KES TAPAB? KAS RIIK, ALKOHOL VÕI KODANIK? KesKus kutsus toimetusse külla Tarmo Noobi, kes juhib A. Le Coqi õlletehast. Liberaalsete ning vaba majandust pooldavate kodanikena tahtsime teada, milline osakaal on alkosektoril siiski veidikegi kasvavas majanduses, mida riik ülereguleerimisega valesti teeb ning millist oksa parasjagu saetakse.
Kas Eesti kipub muutuma hoolekanderiigiks?
Ma näen seda tendentsi. Tundub, et kusagilt on võetud mõte, nagu peaks Eesti Vabariigi kodanike eest vastutama ettevõtjad, tootjad või ministeeriumid; et inimesel endal ei peakski mingisugust vastutust olema. Võiks ju mõelda, et kui keegi hull kihutab autoga vastu puud, siis autotootja ei ole selles süüdi. Ka maanteeamet ei ole süüdi. Kõike asju pole võimalik reglementeerida. Lihtsalt pole.
Olav Osolin kirjutas, et siis oleks juba päris paslik hüpata õhtul kohustuslikus korras naabri juurest läbi ja vaadata, kas nad ikka käituvad seaduskuulekalt ja täidavad kõiki tsirkulaare või tuleb nende peale kaevata.
Inimesele endale peaks ka mingisugused otsustusõigused jääma oma valikutes. Tõsi, erinevatest ohtudest tuleb teavitada. Ent keelamine? Lisaks alkoholile võivad täpselt sama hästi tulla järgmisena arutlusele rasv ja suhkur. Pannakse selle baasilt kokku roheline raamat; riik alustab toitumise reguleerimist. Suhkruaktsiis, rasvaaktsiis jne. Mõtleme välja, kus neid aineid sisaldavat toitu näidata ei tohi, sest kas inimene ikka on teadlik sellest, mis magus temaga teeb, ja kas ta on piisavalt kursis sellega, mis rasv temaga teeb…
Ühesõnaga, kodanik on tuutu ja ise midagi otsustada ei tohi, tema eest töötavad ministeeriumid.
Praegust lahmimist vaadates on tunne, et Eesti oleks justkui mingi maailma joomariik nr 1. Tegelikkus on teistsugune. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni tabel näitab meile 28 Euroopa Liidu riiki, kus Eesti on alkoholitarbimises 20. kohal indeksiga 11,4. Ehk Euroopas on 19 riiki, kus alkoholi tarbitakse rohkem. Paanikaks põhjust ei ole.
Keegi vist ei taha väita ka, nagu ei tekitaks alkohol probleeme.
Sõltumata sellest, kui vähe või palju kusagil juuakse, leidub murekohti kõikjal. Näiteks ei käi selgelt kokku autosõit ja alkohol. Kokku ei käi alkohol ja alaealised. Ent see ei tähenda, nagu oleks probleemides süüdi inimesed, kes kasutavad alkoholi normaalselt. Purjus peaga ei sõida, lastele ei müü ega anna.
Selles osas me riigiga väga erinevat nägu polegi, me taunime samu asju. Aga tarbimiselt oleme Euroopa alumises kolmandikus, mitte ülemises.
Ei saa ka öelda, et see alkoholisektor on mingisugune paipoiss olnud.
Me kõik saame alati käituda vastutustundlikumalt. Alati. Aga meie tootjad on käitunud Eesti riigi enda poolt määratletud piirides ja etteantud seaduste raames. Ning miks peab ühte ärisektorit äkki rahvavaenlaseks pidama – nagu lugupeetud Jevgeni Ossinovski ütles, et me oleme sektor, kes teenib kasumit inimeste tapmise arvelt? Kuidas saab kasutada sellist väljendit sektori kohta, mille reeglid on riik ise paika pannud? Siis võib sama hästi öelda, et riik tapab inimesi.
Riik saab sektorilt suuri makse, mida kasutatakse teistes sektorites ja siis oleks justkui kõik korras.
Alkoholisektori kogu eelmise aasta akumuleeritud kasum oli suurusjärgus 30 miljonit eurot. Riik teenis riigieelarvesse otseste ja kaudsete maksudega alkoholisektorilt 500 miljonit eurot. 30 miljonit eurot versus 500 miljonit eurot.
Kahepalgeliselt siis tahame kõik rikkamalt elada, ent samal ajal justkui ei tunnista, kust raha tuleb.
Alkoholisektor on riigi kõikidesse plaanidesse sisse kirjutatud. Tarbimine on samuti vähenenud, alkotarbimise tipp oli Eestis 2007. aastal, enne suuremat majanduskrahhi. Sellest ajast on tarbimine kukkunud üle 20%. Ossinovski on seda ise ka tunnistanud, et pidevalt tõusvate aktsiisimaksude tõttu teenib riik meie pealt järjest rohkem. Ja me pole selle vastu, et inimesed jooks vähem ning suurema vastutustundega.
