JÜRI LUIK JA TEMA LUIGEJÄRV: Et Jüri Luik pole eriline laululuik, näitab juba ajakirjanduslike vestluste vähesus, milles ta osalenud on. 1992. aastal ametisse saanud Laari esimene valitsus tegi Euroopa rekordi valitsuse keskmise elueaga – nii noort kooslust polnud nähtud enne ega leidu ka praegu. Selles valitsuses astus ministrina üles 26-aastane Jüri Luik. Algul portfellita ministrina, aasta pärast kaitseministrina. Juku-Kalle Raid kutsuski puhvetisse Texas kaitseminister Jüri Luige, aga hoopis vanema variandi, tänaseks 51-aastase. Aga Luigetiik on sama: sise- ning kaitsepoliitika.
Pärastlõunane Texase puhvet on uimane, bluus mängib. Jüri Luik ütleb, et tal on niipalju aega küll, et lobiseda kauem kui viiele küsimusele vastamine.
Jüri Luik on sündinud 1966. aastal ja õppinud ajakirjandust, lõpetas 1989 ning juba 1990–91 töötas Välisministeeriumis Lennart Mere resoluutse käe all, kus oli poliitikaosakonna peadirektor. Vahetult enne seda jõudis Jüri olla lühikest aega ka Eesti diplomaat Suurbritannias ning sai ministriks juba Mart Laari esimese valitsuse ajal 1992. Sellest ajast alates pole Jüri Luik poliitikast ja diplomaatiast lahkunud. Ka eriala on jäänud konservatiivselt endiseks – kaitse-, välis- ja julgeolekupoliitika.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Mängime algatuseks seda mängu, et kui toimusid viimased presidendi valimised, siis ühel hetkel tariti ka sind kandidaadina välja. Nüüd on president mõnda aega taburetti kulutanud ja sa oled teda jälginud. Oleksid sa olnud sarnane president?
Jüri Luik (J.L): Kuule, minu presidendiks saamise teema oli seotud sellega, et õiged presidendivalimised kukkusid läbi, siis prooviti poliitilise konsensuse leidmiseks erinevaid nimesid. Kersti Kaljulaid sai kõige rohkem toetuspunkte. Ega mul ei ole kunagi olnud igatsust saada presidendiks ja ma ei ole ka kunagi kandideerinud. (Muigab) Paradoksaalsel kombel: minu nimi on kandideerinud, aga ma ise ei ole. (Mõtleb, siis lõbusalt) See oli üks omapärane suvi. (Mõtleb veel pisut) Minu meelest on Kersti väga hea president.
J-K.R: Presidendi ametikoht on sootuks teistsugune kui kõik see, millega sina oled tegelenud.
J.L: Kuna mina olen eluaeg tegelenud välis- ja julgeolekupoliitikaga, siis on see üks minu tegevussuundi ükskõik mis ametis. Eesti sõnumi edastamiseks on president väga oluline kanal… (Teeb pausi) Küsimus on selles, kuivõrd palju on Eesti osanud oma presidente ära kasutada – alates Lennart Merist.
J-K.R: Aga on siis või?
J.L: (Puikleb veidike) Kindlasti oleks võinud rohkem kasutada, aga siin tuleb mängu asjaolu, et Eesti põhiseadus määratleb päris selgelt – erinevalt näiteks Soome omast – meid parlamentaarse riigina ja presidendi roll on ikkagi sümboolne.
J-K.R: Sa väga vist ei taha sellel teemal mõelda, tundub, aga eks ikka takkajärgi hinnatakse ka asju, mida eluajal ei hinnatud. Sina töötasid Lennart Merega juba 1990–1991, kui ta oli välisminister.
J.L: (Intensiivselt) Tead, peab ütlema, et see oli ikka väga kummaline aeg. Lennart on hea näide sellest, kuidas aeg tagantjärele kõik nurgad lihvib. See, kuidas rahvas näeb Lennartit praegu, ei ole absoluutselt see, kuidas meedia kujutas Lennartit omal ajal.
J-K.R: (Pistab vahele) Lennart sai ikka sootsiumi käest korralikult kolakat kui paljude jaoks liiga ülbe tüüp! Samad vennad nutavad praegu nostalgiliselt, kui kuulevad Lennu-Taadu nime.
J.L: (Noogutab) Absoluutselt! Alguses oleks Arnold Rüütel muidugi olnud palju popim valik. Ja ütleme, et see iseenda legitimeerimine võttis Lennartil päris pikka aega. See, mida täna nimetatakse Lennarti selliseks (otsib sõnu, siis humoorika rõhuga) „huvitavaks huumorisooneks“, ärritas omal ajal paljusid.
