LIHTSUSE TRAAGIKAST: Jelena Skulskaja mõtiskelu „Ivanovi“ lavastusest Eesti Draamateatris. Tavaline inimene ei ole õnnetu mingil konkreetsel põhjusel, vaid lihtsalt seepärast, et ta on inimene ning on mõtlemis- ja tundmisvõimeline. Nagu igaüks neist, kes istuvad saalis.
Anton Tšehhov tahtis kirjutada näidendi kõige tavalisemast inimesest ja et selles poleks mingit kahtlust, andis talle kõige tavalisema, kõige harilikuma perekonnanime – Ivanov.
Väikesed närivad ebameeldivused
Ja lavastaja Uku Uusberg otsustas teha lavastuse kõige tavalisemast inimesest, täpselt Tšehhovi näidendi järgi.
Ta lükkas tooliread lavale võimalikult lähedale, nii et vaatajad muutusid praktiliselt sündmuste osalisteks; kõik intiimne, kõige salajasem inimese hinges oli asetatud publiku vaatevälja ilma igasuguse häbenemiseta: nii juhtub haiglate reanimatsioonipalatites, kus naisi ja mehi paigutatakse kõrvuti, kuna suremine on oma lihtsuses, vältimatuses ja tavalisuses täiesti häbitu. Mis vahe siis on – mees või naine?
Ja Ivanov (Indrek Sammul) ise tuleb lavale viis minutit enne etenduse algust, läheneb lauakesele, millele on kuhjatud raamatud, ja hakkab otsima seda, mis pooleli – võibolla näidendit iseendast? – näeb saalis oma päris tuttavaid, noogutab neile, naeratab, annab mõista, et nüüd kohe hakkab ta rääkima sellest, mida igaüks meist võiks talle rääkida; ka meie oleme ju tavalised inimesed, keegi meist ei saaks vanduda, et teda ei näriks nood samad väikesed ebameeldivused, mis jälitavad Ivanovit.
Jutt arstile
Suurem osa misanstseene on lahendatud nii: näitleja astub lava servale ja räägib publikule seda, mida võiks rääkida ainult arstile. Võte otse saali poole pöörduda pole üldse uus, võib näiteks teatud toonil öelda „miski on mäda Taani riigis“ ja poliitiliselt haritud publik saab kohe aru, et Hamlet ei pea silmas oma aja Taani riiki, vaid näiteks Nõukogude perioodi Eestit, mis ihkab vabadust ja sõltumatust. See on mõistujutu, Aisopose keel, kui otse ühiskonna hädadest rääkida ei saa, aga vihjata ja saavutada publiku võimas vastukaja on võimalik.
Aga mida tähendab rääkida kõige salajasemast, peidetumast, mida ei tohi nähtavale tuua ega peakski tooma? Süümepiinadest, sellest, et hing on seestpoolt näritud, sellest, et väsimus ja mõttetus ei lase hingata?
Selles ongi asi, ütleb lavastaja, et tavaline normaalne inimene ei ole õnnetu mingil konkreetsel silmanähtavalt põhjusel, vaid lihtsalt seetõttu, et ta on inimene ning on mõtlemis- ja tundmisvõimeline. Nagu igaüks neist, kes istub saalis.
Mis siis asub põrgust madalamal?
Indrek Sammul mängib Ivanovit geniaalselt: salapärasel moel veenab ta meid, et ta üldse ei mängi, vaid jutustab iseendast, ja me ei suuda eristada tegelaskuju osatäitjast. Ta justkui mängib iseennast, kusjuures selle „justkui“ peaksin ma maha tõmbama.
Milles siis tegelikult tragöödia seisneb? Noh, ei armasta mees enam oma naist, uus pruut ei tekita ka teab mis suuri tundeid, noh, on võlad, aga kas peab siis sellepärast käe enda külge panema? Nii võiks ju igaüks meist ebameeldivuste tõttu nööri kaela panna! Aga Sammul-Ivanov ei lase end finaalis maha, nagu nõuab Tšehhov, ta lihtsalt lahkub lavalt läbi saali, surudes publiku kätt, jättes hüvasti. Kas pole siis suure näitleja jaoks lavalt lahkumine enesetapuga võrdne?!
