MÄNGIME KORRAKS, ET JUMAL LÕI MAAILMA 15 SEKUNDIT TAGASI: Juku-Kalle Raid ning Marek Reinaas sättisid oma sammud ühel erakordselt vihmasel ja lollil õhtupoolikul puhtalt protesti mõttes tarka majja – Eesti Teaduste Akadeemia hoonesse Toompeal. Kõrgete mosaiiklagede all, mis näevad välja nagu vanamuttidele müüdav kirev kook Maiasmoka kohvikus, arenes põnev vestlus Teaduste Akadeemia presidendi, mereteadlase ning matemaatiku Tarmo Soomerega. Pildid tegi Mark Raidpere.
Mõte ronida üles Toompeale Tarmo Soomere, Teaduste Akadeemia presidendi juurde tuli tegelikult siis, kui avastasin, et poodi on imbunud tema artiklitekogumik „Truu Eestile“ (kirjastus Argo), selline väiksema jalapingi mõõtu teos. Teos pudendas endast välja intervjuusid, kõnesid, sõnavõtte, artikleid, arvamuslugusid ning filosoofiat.
Tarmo on Eesti mereteadlane ning matemaatik, kes erineb varasematest akadeemia juhtidest ühe kindla printsiibi tõttu: nimelt on ta pähe võtnud, et teadust tuleb populariseerida, see tuleb mingil tasemel kõigile arusaadavaks rääkida, kuna tegelikult maksavad kodumaise teaduse eest Õhtulehe lugejad ja kohalikud maksumaksjad, võib-olla isegi need, kes Lätis õlle järel käivad. Peale selle on akadeemik Soomere ühes varasemas vestluses mulle maininud umbes midagi sellist, et kui teadlane teeb oma teadust sahtlisse, siis on tal ainult tunne, et ta on teadlane.
Igal juhul mõjub akadeemia maja distsiplineerivalt, fotograaf Raidpere oli enne teisi kohal, tavaliselt seda ei juhtu. Uksed on teadusmajas postulaatselt tammised, kõik vajutas sulle selga raskepärasuse pitseri; dekoor vaatas sisseastujat näoga, justkui tahaks lihtsale inimesele jämeda ning kõlava häälega öelda: „Sure, koer!“
Lühtrid laes klirisesid kurjakuulutavalt, baroksed eelajaloolise moega mustrid meenutasid korraga nii Maiasmoka kohviku sajandivanuseid koogikaunistusi kui ka Lydia Koidula surikleiti; üle vanalinna katuste jõllitas sisse punase õhtupäikese peegeldus.
Toodi küpsist.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Laiema üldsuse ette plärtsatasid sa ootamatult 2005. aastal, mil telekasse ilmus keegi kentsakas sinunäoline habemik; alla oli kirjutatud, et mereteadlane, kes kommenteeris Pärnu tormi ja üleujutust ning teatas mornide ja lollide, avatud rannale uppunud putka ehitanud inimeste meelehärmiks, et see kõik on ka edaspidi võimalik.
Tarmo Soomere (T.S): (Muheleb habemesse) No sinna ei saa midagi parata, maailm kipub korduma, meie koos ilmaga, habe on jäänud samaks. Pärnu tormi pole kordunud, aga küll tema tuleb! Selles ei ole midagi imelikku! Isegi sügaval raskel nõukaajal, kus lapsepõlv ei tohtinud õnnelik olla, ei lubatud inimesi ohu korral evakueerida Pärnusse, vaid ikka Viljandisse, Võrusse ja mujale, mis on merepinnast kõrgemal. Seda teadsid tol ajal juba sõjardid, et Pärnus võib rahumeeli vesi tulla tuppa ja kõige paremini tuleb ta tuppa, kui visata keset Liivi lahte pisike pomm. Tuleb üks suur laine ja uhub pool Pärnut minema.
J-K.R: Mis pomm, piisab loodusestki, aga huvitaval kombel on inimesed vahepeal elementaarse ära unustanud, et vanaisa ei ehitanud rannale; nad ikka kipuvad rajama oma uhke superkuudi roostikusse ja siis imestavad, kui vesi on teisel korrusel.