J-K.R: Mitte ainult. Isepäisena nagu vana kits, oli Lennart tihtipeale tülis ka näiteks Laari valitsusega.
J.L: (Naerab väheke) Tol ajal ei olnud põhiseaduse loogika nii sisse töötatud kui praegu. Me ikka põrkusime paljude küsimuste lahendamisel. Kõige traagilisem oli olukord riigikaitses. Oli ka järgmise presidendi ajal. Eesti riigikaitse võlgneb palju Toomas Hendrik Ilvesele, kes lõpuks tegi ära selle põhiseaduse muudatuse – et valitsusele kui täitevvõimu juhile allub ka kaitsevägi.
(Mõtleb veidi ja siis hüppab teisele teemale) Lennart oli unikaalne, aeg muidugi ka, seda ei ole võimalik korrata. Lennartist ei ole väga lihtne raamatut kirjutada, tema jõud oli eelkõige selles, milline isiksus ta oli. Temast ei saa kirjutada sellist raamatut nagu Edgar Savisaarest, kus saad võtta kõike valitsuse määruste kaupa.
J-K.R: (Vehib käega vahele) Kas sa lugesid selle Savisaare klotsi läbi?
J.L: (Enesekindlalt) Ma lugesin selle läbi.
J-K.R: Kuidas oli?
J.L: (Väga viisakalt) Huvitav oli lugeda, kui otsid dokumente, raamatus on palju viiteid, palju arhiividokumente.
J-K.R: Kas vastab tõele, et Lennarti juhtimise all käisid inimesed mõnes mõttes nagu nööri mööda, kuna kartsid sattuda tema hävitava iroonia objektiks?
J.L: (Veendunult) Mina sain Lennartiga hästi läbi. Aga tõsi, tema kantseleist ka paljud lahkusid, sest Lennartiga koostöö võis olla õudne, kui klappi polnud. Lennartiga suhtlemisel ei tohtinud rabistada, ega paljudest tema naljadest olnudki kohe võimalik aru saada. Lennartist aru saamiseks oli tihti vaja aega, neile, kes kaasa mõtlesid, oli ta heade ideede allikas. Minu jaoks oli Lennarti puhul kõige suurem ime see, et kust ta seda kõike teadis. Näiteks diplomaaditööst, mida ta kunagi teinud ei olnud.
J-K.R: Sina õppisid 1989 ajakirjandust. Toonane Tartu ajalugu, ajakirjandus, EÜS jne moodustas kõrvaltvaataja jaoks ühe kinnise gängi. Sina, Tarand, Laar, Pruuli, Soidro jne, jne. Absurdselt noor kamp riigiehitamiseks!
J.L: (Rõõmsalt) Me olimegi absurdselt noored! Ja tollel ajal me ei tajunud seda olukorda kui minekut tipp-poliitikasse. Tänapäeval on kõik need vahed väga selged – tipp-poliitika, keskastme juhid… Omal ajal oli see lihtsalt sellime missioonitunne ja me proovisime teha täie rauaga.
Siis, kui 1992 tuli järsku võit parlamendivalimistel, olime me täpselt sama jahmunud kui kõik teised. Eks siis pidi kiiresti nooruslikult kampaaniahoolt ümber häälestuma. Ja hakkama tegelema riigijuhtimisega. Aga riik oli tol ajal ikkagi, ütleme… (otsib sõnu, lööb siis käega) Täna on noortele raske isegi kirjeldada, milline riik tol ajal oli.
J-K.R: (Naerab) Riik oli tol ajal pehmelt öeldes õhuke!
J.L: (Naerab kaasa) Kõik oli väga õhuke, kõikuv ja ebastabiilne!
J-K.R: 1990ndate esimene pool oli absoluutne vabaduse aeg. Nii idiootset poliitkorrektsust, nagu see meid nüüd puhuti piirab, ei kujutanud isegi paadunum töll ette. Praegu on need seinad ikka jube paksuks ehitatud. Häirib see sind ka?
J.L: (Tasakaalukalt sõnu seades) Ütleme niimoodi, et kaks korda samasse jõkke astuda ei saa. On täiesti selge, et kui praegune riigimasin oleks samasugune, kui see oli 1990ndate alguses, siis me ei suudaks seda tänast moodsat Euroopa Liitu, NATO-sse kuuluvat ja eurot kasutavat riiki kuidagi hallata. Toona me rajasime riiki ja juhtisime seda samaaegselt.
