MINEVIK KUI UMMIK: Raivo Raave sirvib raamatuid, mis suunavad inimese traditsionalismi. Samas, kas see on ikka mõistlik, kui minevikuihalus viib ummikteele ning sellest saab ideoloogia?
Kui nüüdisinimene, kes pole päriselt paadunud pragmatismis, on piisavalt taiplik, kujutlusvõimega ja tunnetab vähegi olemise ja olemasolemise eksistentsiaalset pinget, satub lugema näiteks René Guénoni „Nüüdismaailma kriisi“ või mõnda Julius Evola raamatut, siis hakkab ta üsna loomulikul viisil kriitiliselt vaatama kaasajale ja temas sünnib mõte: „Oh, mis sandil ajal ma olen sündinud ja kui imeline oli ikka traditsiooni maailm.“
Siis võib ta tasapisi hakata looma endale hingekodu kas Euroopa keskaega, vanasse Iisraeli, Egiptusesse, Indiasse või mistahes traditsioonilisse ilma. Ta eemaldub kaasajast, kujundab ümber oma olme, igapäevased toimingud ja käitumise ning lõppkokkuvõttes sukeldub möödanikku. Uued arengud ei köida teda enam. Üldiselt on ta nüüdisilmale kadunud paitsi ehk otsijate juhatamine traditsiooni maailma. Aga sisemiselt võib ta olla õnnelikum kui varem. Nüüd võibki küsida, et mis selles traditsionalismiga tegelemises siis halba on? Inimene on vabadus end häälestada mistahes aega. Moraalselt polegi see ei hea ega halb. Aga see on ummiktee. Eksitus. Ei sügav ega kerge. Lihtsalt mööda laskmine.
Oluline pole ajaliselt kaugel
Viga on selles, et mistahes traditsioonis ja kogu igaveses filosoofias on olulisim side transtsendentsega – kõik muu ei oma selleta tähendust. Iga traditsioon apelleerib ajalisest igavesele. Jumal elab endiselt meie südametes nagu kuningas Herodese või vaaraode ajal. Kaugus Temast on meie „mina“ kaugus Jumala riigist. Ajad ja ajastud, juugad ja kalpad on kui Šiva tants, Kali mäng, Mara maalingud.
Kui sa saad elada keskajas Mustamäe kahetoalises, siis võid sama hästi elada kuldajas ka Brooklyni pööningul või mitte väiksema eduga näha Antikristuse tulemist kuussada aastat enne Kristust, istudes kardnali toolil ja jälgides Templirüütlite suurmeistri Jacques de Molay hukkamist. Traditsioon ei ole kuhugi kadunud, ta on alati meiega, ehkki nähtamatult kujul. Aga traditsioonis on ju nähtamatu alati reaalsem kui nähtav, mis kuulub muutuste ja fenomenide maailma.
Meie aeg on eriline seepärast, et lõpuks langevad kõik maskid. Miski pole enam päriselt püha. Selle maailma illusioonid kukuvad meie ette, näidates oma tühjust. Varjudemängu fenomenide varu on lõppemas.
Ma olen küsinud, et kui Jumal on, siis miks ta lubab sakraalse sellist kadumist ja profaanse võidukäiku. Ja vastus on: selleks, et me ei jääks kinni välisesse sakraalsusse, mida oli rikkalikult traditsioonilises ühiskonnas, vaid jõuaks selle juurde, keda ei saa näha ja nimetada, aga kes on kogu aeg elanud meie südameis.
Meie aeg ei ole halvem ega parem keskajast, sest üks Reaalsus, mida kanname oma südameis, on otsekui lõuend värvi all ja selle olemasolu ei sõltu sellest, kas lõuendil on kujutatud Püha Neitsi või fooliumkiivris peaminister. Kui teid muidugi huvitab asja olemus.
Ideoloogia kui viirus
Paraku ei tee paljud vahet traditsiooni ja selle ajalise väljenduse (religiooni, vaimse õpetuse) ning traditsiooni ühtsust kirjeldava filosoofia ehk traditsiooni metakeele – traditsionalismi – vahel.
Traditsionalismi alusepanijatele vaadatakse sageli kui prohvetitele piibellikus mõttes, kelle sõnadel on sakraalne väärtus ja need saavad aprioorselt dogmadeks. Teised jälle väidavad, et igavene filosoofia eksisteeris tuhat aastat enne traditsionaliste ja sestap ei saa need sellest muud anda kui tõlgendusi ja seletusi.
Mõlemad vaated iseloomustavad nüüdisilma mõtlemist. Ja see mõttelaad ei tule ei koolist ega perekonnast, veendumustest ega väärtushinnangutest. Nüüdisilma mõttelaad on saanud meie mõistuse funktsiooniks. See on ratsionaalne käsitlus. Ja meie mõistus suhtub igasugustesse ideoloogiatesse otsekui organism viirustesse: ta kas tõrjub need tagasi või siis nakatub.
Meil tuleb leppida tõsiasjaga, et nüüdisinimene käsitleb antust reaalsusena. Reaalsus on meile see, mis on olemas, mida saab meeltega kogeda. Aktsidentaalne näivus on ära ajanud reaalsuse nime. Antus on nüüdisinimese iidol, mida ta nimetab tõeliseks.
Traditsionalismist ideoloogiaks
Traditsionalism ei olnud algselt ideoloogia, vaid tahtis olla ideoloogiate vastu, postuleerides traditsiooni ratsionaalse ühtsuse ja näidates ideoloogiliste erinevuste ajalist iseloomu. Kuid jälgides Guénoni või Evola või Dugini jüngreid, võib öelda, et traditsionalismgi pole olnud ideoloogilise nakkuse suhtes immuunne. Teisalt ka need, kes lükkavad traditsionalismi tagasi kui ülearuse või väära või ohtliku, käsitlevad traditsionalismi kui ideoloogiat.
Traditsionalismi muutumisel ideoloogiaks on omad sotsiaalsed tagajärjed. „Kui valin traditsiooni, siis pean elama nagu vanasti ja veel parem, kui toon traditsiooni tagasi oma perekonda, oma firmasse, oma linna, oma maale,“ mõtleb vastne traditsionalist ja lakkab olemast nüüdisinimene, sukeldudes üha sügavamasse illusiooni. Ta hakkab rääkima hierarhilise ühiskonna eelistest, unistama monarhismist, maagilistest ordudest ja koguma mõttekaaslasi võitluseks „õige asja“ eest. Ühesõnaga: muutub omamoodi sektandiks.