T.S: See on, jah, tõsine probleem, mida on raske lahti seletada. Ja see on peas. Aga veel on asja taga füüsika, veelgi lihtsamalt, Newtoni seadus. Nimelt moodustub Läänemeres veetase natuke ebatavaliselt – võrreldes teiste mereäärsete kohtadega planeedil. Mujal maailmas on ikka nõnda, et käib tõus ja mõõn. Ja tõusu ja mõõna peal käib veel tormiaju, nii et kaks komponenti. Aga Läänemeres võivad suhteliselt pikad ja üldse mitte tugevad tormiseeriad, isegi suhteliselt keskpärane tuul, 7–10 m/s, puhuda kuu ajaga sisse nii palju vett, et terve Läänemere veetase tõuseb meetri võrra. (Mõtleb korraks) Mis ta siis umbes on? Kusagil 400 kuupkilomeetrit. Taani väinad on muidu kitsad ja kui tuul paneb väljavoolu kinni, hakkab merre jõgedest vett korjama. Tuul võib veel väinadest juurdegi puhuda ja kui see meeter on juba sees Läänemeres, siis piisab päris väikesest tormist, et Tallinn upuks.
Marek Reinaas (M.R): (Naeratab) Tundub igal juhul väga roosiline ja optimistlik tulevik!
T.S: (Lööb lohakalt käega) Need asjad ei juhtu sugugi iga aasta. Kord 25 aasta jooksul tuleks lihtsalt ette vaadata. Tuletan siin ikkagi meelde kauget ja head vana-aega, kui teati, et mere ääres elamine on odav ja ohtlik. Nüüd on see kallis, aga endiselt ohtlik. (Itsitab) Äärmiselt raske on öelda, mis krõks on mõnedel inimestel käinud, et nad sellest lihtsast tõsiasjast aru ei saa.
J-K.R: Kui nüüd natuke püüda puhtalt vulgaarsotsioloogiliselt või psühholoogiliselt asju lahti seletada, jääd isegi sina hätta!
T.S: Me paneme tähele, et selline tõeliste looduskatastroofide vahe on tavaliselt 40 aastat ja natukene rohkem. 40 aastat on kaks inimpõlve. Nii et kui vanaisa lapselapsele ei räägi oma kogemusest, siis pole seda asja olemas olnud.
See on üks väljapääs inimkonnal olnud, kui see vanavanemate kogemus muutub usuks või religiooniks. Räägitakse ju ikka päris tõsilugu India ookeani tsunamist, et seal mõne põlisrahva väikesaarel on selline religioon, et kui maa väriseb, tuleb joosta mäe otsa. Mis tähendab seda, et kunagi on osanud vanad targad selle ohu konverteerida religioosseks tõeks. See on tõsi, see ei ole uskumus. Aga see on saanud mingi teise väljundi – väljundi, mis on püsinud. Uskumused on ju märksa püsivamad kui faktid.
J-K.R: Teadlased jagunevad mitmesse leeri. Ühed ütlevad, et inimesed on kliima täiesti pekki keeranud ja teised ütlevad, et puhake jalga, inimesed ei suuda siin midagi pekki keerata, loodus keerab asjad ise, kuhu tahab. Kuhu sina meil kuulud?
T.S: (Tehtud diplomaatilisusega) Mina püüan mõlemat poolt mõista, niipalju kui vähegi saab.
Te siin olete natuke nooremad, aga küllap ka mäletate aega, kus ruutjuure võrrandi lahendusvalem ja Pythagorase teoreem tuli pähe õppida, sest selle tõestus oli nii keeruline, et seda ei olnud ometi võimalik esitada. Kooliharidus on kaua aega tähendanud faktide tuupimist. Mis on ka loomulik, sest fakte ei olnud kusagilt võtta. Kui Eestis ilmub praegu 4000 raamatut aastas, siis kas Gutenberg suutis üldse kokku trükkida nii palju? Tänapäeval on asjad teistpidi: me lämbume faktikoorma all. Faktide väärtus on seetõttu devalveerunud ja pealegi – faktid on õiged ainult teatavas kohas, ajas ja ruumis. Näiteks seesama lihtne asi, et klassikaline Pythagorase teoreem on – kui päris ausad oleme – täpne ja õige ainult lapikul maal. (Muigab) Millest omakorda ei järeldu, et maa on lapik.