J-K.R: See käis väga palju katse-eksituse meetodil.
J.L: (Noogutades) Ja väga palju kopiti ka maha lihtsalt, kellel mis eeskujud olid. Väga palju oli eeskujuks Soome. Õigussüsteemis Saksamaa. Vabaturumajanduse osas muidugi Margaret Thatcher.
J-K.R: Sa olid 26-aastane, kui said portfellita ministriks, kes pidi jagelema Venemaaga, ning siis kaitseministriks. Venemaaga läbirääkimistel oli aga sinu vastas istuv diplomaat 65. See on pagunite ühiskond. Kas sa tundsid ka, kuidas ta mõtles sind põrnitsedes, et mida sa, nolk, ärpled?
J.L: Seda võibolla huvitaval kombel isegi mitte, mõnes mõttes oli minul lihtsam kui temal. Sest Vene süsteem on väga jäik. Mina olin valitsuse liige, osa Eesti juhtkonnast. Venelased on läbirääkimistel väga staatusetundlikud. Muide, nad on tõsised läbirääkijad, on alati ise viimse komani ette valmistunud. Nii ei ole, et lähed nendega sauna, jood viina ja kõik laheneb.
J-K.R: No sauna lähed ja viina jood ka.
J.L: (Parandab ennast) Läbirääkimistel tegime sedagi, aga see oli pigem üldise atmosfääri parandamiseks ja terviseks!
J-K.R: Mart Laar oli 32, kui sai peaministriks ja valitsuse slõugan oleks võinud vabalt olla, et mitte „hallpead austa“, vaid „hallpead kausta“! Sest need poliitikutest hallpead ENSV-s olid ikkagi vastuvõtmatud kommarid ja ülbed, ebameeldivad ning asjatult puljongirikkad direktorid.
J.L: (Naerab) Vastuvõtmatu kaader jah. Aga mis vanusesse puutub, siis Euroopa on järele jõudnud, tänapäeval on ju niimoodi, et uus Austria kantsler on 30. Tol ajal oli iga lääne minister ikka soliidne hallipea, elu näinud ja eks nad vaatasid meid suure jahmatusega.
J-K.R: See oli 1994 augustis, kui Vene väed lõpuks lahkusid ja siis sa käisid ka Lennart Merega Moskvas asju ajamas. Sellest on räägitud erinevates intekates palju rõõmsaid anekdoote ja lugusid.
J-L: Eks see Kremli värk ongi selline komöödia ja tragöödia korraga, samas vaatuses. Aga Boriss Jeltsinile olid ikkagi meie lääne liitlased väga tugevat survet avaldanud. Tol ajal oli USA president Clinton ja Saksa kantsler Kohl. Mõlemaid respekteeriti Moskvas väga, väga. Ja vahetult enne meie saabumist Moskvasse olid nii Clinton kui ka Kohl kirjutanud Jeltsinile suhteliselt ühemõttelise kirja, et sa pead need väed sealt välja viima.
J-K.R: Kui absurdne sulle endale seal osalemine tundus, kui laual on kaardid välja jagatud ja siis sina pead neid koos Lennart Merega tõstma?
J.L: Mul ei olnud väga palju aega olukorra absurdust nautida. Sest mina ja toonane Vene välisminister Kozõrev tegelesime rohkem selle lepingu tekstiga. (Muigab) Kui Lennart ja Jeltsin lõid nagu üldist meeleolu, siis meie tegelesime reaalse paberi koostamise ja kirjutamisega.
(Näppu tõstes) Kuigi me olime seal üle nelja tunni, siis mulle tundus, et 10 minutit.
J-K.R: Kui selle võiduga tagasi tuldi, siis Eestis saite kõvasti peksa. Ma tuletan meelde, et kõik tüübid, kes rääkisid Tartu rahust, reetmisest, äraandmisest…
J.L: (Veidi nukralt) See on tõsi. (Rõõmsamalt) Aga ütleme, et see, kui inimesed on midagi positiivset saavutanud ja pärast Eestis peksa saavad, ei ole muidugi unikaalne ja kaugeltki seotud ainult konkreetse juhtumiga. Aga mind see väga vihane reaktsioon veidi üllatas. See kõige olulisem element, et väed lähevad välja, jäi neil tähelepanuta. No kui sa tahad läbi rääkida, siis pead mõningatest oma kõige värvikamatest väljenditest ning soovidest lepingu tekstis loobuma.
