valdavalt mõne tüüpilise seal kasvava taime nime järgi. Kui lisada kasvukohatüübi nimetusele puuliik, mida eraldisel kõige rohkem kasvab, saame metsatüübi nime: näiteks tarnakaasik, jänesekapsakuusik, leesikaloomännik.
Puuliik
Puuliike pole Eestis kuigi palju. Puuliikide levikul kehtib riigimetsades number üheksa seadus. 90% riigimetsadest moodustavad mänd, kask ja kuusk. Kui mändi ja kuuske kasvab Eestis kumbagi looduslikult vaid üks liik, siis kaseliike on meil koguni neli. Tõsi küll, madal kask ja vaevakask on põõsad ja põõsastik pole mets, kaks liiki on aga puud: arukask ja sookask – viimane, nagu nimigi ütleb, kasvab niiskematel kohtadel. Nende liikide eristamine pole ülejõu raske, paraku kipub osa kaski olema kahe liigi vahepealsete tunnustega ja kuna need tunnused võivad paikneda näiteks 20 meetri kõrgusel, on praktilises metsakorralduses kaskede eristamisest loobutud.
99% puuliikide sisse mahuvad veel haab, krobelise tumeda koorega sanglepp ehk mustlepp ja siledama halli koorega hall lepp ehk valge lepp. 99,9% sisse mahuvad lisaks tamm, saar ja võõramaised erinevat liiki lehised. Ülejäänud puuliigid on metsapuuna väga vähe levinud. Vana metsa all võib kasvada veel teine rinne ja järelkasvu rinne. Need kirjeldatakse kõikide tunnuste osas eraldi.
Vanus, kõrgus ja kõrgusindeks
On harjutud väitma, et mets saab vanaks saja aastaga. Eestis kasvavate puuliikide iga on aga väga erinev. Ilusaks metsaks peetakse tavapäraselt kuiva ja valgusküllast palu- või nõmmemännikut. Sellise metsa jaoks pole 100 aastat veel mingi eriline vanus. Samas, hall-lepik kunagi nii vanaks ei saa, haavik on sellises vanuses hilises raugaeas ning viljakas kuusik astub samuti juba aastakümneid allakäigu teed. Just viljakamatel muldadel kasvavad metsad „põlevad“ kiiremini läbi, samas kui kehvemaga leppima pidavad metsad kestavad kauem.
RMK metsade keskmine vanus on 62 aastat. Vanemaid kui 100-aastaseid metsi on männikute seas üle veerandi, kuusikutes kümnendik ja isegi kaasikutes ja haavikutes kummaski paari protsendi jagu. Marja- ja seenemetsaks kõlbab aga tegelikult juba märksa noorem mets. Keskmise viljakusega männik on juba 50-aastaselt 15 meetrit kõrge, kaasik veelgi kõrgem, igal juhul silti „võsa“ sellise kaasiku külge enam ei riputata.
Puu vanust on juurdekasvupuuriga küllaltki lihtne määrata. Küllap on kõik vähemalt korra elus kännu pealt aastarõngaid loendanud. Juurdekasvupuur võimaldab sellist loendamist teha puud langetamata. Väga lihtne on aastarõngaid loendada okaspuudel, märksa tülikam lehtpuudel. Kuni 30–40 eluaastani saab okaspuudel loendada ka oksamännaseid, pärast seda pudenevad alumised oksad lõplikult ja appi tuleb võtta puur.
Puu kõrguse mõõtmiseks on leiutatud mitmesuguseid kõrgusemõõtjaid, kuid nende töö põhineb ikka sarnastel kolmnurkadel. Paraku pole veel keegi välja mõelnud metsa kõrguse mõõtjat. Me võime mõõta ühel eraldisel 5, 10 või 20 üksikut puud, kuid seejärel peame ikkagi otsustama, mis on selle eraldise ühe puuliigi keskmine kõrgus ehk jõuame jällegi hinnanguni.