Enamik fakte on sellised, millel on teatud tõenäosus olla õige. Ja selle muutuse tõi meile tegelikult kvantmehaanika. Elektron võib hüpata mingist barjäärist üle.
Kliima ja ilma erinevus on äärmiselt lihtne. Ilmal on konkreetsed parameetrid. Täna on väljas 6 kraadi külma, päike läheb see kell looja ja õhuniiskus on nii- ja niisugune. See on portsjon arvusid. Kliima ei ole portsjon arvusid. Kliima on matemaatilise statistika kategooria, kuidas need arvud on jaotunud. Et kui sageli on meil õhutemperatuur –6, kui sageli +16. Kui sageli puhub tuul ühest või teisest suunast. Kliimamuutus tähendab seda, et teatavad jaotuste omadused on muutunud.
Kui me nüüd tuleme selle juurde tagasi, et kas inimkond on kliima täielikult pekki keeranud, siis selle tõenäosus on umbes 95%. Aga see tähendab seda, et ühel juhul 20-st on asja taga täiesti puhtalt looduslikud protsessid, inimesel pole üldse mingit rolli.
Kuidas seda kõike nüüd interpreteerida, see on kolmas asi.
M.R: (Õiendab) Inimene tahab ju teada, kes on süüdi!
T.S: (Pareerib käbedalt) Selle vastu on hea rohi, tuleb õppida bridži mängima. Ja see, kes istub kohal Süd, on süüdi.
J-K.R: Sina said ilmselt Pythagorase teoreemiga koolis väga hästi hakkama, kuna käisid järjepanu matemaatika olümpiaadidel. Ja see on ju enamiku jaoks kõige igavam aine üldse.
T.S: (Veendunult, aga rõõmsalt) Ongi! Endiselt! Ei mingit loomingulisust! Ainult täida täpselt reegleid. Aga see ongi asjaolu, mispärast on võimalik panna arvuteid teoreeme välja mõtlema ja tõestama. Matemaatika ise on äärmiselt mitmekülgne, kui läheneda sellele klassikalisest vaatekohast, näiteks õppida ära korrutustabel. Saada aru, et nulliga jagamine pole võimalik – ja siis taibata, et on võimalik. Õppida ära, et negatiivsest arvust ei saa ruutjuurt võtta – ja siis õppida, et saab ikka küll. See on nagu päris raske värk. Aga märksa raskem on mõista ja nautida seda, kuidas matemaatika on seotud meie eluga. See selgub, kui me läheme mõõdetavate asjade juurde. Kõik armastavad rääkida, kuidas SKP-d kasvatada, kuidas see suureneb või (väikese irooniaga), kuidas teadus sinna kindlasti midagi juurde ei pane.
J-K.R: No rikkuse kasvu saab kuidagi ju mõõta.
T.S: Üks iseenesest võrdlemisi halb mõõt on see, kui palju on meil patente. Patendi mõte on see, et ehk keegi hull ostab selle lahenduse ära ja hakkab raha tegema. Et kui meil on hästi palju patente, siis on suur tõenäosus, et me saame rikkaks, aga kui mitte, siis maksame kinni teiste mõttetöö.
Heakene küll, aga kuidas on matemaatika seotud patentidega? Selle kohta ilmus suvel üks mõnus töö, mis püüdis mõõta, kui kaugel on täiesti puhtad teadusartiklid – millel ei ole pealtnäha üldse mingit seost tootmisega – nendest kohtadest, kus raha tehakse. Selgus, et – võttes aluseks suured andmebaasid nagu 5 miljonit USA patenti viimasest 50 aastast ja 25 miljonit Thomson Reutersi andmebaasis kajastatud teadusartiklit – otseselt toetusid patendid ainult umbes 3 miljonile teadusartiklile. Palju vähem kui 10%. Aga need teadusartiklid toetused omakorda eelmistele ja eelmistele. Ja seal saab mõõta, kui mitu sammu läheb patendist tagasi teoreetilise füüsikani. Ja see pole üldse kauge. Teoreetilise füüsikani on patendist tagasi neli sammu ja 16 aastat. Teoreetilise matemaatikani, selle kõige hullema matemaatikani, millel pole üldse mingit rakendust, on viis-kuus sammu ja 20 aastat.