J-K.R: Sa läksid ajakirjandust õppima, miks?
J.L: Kui aus olla, siis ma tahtsin alguses minna juurat õppima ja andsin paberid sisse. Siis oli vestlus dekaaniga. Ta küsis, et miks ma tahan saada juristiks. Ja mina hakkasin plätrama midagi nõrgemate õiguste kaitsest jne. Temal jäi suu lahti ja ütles, et noormees, ma võin siia alla kirjutada, teil on hinded korralikud, aga ma soovitan teil sügavalt mõelda, sest see ei ole tingimata see koht, kus te saate oma unistusi teoks teha. (Naerab) Ja ma olen talle tagantjärele väga tänulik, et ta mulle nii ütles. Jalutasin sealt minema, võtsin oma paberid välja ja läksin ajakirjandusse. Seal oli ka vestlus. Aga see oli juba natuke teistsuguse seltskonnaga. Seal olid Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm, Juhan Peegel, Sulev Uus. Ja juba selle vestluse käigus sain aru, et olen jõudnud õigesse kohta.
J-K.R: Värvikas kamp õppis ka, kui mõelda meenutustele, mida lahkelt on jagatud. Sa võtsid sellest kõigest osa ka või – no hapukapsad ühika laes ja veel sajad muud toredad lollused?
J.L: (Pugistab naerda) Sai ikka kaasa tehtud. Ma ei olnud küll selliste möllumeeste absoluutses esireas, sest üsna kiirelt lisandus tavalisele napsitamisele ka muu tegevus.
Ja kui ma tagantjärele mõtlen, siis see oli paljuski Lauristini teene, et me muutusime n-ö poliitiliseks. Ja siis muidugi asuti looma ka üliõpilasseltse. Tänapäeval on üliõpilasseltsid väga suured, tol ajal ikkagi kõige rohkem sõprade rühmitus. Me tegelikult tegime üliõpilasorganisatsiooni alguses õllelauas, siis tegime seltsi „Sodalicium”, enne kui jõudsime EÜS-i taastamiseni.
J-K.R: Noh, mõned aastad hiljem, kui autobaasist väljus tellitava mutrivõtmega Tiit Vähi ja seinapragude vahelt puges välja veel palju sinna redusse läinud sõpru, siis oli endiste esimeeste suhtumine, et Eesti poliitika kõige vastikum tagatuba on EÜS. See jäle õllekelder, kus mingid halvad inimesed sepitsesid vandenõusid ja ei lasknud teenelistel seltsimeestel üldse rahus hingata.
J.L: (Ilmse lõbuga) EÜS oli jah selline koll, millega oli hea ähvardada. Ma usun, et kui oli vaja Laari valitsuse vastu pahameelt kuidagi lühidalt väljendada ja kultiveerida, siis selle asemel, et pikalt kurta, öeldi, et nurga taga luurab EÜS. Aga kui ütlesid, et EÜS, siis vanade kommunistide jaoks see tähendaski kõike koledat. Meie olime selle üle muidugi ülimalt uhked.
J-K.R: Ikkagi oli veidi kummaline, et Laari valitsus tervelt kaks aastat vastu pidas, toona oli rajult rahulolematust. No see kolhooside kinnikeeramislugu ja maaelu hävitamine ning kogu muu bullshit, mis tänaseni rahulikult kusagil oma lõbusat hallituselu elab.
J.L: Alguses oli ühiskonnas ikkagi väga suur ehmatus. Ja ma arvan, mis oli selle aja oluline aspekt – me muutsime kogu toonast paradigmat. Mitte et me ainult muutsime mingit NSV aegset otsust, vaid kogu nõukogude mõtteviisi ja lähenemist. Me tundsime ennast osana Euroopast, ehkki Eesti tollel ajal ei olnud veel mingil viisil Euroopas. Aga meie tundsime, et meie side Euroopaga on väga tihe. Seda muidugi vanadel kommunistidel absoluutselt ei olnud. Nende vaimne side oli ikkagi paljudel – ma ei taha üldistada, aga paljudel – ikkagi Nõukogude Liiduga. Nõukogude Liidu tingimustes olid nad eesrindlikud inimesed. (Muigab) Laari valitsuse tulek lõi kogu selle ENSV loogika segi.
J-K.R: Ma mäletan, et kui Arnold Rüütel sai presidendiks, siis ma olin nii vihane, et raske kirjeldadagi. Kuidas sina sellele pendlile reageerisid, mis uuesti tagasi ENSV poole libises?