Aga mille vastu te olete?
Kõige suurem süüdistus riigile on, milliste vahendite ja meetoditega riik püüab sektorit suunata. Käisime novembri alguses suurema delegatsiooniga Kristen Michali juures. Riigil on välja töötatud selline dokument, mille nimi on „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“, lisaks ka „Valitsuse reglement hea õigusloome metoodika kohta“.
Need ütlevad, et mis iganes riikliku initsiatiivi või seadusloomega tegemist on, tuleb otsustamisse ning arutellu kaasata erinevad osapooled. See on väga selgelt ja väga üheselt kokku lepitud. Kui vaadata aga kaasamist Ossinovski moodi, siis meiega keelduti absoluutselt rääkimast, meile ei antud vähimatki informatsiooni sellest, mis tehtavasse või soovitud seadusesse sisse tuleb. Meid isegi ei kutsutud sellele pressikonverentsile, kus avalikult neid ideid tutvustati.
Millised on muude riikide alkoholiseadused?
Näiteks Prantsuse alkoholiseadust tavatsetakse näiteks tuua, justkui see võiks olla meiegi ideaalmudel. Võtame siis Prantsuse alkoholiseadusest ette reklaamiseaduse. Võtame ainult ühe kitsa osa, milleks on televisioon, kus reklaami ei ole. Aga me unustame ära, et prantslased lubavad välimeediat teha, prantslastel ei ole mingisugust ühevärvilist tausta telepurgis, mille peale võid öelda ainult ühe lause. Me võtame ainult mingid kitsad osad ja ei vaata tervikut. See seadus kubiseb sellistest kentsakatest poolikutest asjadest. Tegelikkuses puudub analüüs, et teada, mida miski nii majandusele kui ka tervisele kaasa toob.
Kas keegi oskab juba mõõta, kui palju vähem juuakse, kui kauplustes on napsiosakonna ees vahesein, mille pood ise ehitama peab?
Ei tea. Selle kohta puudub absoluutselt igasugune analüüs. Eesmärk on vähendada alkoholi tarbimist – ehitame need vaheseinad, aga kas see alkoholitarbimist vähendab ja kui palju see vähendab, seda me ei tea. Ent tootjad ja kaupmehed peavad tegema kümnetesse miljonitesse ulatuvaid investeeringuid. Tekib küsimus, et mille nimel. Kas tõesti vaid selleks, et keegi saaks oma kampaaniat ajada?
Inimene ju teab, mis seal seina taga on.
Hea näide selle kohta on Prisma kett. Seinad on, aga alkoholikäive sellest väiksem ei ole. Rääkimata sellest, et väikestes kauplustes võimalust mingeid seinu ehitada pole. See tooks endaga kaasa hulgaliselt väikekaupluste sulgemisi. Ja kui selle eesmärk oleks saada alkoholi silma eest ära, siis kuidas saab minister tulla välja ettepanekuga, et ühe kassaga kauplustes pandagu naps leti taha? See tähendab, et kui on lett ja ainult üks inimene, siis me ei pane ju mitte alkoholi silma alt ära, vaid kõigile silme ette. Selliseid asju on seal seaduses tegelikult palju.
Taanis oli pikka aega alkoholireklaam keelatud ja 2003. aastast alates reklaamipiiranguid lõdvendati. Ent 1995–2003, ajal, mil reklaam oli keelatud, kasvas alkoholi tarbimine 11%. Norras on alkoholireklaam teles täielikult keelatud alates 1972. aastast. 40 aasta jooksul on aga seal alkoholitarbimine tervikuna kasvanud üle kahe korra.
Reklaami keelamine mõjutab tegevust niimoodi, et tootjate omavaheline konkurents muutub väga hinnakeskseks. Nii et marginaalid langevad ja lõppkokkuvõttes muutub alkohol odavamaks, kuigi riik paneb kogu aeg aktsiise otsa.
Me tahaksime ju ikka elada riigis, kus riik usaldab inimest. Ja riik usaldab ka inimeste otsuseid.
Loomulikult on riigi kohus teavitada inimesi erinevatest mõjudest. Aga otsuse teeb lõppkokkuvõttes ikkagi inimene ise. Ärgem hakakem otsustama inimeste eest. Ärgem hakakem otsustama ettevõtete eest. Milleks ja kellele sellist ülereguleerimist vaja on? Kui see lahendaks probleemi, võiks sellele ka alla kirjutada. Aga muude maade praktikagi näitab, et ei lahenda!
Alkoholisektori eelmise aasta kasum oli suurusjärgus 30 miljonit eurot. Riik teenis alkoholisektorilt 500 miljonit eurot.