Nii et matemaatika paneb patendi ja rikkuse ning teoreetilise teaduse suhte paika.
On oluline mõista, et kolmveerandit patentidest poleks olemas, kui poleks 20 aasta taguseid matemaatika teadusartikleid.
M.R: (Hasartselt) Minus praegu tärkas ärimees! On sul mõni hea näide ka tuua?
T.S: (Rõõmustades) Kogu ajalugu on seda täis! Lobatševski geomeetria näiteks, mis on täiesti ebardlik, kõik kõver ja valetpidi. Sellele toetub relatiivsusteooria ja relatiivsusteooriat on äärmiselt vaja, kui me saadame kosmoserakette orbiidile. Riemanni geomeetria paljudele rakendustele – natuke veel vanem asi –, sellele polnud enne peaaegu üldse rakendusi, kui sünnitati GPS-süsteemid. Mingid asjad, mida teadlased on näppinud täiesti puhtisiklikust huvist ja teoorialustist, annavad hiljem täitsa ootamatutes kohtades tagajärgi.
Aga võib olla veelgi lihtsam näide on see, et internet ei olnud ju projektitellimus. Internet tekkis sellest, et füüsikud tahtsid omavahel paremini suhelda.
J-K.R: Kui sina Moskvas ülikoolis õppisid, tegelesid ka informaatikaga, nimelt tõid Eestisse ladina kirjas trükimasinaid. Aga trükimasinast kodumaa reetmiseni oli ainult üks samm, nimelt selle abil vale teksti trükkimine!
T.S: (Kehitab õlgu) Mis seal ikka, istuma lõpuks ei pandud. Nõukogude võimu kadumine päästis ära. Ega see kirjutusmasin oli ju ka vahend, mitte eesmärk. Eesmärk oli ju ikka üks lihtne maailma parandamine. (Elavneb) Selleks on mitmeid võimalusi: näiteks minna sõbraga baari ja siis pikalt maailma parandada hüdrodünaamiliste protsesside abil ja oma organismi ressursse seestpoolt ekspluateerides. Või püüda panna head ideed iseenesest levima. See ei ole ju uus mõte, pigem ikka ajast, kui tekkis võimalus anonüümselt levitada informatsiooni. Väidetavalt on ju palju sõdu tekkinud sellest, et mingid pamfletid esitasid asju, mida ei oleks pidanud esitama ja siis läks keegi kaklema ja kellelgi löödi pea maha.
Ka sügaval nõukaajal oli ju selge, et režiim püsib infovoo piiramisel. Kõige lihtsam seda õõnestada oli püüda käivitada alternatiivne infovoog. Informatsioon teeb ise oma töö. Pluss veel siis Nõukogude Liidu plaanimajanduse üks väga omapärane komponent oli, et siis jagati igasse regiooni võrdselt nii ladina kui ka vene tähestikuga trükimasinaid. Mis tähendab seda, et venelased käisid neid Tallinnas ostmas ja mina käisin Moskvas. (Üldine naer) Kui tekib potentsiaalide vahe, siis tekivad alati võimalused neid leevendada.
J-K.R: Mis tekstid need olid, mis sinu kaudu jõudsid? Siis leidus ka päris palju vabatahtlikke, kes tekste ümber lõid.
T.S: Jah, oli vabatahtlikke, aga ma läksin seda raskemat teed pidi. Püüdsin leida neid inimesi, kes oleksid nõus tekste ostma ja neid, kes oleksid nõus raha eest trükkima. Eks neid tekste oli igasuguseid, alates klassikalise filosoofia õpikutest, näiteks Elmar Salumaa on kirjutanud mõned köited. Filosoofiast, mida Tartu Ülikooli tudengid mõnuga kasutasid eksamiteks valmistumisel, et siis oma punafilosoofia õppejõudu üllatada oma teadmistega ja nendega vaielda. Mitmesuguseid teoloogilisi tekste. Sellega tegelesin üsna suure osa oma elust, neli-viis aastat, seni kuni tekkisid probleemid.