J.L: (Mõtlikult) Ei, ma polnud vihane, võtsin seda just nii, et see on üks pendli liikumine. Muutus polnud tol hetkel ka nii suur. Arvestame seda, et kui president Rüütel uuesti võimule tuli, siis oli veel pukis Laari teine valitsus. (Hakkab naerma) Ma ei tea, kas sa mäletad, kui Laar, Kallas ja Ilves läksid punaste nelkidega Arnold Rüütlit Estoniasse õnnitlema. See kukkus väga kohmetult välja. Oli erinevate aegade kokkupõrge. Aga naljakas ikka ka. (Naerab veel)
J-K.R: Tuleme tänasesse tagasi. Mingis mõttes on väga poliitkorrektne ajastu, teises mõttes aga väga vihane ajastu. Eriti julmad geriljavõitlejad on need, kes oma kuulutuste järgi võitlevad „pehmete väärtuste“, „võrdsuse“, „inimlikkuse“ ja muu taolise eest. Need panevad ikka nii, et verd pritsib kahte lehte. Nagu Feministeerium näiteks, kus soovitati vanemal naiste põlvkonnal kiiremini eest ära kärvata, kuna nad pole nõus võitlevateks femmariteks hakkama. Jne.
J.L: Mulle isiklikult teeb see tohutult muret. (Peab pausi) Ühest küljest on muidugi hea meel, et Eesti riik on valmis, et meil pole enam leivamuret. Teisest küljest, teemad on legitiimsed, aga see, kuidas me neid arutame… Minu jaoks on see seotud tänase kiire kommunikatsiooniga ja sotsiaalmeedia vahenditega, et…
J-K.R: …et jube käbedalt saab üksteist üles kütta ja pöördesse ajada. See pole ainult Eestis nii.
J.L: Just nimelt! Kaugeltki mitte ainult Eestis, kui me vaatame Trumpi, kui me vaatame Brexitit. See on niimoodi igal pool läänes. Ja see on kaasa toonud ühiskonna killustumise. Et omada mingit mõju ühiskonnale, siis mida väiksem sa oled, seda tugevamalt pead karjuma. Et oma positsiooni ühiskonnas kindlustada– ja seda praegu tehakse. Nii on karjujad tõusnud esiplaanile ja mõistlikum hääl ei tule enam läbi. Ja kui see pilt on niivõrd väänatud, siis sinu käitumine ühiskonnas muutub seetõttu. Viha genereerib viha. Pinge läheb üha suuremaks, konflikt üha teravamaks. Ja ühiskond seetõttu üha ebastabiilsemaks.
J-K.R: Üks Helmetest, ma ei mäleta, kumb – ega seal suurt vahet ei ole –, on öelnud sinu kohta, et sa oled üks tuntumaid globaliste. Mis tähendab omakorda seda, et sinu juhtimise all ei toimu mingisugust Eesti kaitsevõime arenemist. Kuna sa oled globalist, siis oled osaline vandenõus väikerahva vastu.
J.L: (Lõbustatult). Mart on endine diplomaat, ma ei usu, et ta niimoodi ütles. Tunnen teda ammu, kutsusin ta kunagi välisministeeriumisse.
Riigikaitse areneb. Minu kui kaitseministri hinnang on, et kaitsekulutused peavad kindlasti olema suuremad, aga selge on see, et ühiskonna võime, kui suur see protsent SKP-st saab olla, on siiski piiratud. Kui me tahame näiteks ka pensione maksta jne. Mis aga puudutab globaalset lähenemist, siis vaatame väga selgelt fakte. Siin on 1000 Briti sõdurit, siin on 200 Taani sõdurit, järgmine aasta taas Prantsuse sõdurid. Oluline on see, et kuskil Pariisis istuvad juhid koos ja otsustavad, et tuleks õige 150 kilomeetri kaugusele Euroopa Liidu piirist, siia Tapale. See eeldab ikkagi seda, et nemad näevad meid Euroopa osana, globaalselt. Ja saavad aru, et siin, Tapal kaitsevad nad samamoodi Euroopa väärtusi. Siis on ka loomulik, et me peame osalema nendes operatsioonides, mis on nendele riikidele olulised.
J-K.R: Tuleme korraks veel IRL-i juurde. Enne, kui Margus Tsahkna ja Marko Mihkelson trammist välja astusid, üritas Margus vormistada midagi, mida kutsuti Isamaa 2.0-ks. Mis asi see rahvuslik kaasaegsus – või kaasaegne rahvuslus – tähendab? Mis asja see Tsahkna ajas?
