MÜSTILINE ÜRGMERI: Sander Olo ja Karin Truuver Eesti Loodusmuuseumist uurivad, mis ühendab Tallinna vanalinna ning meteoriidiplahvatust Kärdlas.
Alates 4. maist 1992 loetakse lubjakivi ehk paekivi Eesti rahvuskiviks. Enamikule meist seostuvad paekiviga Põhja-Eesti pankrannik ja UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Tallinna vanalinn. Vähem on aga teada fakt, et nii pankrannik kui ka vanalinn koosnevad suures osas samast geoloogilisest ajastust pärinevast lubjakivist.
Geoloogiline ajastu, millest jutt käib, on ordoviitsium ehk ajalõik Maa geoloogilises ajaloos, mis kestis umbes 485–444 miljonit aastat tagasi. Sellest perioodist pärinevaid kivimeid leidub Suurbritannias kunagise keldi hõimu (ladinakeelse nimetuse ordovices) aladel, mille tõttu nimetas Briti geoloog Charles Lapworth 1879. aastal uue geoloogilise ajastu piirkonnas leiduvate kivimite järgi just ordoviitsiumiks. Meil avanevad selle ajastu kivimid peamiselt Põhja-Eestis.
Ordoviitsiumi ajastu algul oli Eesti ala lõunapoolkeral keskmistel laiuskraadidel asuva Baltika mandri koosseisus ning triivis vaikselt ekvaatori poole. Eesti ala oli kaetud sooja madalmerega, kuna globaalne meretase oli üks kõrgemaid Maa ajaloos – umbes 300 meetrit üle tänapäevase meretaseme.
Elurikkus ja teod
Sellele eelneval ajastul, kambriumis, alguse saanud kõva mineraalse kojaga loomade levik edenes jõudsalt ka ordoviitsiumis, mistõttu tolleaegses madalmeres kihas rikkalik elustik.
Tihtilugu ürgse mereeluka selgrooks peetud nautiloidide kambrilised kojad ja tänapäeva merikarpe meenutavad käsijalgsed on ilmselt ühed levinumad fossiilid meie ordoviitsiumi perioodist pärit lubjakivides. Põnevad on ka oma välimuselt veidi tänapäeva keldrikakandeid meenutavad trilobiidid – merepõhjas rahumeelselt ringisibanud raipesööjad. Nende lülilised kilbid on aga sadade miljonite aastate jooksul enamasti laiali lagunenud ja terve keha fossiilide leiud on haruldased.
Meriliiliad on ilmselt tuttavad paljudele, kes tänapäeva soojades troopilistes meredes sukeldumas on käinud. Kuigi nime järgi võiks arvata, et nad on taimed, on tegemist õrnade loomadega, kes olid olemas juba ordoviitsiumis. Tänapäevaks on kivististena säilinud enamasti vaid nende lüliliste varte juppe või üksikuid lülisid.
Ordoviitsiumi merepõhjas kulgesid aeglase rahuga ka meie vanaemade maasikapeenarde nuhtlused – teod. Need loomakesed ei ole oma pika eksistentsi jooksul praktiliselt üldse muutunud – tigu oli nagu tigu ikka, nii 450 miljonit aastat tagasi kui ka tänapäeval.
Trilobiidid, meriliiliad ja merisiilikud on aga vaid mõned näited kirevast mereelustikust, kelle hulka kuulusid veel näiteks karbid, tänapäevaks väljasurnud sarvkorallid, kärgkorallid, graptoliidid ja paljud teised. Kõigi nende loomade lubiskelettide jäänused koos omaaegsete merepõhjasetetega on moodustanud miljonite aastate jooksul suure osa Eesti lubjakivist.
Arhitektuurilised šedöövrid
Eesti aladel elanud rahvas on juba pronksiaja lõpust alates paekivi kasutanud, algselt lihtsate müüride ladumiseks, hiljem keerukamate ehitiste loomiseks.
Ilusast laigulisest Lasnamäe ehituslubjakivist on ehitatud mitmed Tallinna vanalinna hooned ning fossiiliderikast Porkuni paemurru lubjakivi kasutati näiteks juba 600 aastat tagasi sealse piiskopilinnuse ehitamiseks. Sellest uhkest ehitisest on tänaseks küll järel vaid väravatorn.
Vasalemma paekivi kutsutakse tema iseloomuliku välimuse ja kohatise suure ilmastikukindluse tõttu ka marmoriks. Päris ehtsa marmoriga siiski tegemist ei ole – meie alade lubjakivi ei ole kunagi sattunud piisavalt sügavale maa alla kõrge rõhu ja temperatuuri kätte, mis on vajalikud marmori tekkeks.
Meie „marmor“ on ka küllalt heitliku iseloomuga – kohati tugev ja vastupidav, kohati kipub aga ilmastiku mõjul lagunema. Seetõttu kasutatakse seda tihti pigem siseviimistluses, kuigi leidub häid näiteid ka välisarhitektuurist. Näiteks 14.–16. sajandil ehitatud Padise kloostri varemed ja 15. sajandist pärit Vasalemma mõisa peahoone Harjumaal, mis on vähemalt osaliselt säilinud tänapäevani.
Meteoriidiplahvatus Kärdlas
Ordoviitsiumi ülemise ehk kõige noorema osa lubjakivikihtide vahel peitub aga põlevkivi ehk kukersiit – pruunikas orgaanika- ja fossiiliderikas kivim. Selle orgaaniline osa, kerogeen, pärineb kunagistest merevetikatest, mineraalne osa aga kivimi tekkeaegsest savist ja liivast. Põlevkivist on võimalik tihti leida erinevate fossiilide fragmente.
Paar miljonit aastat pärast põlevkivikihtide settimist ja kivistumist toimus Eesti alal aga ootamatu katastroof: praeguse Kärdla linna asukohas leidis aset võimas meteoriidiplahvatus.
Tugev kokkupõrge paiskas umbes 100 meetri sügavuse mere vee 10 kilomeetri raadiuses eemale ja 20 sekundiga tekkis ligi 4-kilomeetrise läbimõõduga 500 meetri sügavune komplekskraater.
Tsunamina naasev merevesi tõi endaga kaasa plahvatusel tekkinud kivimitükke ja peenemat hõljumit, mis kraatri tasapisi täitsid. Umbes nädalaga oli plahvatuseelne olukord taastunud ning tänapäevaks setete alla mattunud kraater on oma vanuse kohta üks paremini säilinud meteoriidikraatreid maailmas.
Selle kohta, mis loomad ja taimed asustasid Eesti alasid sadu miljoneid aastaid tagasi, saab rohkem teada Eesti Loodusmuuseumi vastavatud näituselt „Müstiline ürgmeri“. Väljapaneku keskmes on tänaseks väljasurnud eriskummalised mereasukad, kelle elust, olust ja välimusest jutustavad fossiilide põhjal modelleeritud videod. Näitus on Tallinna vanalinnas asuvas Eesti Loodusmuuseumis avatud 2018. aasta märtsini.