J-K.R: Sel ajal julgeolek ju üldiselt otsis trükimasina järgi patuoina üles, kuna igaühel neist oli mingi füüsiline eripära mõnel tähel. Kas sind tunti trükimasina järgi ära?
T.S: Seda trikki tol ajal targad inimesed teadsid. Et taolises keerulises olukorras ellu jääda, ei olnud muud võimalust kui kuulata tarku inimesi. See on ka minu soovitus kõikidele, et kui tahame ellu jääda, tuleb tarku inimesi kuulata, mitte lapsi. Ja targad inimesed rääkisid, et igal kirjutusmasinal on oma käekiri ja see leitakse üles. Aga selle vastu on ääretult lihtne toimetada. Et iga kirjutusmasinaga lüüakse vaid kaks-kolm teksti ja siis see kirjutusmasin väljub süsteemist. Näiteks müüakse edasi pärast 500 lehekülje trükkimist.
J-K.R: Seda tehti ka, et pandi kolmest trükimasinast üks kokku ja siis oli ka keeruline jälitada.
T.S: Jah, pärast on praktiliselt võimatu kindlaks teha, kes selle kirjutusmasinaga trükkis. Nii lihtne see oligi. Pahandused tekkisid küll lõpuks ka, mis seal ikka, otsiti läbi ja tariti ülekuulamisele. Aga kuna ma olin siis juba selline oma teelt eksinud tubli noor nõukogude teadlane, siis (teeb võiduka pausi) – siin ma istun!
J-K.R: Kui palju sul endal tekstide jaoks aega jääb? No ma pean silmas kirjandust.
T.S: (Pöialt keerutades) Siin pean häbenedes tunnistama, et pikemate tekstide jaoks ei ole juba mõned aastad enam aega jäänud. (Rõõmsamalt ja eneseirooniaga) Nüüd kirjutan ise juba pikemaid tekste. Aga see ei tee mulle rõõmu ja vähemasti teaduse lühivormid ning paremate mõtlejate mõtete kokkuvõtted käin korralikult läbi. Selle jaoks on meil äärmiselt head võimalused, Eestis on suudetud sisse osta meeletu hulk teadusajakirju, kust on võimalik hästi palju üle kontrollida. Ja mitte lihtsalt üle kontrollida fakte, vaid püüda aru ka saada, kas need interpretatsioonid on adekvaatsed või mitte. Sellega ma olen natuke asendanud originaali lugemist.
J-K.R: (Halvasti varjatud imestusega) Kuidas ma sellest pean aru saama? Et sa ütled praegu mingile suvalisele tatile, kelle soovitatav kirjandus on näiteks Goldingu „Kärbeste jumal“, et laps kullake, ime muna, guugelda natuke ja sa saad sellest A4 kokkuvõtte, mis seal juhtus ning aitab sulle lollile küll!
T.S: Ei, seda ma ei ütleks. Ma ütleks, et laps, kullake, guugelda natuke, roni Thomson Reutersi või Scopuse andmebaasi, võta välja paarsada teadusartiklit, mis käsitlevad William Goldingut kui nähtust. Otsi sealt välja paar paremat ülevaateartiklit ja loe need põhjalikult läbi. Aga enne seda peab olema raamatut ennast ka lugenud!
M.R: Mina jälle vaatan, et sa oled küllaltki agar Facebooki kasutaja. Kas sa teed inimkatseid seal?
T.S: (Üllatunult) Selle jaoks ongi ju Facebook olemas, mitte eesmärgi, vaid vahendina. Ja kui mingi tekst on endal valmis saanud, siis mõnikord ei tea, mida temaga pihta hakata. No ei tea, kas tasub tülitada ühiskonda selle avaldamisega. Ja on tekkinud väga selge statistika, et kui tekstile on pandud rohkem kui 50 laiki mitte füüsilistelt sõpradelt, siis korjab ajakirjandus selle artikli üles. Selline hea katsetus, kas tasub saata Postimehele või Sirpi või kuhu iganes.
Facebook on suurelt jaolt anonüümne, kuigi ma näen, kes on laigi pannud ja oskan välja arvutada, kes ei ole pannud! (Naerab). Aga sealt saab teada, kas inimesi see kõnetab või mitte. Inimesi ei tohiks tülitada asjadega, mis neid ei kõneta.