J.L: (Aeglaselt) Olin siis tööl RKK-s, mitte sisepoliitikas ja ega ma oskagi öelda, kuidas see Margusel täpselt mõeldud oli. Kõige lihtsam on temalt küsida. Pole kahtlust, et IRL-il on väga oluline olla rahvuslik, aga ka euroopalik partei. Lauri Vahtre näiteks nimetab seda intelligentseks rahvusluseks, see peabki olema IRL-i lipukiri.
J-K.R: Praegu on põhiline arvamus see, et IRL ei suuda oma kohta leida, vaid püüab kuskil Vabaerakonna ja EKRE vahel tilbendada.
J.L: Oioioi! Kuule, ma ei lähe sinna parteidevahelisse vaidlusesse ja jaotusesse. See on viljatu. Mis on fakt – ja seda näitavad ka küsitlused –, et Eesti valijate enamus on rahvuskonservatiivne. Nende ideede potentsiaal on väga suur. Nii et ka IRL-i toetajaskond on potentsiaalselt suur. Küsimus on ainult, kas erakond suudab oma ideid sõnastada viisil, mis inimesi paelub. Probleem on see, et tänase massikommunikatsiooni loogika annab loosungeid karjuvale erakonnale suure eelise. Võiks lausa öelda, et see on tehniline eelis.
JKR: Hüüdlaused võtavad vähem ruumi ju ka… Praegune valitsus on üks kummaline ning kiibakas kooslus, mingi imelik kolmejalgne loom, kõik jalad eri liigilt…
J.L: (Teatud ettevaatusega) Kui me vaatame sedasama Saksamaal, siis täiesti erinevad parteid on koos valitsuses olnud küll. Ma usun tõepoolest, et paljudele on üllatav see, et IRL, sotsid ja kesk saavad koos tegutseda. Pole ju kellelegi saladuseks, et see sai võimalikuks alles pärast juhi vahetust Keskerakonnas…
J-K.R: (Segab vahele) Oot, kas sa tõesti usud, et seal Keskerakonnas on sees midagi muutunud?
J.L: (Jätkab omasoodu) …teine asi on see, et ma usun, et parempoolne konservatiivne partei ja suurem sotsiaalsus ei ole mingil määral üksteisega vastuolus. Seda me näeme sealsamas Saksamaal CDU näitel.
J-K.R: (Ei jäta) Aga Keskerakonnas, kas usud, et seal on tõesti kõik kombes, halloo?
J.L: (Kuivalt) Ma ei hakka siin koalitsioonipartneri elu ja tegevust kommenteerima. Rahvusvahelises suhtluses on kõik korras, muidu ma selles valitsuses poleks.
J-K.R: Kuule! Kunagi jäi mulle Võrumaa Teatajast silma, et sul on nimekaim Jüri Luik. Pommionu. Tead teda? Ta vist on Vennaskonnale helitehnikat teinud ja muidugi – nagu nimestki kuulda – pürotehnikat ka! Aga ühenimelised kaitseminister ja Pommionu!
J.L: (Naerab) Mul on see fakt täiesti teada, aga ma paraku ei tunne teda.
J-K.R: Ja nüüd midagi päevakajalist, mis on mõeldud ühtlasi ka inimeste hingele. Kas sa oled Lätist napsi toonud?
J.L: (Tagasihoidlikult) Mina isiklikult ei ole Lätist napsi toonud.
J-K.R: Su tuttavad kindlasti on?
J.L: No ilmselt ikka, aga keegi ei ole minu ette sellega uhkustama tulnud. Minu alkoholitarbimine on muutunud vägagi mõõdukaks ja mind veidi üllatab selline rõhuasetus, et kui nüüd ei saa suures koguses odavat alkoholi, siis on elu läbi.
J-K.R: Ma arvan, et see on lihtsalt üks möödapanekutest, see poliitika. Kuidas on, kui sa näed, et mingi asjaga meil ilgelt käärib või on valesti tehtud, kas siis välismaal üldse tuju ära ei võta?
J.L: (Nukravõitu moel) Ikka võtab. Kõik, mis Eestis toimub, on ju üks osa ühiskonna tervisest ja julgeolekust. Kuid me läheme ajas tagasi ja mõtleme eelmiste valitsuste peale, siis probleeme ja skandaale on olnud kõigil ning kogu aeg – ja siis ununevad need kiiresti. Nii tekibki mingi illusioon, et varem oli rahulikum, stabiilsem ja parem.