Asi on selles – kui Ivanov on normaalne, siis on kõik ülejäänud ebanormaalsed: ta viibib koletiste, narride, karikatuuride, hüsteerikute ja meeletute maailmas. Ei, see pole reanimatsioonipalat, vaid psühhiaatriakliiniku oma. Ivanovi mõisavalitseja Borkin Mait Malmsteni kehastuses on õel narr, punase parukaga bulgakovlik tegelaskuju; ta on koomiline, aga ka hirmuäratav, ta võib mõtlemata, lihtsalt nalja pärast kedagi ka pussitada. Avdotja Nazarovna (Ita Ever), kes on matnud kaks meest, teatab publikule usalduslikult, et võtaks endale veel kolmanda ja pole välistatud, et sellegi jõuaks surnuks vaevata. Krahv Šabelski (Aivar Tommingas) nutab ja igatseb Pariisi maetud naise hauale ning on selge, et kui ta surnuaiale jõuab, siis sinna ta jääbki.
Talumatud on ka Ivanovi mõlemad naised – kõrk ja oma haigust nina peale viskav Anna (Maria Peterson) ja sõduri moel õnne poole marssida käskiv Saša (Liisa Saaremäel). Mingil hetkel on Ivanov isegi valmis Sašat uskuma, embab teda ja, tundes midagi unustatud kire taolist, kallistab mehelikult, aga Saša eemaldub kohe süütuse karmusega, mis nõuab enne abiellumist ja alles siis kätele voli andmist.
Need Ivanovit ümbritsevad inimesed meenutavad Nabokovi „Kutse tapalavale“ tegelasi, nad elavad papist dekoratsioonide vahel, nad mängivad mingeid rolle, mitte ei ela. Õigemini, elavad põrgus. Ja siin näitab kunstnik Lilja Blumenfeld, et põrgu all on veel üks ruum, mis on põrgustki hullem, lava all on veel üks lava, üks eksisteerimiskoht, kus keegi ei märka, et elu on otsa lõppenud, et kõik on surnud. Elus on ainult muusika: kõigepealt hakkab mängima üks kitarr, arglikult, oskamatult, siis muutub mäng virtuoosseks, kitarrile lisanduvad teised, palju kitarre; kõikjale valgub helide seitsmekeeleline vihmasabin ja inimesel pole oma sõnadega seal mitte midagi teha.
Elu pärast elu
Tšehhov kirjutas jutte ja näidendeid, teda piinasid tuberkuloos, vanemate lõputud nõudmised ja etteheited, põhjajoonud vennad, tühine õde, oskamatud arstid ja mahajäänud meditsiin, lavastajad ja näitlejad, kes tema geniaalsust ei mõistnud; vastik toit ja vastikud olmetingimused; talumatud naised, kellest ühega ta abiellus; koormavad sõbrad, ilma kelleta oli raske, aga koos kellega ei suutnud ta saavutada rahunemist; tuttavad, kes tundsid end ära tema tegelaskujudes ja needsid teda… Aga ta lõi surematut näitekirjandust, mida läks vaja kogu maailmale, võib-olla pikendas tema geniaalsus ta elu, varjates oma tiivaga kõigi õuduste eest.
Õnnelik on kirjanik, keda inspiratsioon ei hülga, õnnelik on näitleja, kellel on võimalus lavale tulla! Kõik hädad tulevad neile kasuks, nendest idanevad näidendid ja rollid. Aga mida peab tegema tavaline inimene meie elupõrgus? Lavastus ei pea sellele küsimusele vastama. See ei pea isegi meile kaasa tundma. Uku Uusbergi tehtud vaatemängus on kohutavalt palju naljakat, tihtipeale hakkad toimuva tobeduse pärast naeru lagistama. Selline teatud mõttes absurditeater, kus naerdakse tegelaste pisarate üle. See ilmselt peakski meile lohutuseks olema.