J-K.R: Ma tean, et lisaks trükimasinate afäärile mängisid sa kunagi 1980-ndatel kirikutes muusikat. Plaate. Sa olid nagu diskor kirikus. Või nagu Anu Saagim kunagi hiljem, kellega ka väga pahandati, et too kirikus rütmimuusikat lasi.
T.S: (Rahulolevalt) Hehee! Paistab, et see jõudis kuidagi isegi National Geographicusse Priit Vesilinnu kuulsasse artiklisse Eestist, aastal 1980. Et mingisugused imelikud diskod käivad kirikus, mille üle üldse kõik inimesed pole õnnelikud!
J-K.R: (Rõõmsalt) Need olid kirikudiskod!
T.S: (Tagasihoidlikuks jäädes) Diskodeks neid nimetada on palju, need olid plaadimuusika kuulamise üritused.
J-K.R: Nojah, ja ABBA-t sa ei lasknud ju seal.
T.S: (Tõstab näpu) Aga Black Sabbathit see-eest küll. Muuseas, Pühavaimu kirikus käib siiani esmaspäeva õhtuti selline muusikatundide sari, mis sai alguse 1982. aasta kandis. Enamasti oli see ikka vaimulik muusika, nii pikemad kui ka lühemad vormid.
J-K.R: (Norivalt) Samas, Black Sabbath ei ole ju väga vaimulik muusika?
T.S: (Muigab) Ei, Black Sabbath ei ole väga vaimulik muusika. Aga see oli pigem selles laadis, et mitte miski pole päris kasutu, kui seda saab tarvitada halva näitena!
J-K.R: (Etteheitvalt) Ai-ai! Ühesõnaga, see ei kuulunud sinu lemmikmuusika hulka nagu Eiki Nestoril!
T.S: Ei, see ei kuulunud minu lemmikmuusika hulka ja see ei kuulunud ka sinna n-ö tuumikrepertuaari. Tuumikrepertuaar pidi olema ju natuke õpetlik, natuke glamuurne, suhteliselt kergesti arusaadav ja samal ajal mõistlikult torkiv. Šokeerivate asjadega ei saa välja minna, inimesed kohkuvad ära. Aga mõistlikult torkiv.
J-K.R: Ongi psühholoogiliselt sobiv moment suunduda kirikust kristluse juurde. Mis sa arvad, kas meie presidendil on õigus, kui ta asjakohast institutsiooni ei eelista mõnele teisele institutsioonile?
T.S: (Väga diplomaatiliselt, aga ka kavalalt) Presidendiga suhtleme meie nagu president presidendiga. Mis tähendab seda, et vajadusel anname üksteisele nõu, aga ei kommenteeri üksteise tegemisi avalikkuse ees.
(Diktofoni silmitsedes) Ega mitte ka kinnisel lindistusel.
J-K.R: (Jonnakalt) Asetame selle küsimuse siis teisipidi…
T.S: Sa ei jäta, ma tean.
J-K.R: Kui meil sigineb jabur probleem väikelinnas, mille nimi on Rakvere, ühe kuuselaadse toote üle ja mingid kirikutegelased kukuvad ärplema, et vaja on toppida väljakule üles siiski surnud kuusk, kuna see viitab kristlikule traditsioonile – millele ta ilmselgelt ei viita…
T.S: (Katkestab) Rakveres olid asjad natuke teistmoodi. Kristlikele väärtustele viitasid inimesed, kellel pole mingit arusaama kristlikest väärtustest ega ka tehnilist suhet kirikuga. Rakvere pastor oli see, kes lajatas, et kuulge, me ei pühitse kuuske, me peame jõule. Ja on täiesti ükskõik, mis asi seda sümboliseerib. Aga, jah, läks nii, et kristlike väärtuste sildi all hakkasid toimetama inimesed, kelle jaoks, ütleme nii, pole need kristlikud väärtused kunagi elavaks saanud.
J-K.R: No riigi ja religiooni vahekord on alati olnud äärmiselt teravdatud pilgu all kogu maailmas.