Tulles tagasi 100-aastase metsa juurde, jõuame mõisteni kõrgusindeks H100, mis arvutatakse vanuse ja kõrguse kaudu. See on number, mis näitab, missuguse kõrguse saavutab mets eeldatavalt sajandaks eluaastaks. RMK hallatavates metsades on 100-aastane mets keskmiselt 24 meetrit kõrge. Väga viljakad metsad kõrguvad üle 30 meetri ja 1% metsadest koguni üle 35 meetri. Rabades võivad puud 100 aastaga küündida vaid mõne meetrini. Kokkuleppeline metsa mõiste alampiir on 7,5 meetrit. Kui mets sellise kõrgusega 100 aasta jooksul toime ei tule, pole enam tegemist metsa, vaid näiteks puisraba või puisnõmmega.
Diameeter, ristlõikepindala ja tagavara
Hetkest, mil tekkis puidukasutus, hakkas inimest huvitama metsa tagavara ehk mitu kuupmeetrit, metsameeste keeles ka tihumeetrit puitu üks pindalaühik sisaldab. Puu tüvi on silindri ja koonuse vahepealne geomeetriline keha, mille ruumala arvutamiseks on vaja kõrgust ja põhjapindala. Puutüve „põhi“ paikneb kokkuleppeliselt 1,3 meetri kõrgusel, mida nimetatakse ka rinnakõrguseks. Metsamõõtjal on nii kõige lihtsam, seejuures jääb 1,3 meetrist allapoole jääva osa arvesse võtmine matemaatika hooleks. 1,3 meetri kõrguselt mõõdetud puu diameetrit, mis tuleb mõistagi oma peas teisendada jällegi puuliigi keskmiseks diameetriks, nimetatakse rinnasdiameetriks. Diameetriga on seotud mitmed metsanduslikud normatiivid ja diameetri kaudu saame arvutada, kui palju tuleb puust või metsast jämedat ja peent palki, kui palju paberipuitu. Kuid põhjapindala arvutamiseks meil diameetrit vaja ei lähegi. Seda tänu Austria metsateadlasele Walter Bitterlichile, kes juba 1949. aastal esitles oma lihtsat ja geniaalset relaskoopi, mille abil loendatakse kohapeal keerutades täisringi läbides relaskoobi dioptrisse mittemahtuvad puud. Loenduse tulemus pole midagi muud kui kõikide puude ristlõikepindalade summa ruutmeetrites hektari kohta. Korrutades selle puuliigi keskmise kõrgusega, saaksime asjakohase puuliigi hektari tagavara, juhul kui puutüved oleksid silindrid. Kuna nad seda aga ei ole, tuleb mängu terve tabeli jagu puuliigipõhiseid kordajaid, mis tagavara arvutamisel osalevad, kuid see on juba matemaatika ülesanne. Metsakorraldaja on oma panuse ristlõikepindala ja kõrguse määramisel andnud.
Juurdekasv ja väljalangemine
Iga puu kasvab aastas rõnga jagu jämedamaks ja kasvu jagu kõrgemaks. Seda puutüve pealmist päris koore alla jäävat koorikut nimetatakse juurdekasvuks. Toitainete ja valguse nimel armutus olelusvõitluses alla andnud puud siirduvad aineringluse alumisele korrusele, nemad moodustavad loodusliku väljalangemise. Kuna iga mets on unikaalne ja väga keeruline kooslus, on juurdekasvu arvutamine olnud metsamõõtjatele kõige raskem pähkel. Ka lehekülje jagu võrrandeid võivad anda suure veaga tulemuse, mistõttu metsakasutuse plaanimisel on raske juurdekasvu rakendada. Loodusliku väljalangemise arvutamiseks pole olemas isegi ligilähedasi algoritme, kuid hinnanguliselt moodustab väljalangemine 25–30% juurdekasvust. Ometi arvutatakse juurdekasv välja igale eraldisele, kuid tuleb arvestada, et tegemist on hinnangute hinnanguga. Metsakasutuse plaanimisel teeb juurdekasvu arvestamise veelgi keerulisemaks see, et kõige rohkem kasvavad nooremad metsad vanuses 20–50 aastat, kus tehakse hooldusraieid. Mida vanemaks mets saab, seda väiksemaks muutub juurdekasv, jõudes lõpuks samale tasemele väljalangemisega. Aga just vanas metsas tehakse uuendusraiet, just vanast metsast tuleb see puit, millest on ehitatud meie kodud.