T.S: (Mõtleb) Siin on kaks maailma, millest üks valitseb ka tegelikkuses meie elude ja saatuste üle. Ja teine on maailm, kes väidab, et valitseb tuleviku üle. Nende kokkupuutepunktid on siin meie kaasaegses maailmas ja seda n-ö võimupiruka jagamist on harva suudetud toimetada rahulikult ja tsiviliseeritult. Enamasti on ikka püütud teatavat koalitsiooni luua. Et koos oleks võim tugevam, aga päris eraldi ja üksteisest lahus olla ei ole veel hästi õpitud olema.
M.R: Aga teadusel ja kirikul on ka omaette koledad sotid, kuidas nendega tänapäeval on? On maha rahunetud?
T.S: (Naerab) See on nii ja naa. Teaduse ja usu kokkupuutepunkt on usuteadus. Mis on tegelikult teadus inimesest, sellest, kuidas ta on kujunenud, äärmiselt huvitav peegel sellest, mida me tegelikult endast kujutame. See on nüüd koht, kus me saame tõsiselt rääkida usu ja teaduse suhestumisest. Kus asjad on palju halvemini, on need teadusvaldkonnad, kus usk on hakanud asendama kainet mõistust ja faktidel põhinevat analüüsi. Üks neist on kliimateadus, millest rääkisime. Ühed usuvad, et on nii ja teised usuvad, et on teisiti. Mis tähendab seda, et paljud maailma juhtivad kliimateadlased ei anna üldse kommentaare. Nad ütlevad otse, et kliimateaduses eksisteerib nii tugev religioosne dimensioon, et ei ole võimalik seal toimetada ausalt ja teadusest lähtuvalt.
J-K.R: Räägime siis jumala olemasolust. Mulle meenub kohe Ostap Bender, kes kutsus poolakatest vaimulikke ksjondse duellile, karjudes, et hei, keerubid ja seeravid, jumalat ei ole olemas, ja ksjondsid karjusid talle vastu, et kuidas ei ole, kui kõik olemasoleva on loonud tema!
T.S: (Nõusolevalt) Jajah, see on selline ajatu diskussioon, mis tähendab seda, et inimeste uskumused ja nende uskumuste eitamine on midagi palju suuremat kui ükski isend iseenesest. Neli kuulsat jumala tõestust on ju maailmas olemas. Täitsa huvitav on neid lugeda intellektuaalse mõtteharjutusena. Inimesekeskne antropotsentristlik mõtteviis ei ole väga vana, võrreldes tsivilisatsiooni kui tervikuga. Ja kui nüüd lähtuda sellest, et inimene on maailma tipp, kogu universumi tipp, siis see universum oleks küll õudselt mage…
(Elavnedes) Läheme konkreetsete näidete juurde. Et kui me läheme ikka Austraaliasse ja vaatame tõtt krokodilliga, siis mõtleme, et mida tema küll meist mõelda võiks. Aga see, mis ta mõtleb, on selge: sõltuvalt kellaajast kas hommiku-, lõuna- või õhtusöögist.
J-K.R: Aga teadus ja jumala tõestused?
T.S: (Tõsiselt) Huvitav mäng, vaieldamatult.
J-K.R: Aga mängime korraks!
T.S: (Nõustub) Mängime! (Mõtleb hetke) Mängime, et jumal lõi maailma 15 sekundit tagasi koos ajalooga. 15 sekundit tagasi ei olnud mitte midagi. Ta lõi selle koos ajalooga, koos kirjanduse, mõtetega meie peas, meile teadaoleva looduse, ühiskonna ja füüsikaga. Millega iganes! Sinu ajustruktuuri.
(Vaatab kella) Nüüd siis juba 30 sekundit tagasi.
(Vaatab veel kella) Pea meeles, enne ei olnud mitte midagi olemas, aga kuna ta on kõikvõimas, siis sai ta seda teha!
(Siinkohal jäävad kõik asjaosalised mõneks ajaks vait. Kell tiksub)
M.R: (Mõne aja pärast, teatud kõhedusega) Aga väga hästi tuli tal välja näiteks see intervjuu, mida me siin praegu teeme!
(Kõik naeravad – ja küllaltki kaua)
T.S: (Noogutab) Jaa! Siin pole talle midagi ette heita!