Seetõttu kasutatakse uuendusraie mahu arvutamisel hoopis pindala põhist peapuuliikide kaupa vanuselist jagunemist. Selle käigus jälgitakse ajas pealekasvavate metsade kogust ja kiirust, mille abil määratakse aastane raiemaht nii tänases kui ka ülehomses vaates.
Roheline või punane tuli
Kasutades metsakirjeldust, teavet viimaste toimingute kohta, sünnivad hinnangud ning uus andmestik, et meie siinmail äraelamise-olemise tänuväärne tugisammas oleks jätkuvalt sama helde.
Metsa juures kirjeldatakse veel kahjustusi, püstiseisvate surnud puude ja ümberkukkunud puude tagavara, kirjeldatakse raielangile jäetud säilikpuid, arvutatakse kaalutud küpsusvanused, arengu- ja tuleohuklassid. Ja lõpuks jõutakse peamise eesmärgini. Kaasates veel teisi andmestikke, milleks on näiteks looduskaitse- ja muinsuskaitse seadusest tulenevad piirangud ja nõuded, ohustatud liikide kasvukohad ja pärandkultuuri objektid, teeb metsakorraldaja otsuse, mida tuleb selles metsas teha kohe, mida natuke hiljem või mille suhtes saab otsustamise mõneks ajaks edasi lükata. Mida noorem mets, seda kiirem kasv ja seda suurem on oht midagi vajalikku maha magada. Jätad uuenevas metsas aasta käimata ja rohi on noored taimed ära lämmatanud. Jätad viljakas noorendikus kolm aastat käimata ja kaks meetrit kasvu tulistanud remmelgad on noorte kuuskede ladvad ära piitsutanud. Samas, näiteks 70-aastases paraja tihedusega 4. boniteedi männikus ei juhtu 10 aastaga midagi sellist, mille metsakorraldaja maha võiks magada. RMK hallatavates majandatavates metsades on eraldised kirjeldatud keskmiselt igal neljandal aastal. Rangelt kaitstavates metsades, kus loodus omatahtsi toimetab, käiakse keskmiselt harvemini kui kord kümne aasta jooksul.
Kui kõikide eraldiste andmed kokku liita, saame teada, et RMK hallatavate metsade pindala on 930 000 hektarit, millest 170 000 hektarit on rangelt kaitstavad ja 130 000 hektarit kaitsealade piiranguvööndi metsad, et juurdekasvuga korrigeeritud tagavara on 170 miljonit kuupmeetrit, et 43% pindalast on männikud ja üks protsent hall-lepikud. Neid tunnuseid, mida kokku liita, keskmist arvutada või jaotust joonistada, on palju. Kõike seda saaks ka lihtsamalt üldistavaid meetodeid kasutades, nagu näiteks statistiline metsainventuur. Metsakorralduse abiliseks on juba aastakümneid olnud aerofotod, lisandunud on lidarandmestik ja uksele koputab satelliitidelt saadav info. Kuid üldistatud meetodid ei anna vastust, kuhu peab noorendikuhooldaja, võsalõikaja või langetustraktor minema täna ja homme. Kasutades eelmist metsakirjeldust, teavet viimaste toimingute kohta ja kõige lähemas tulevikus ka lidarmõõdistamise vihjeandmestikku, seab sammud metsa poole nüüd ja ka edaspidi ikkagi metsamees, kes teeb vajalikud mõõdistamised, annab hinnangud ja otsustab, millest sünnib uus andmestik ja antakse roheline, kollane või punane tuli metsamajandajatele, et meie siinmail äraelamise-olemise tänuväärne tugisammas oleks jätkuvalt sama helde.
