INIMENE TUULEVESKITEGA: Märtsi alguses jõuab lavastaja Aare Toikka ja kunstnik Kaspar Jancise „Don Quijote” rahva ette. Mihkel Seeder hiilib nende sekka ja hakkab vargsi vestlusesse küsimusi sokutama.
Proov on just lõppenud. Teatrisaali on jäänud veel kaks meest. Nad istuvad, ajavad juttu, pahvatavad naerma, siis jälle tõsinevad. Juttu jätkub. Nad on ühe 500-aastase ühtaegu traagilise ja koomilise tegelase lummuses.
Alonso Quijano, laiemale ringile tuntud kui don Quijote – kui ta elaks tänapäeval, kas tal oleks mingisugustki pääsu pehmete seintega toast?
Kaspar Jancis: Neid don Quijotesid on nii siin- kui ka sealpool hullumaja seinu.
Aare Toikka: Olenemata ajastust on neid alati olnud ja jääbki olema.
K.J: Kuigi see kõlab klišeena, ei saa ütlemata jätta: meis kõigis elab üks don Quijote. Ja ka Sancho Panza. Samaaegselt.
A.T: Samaaegselt. Ja lisaks elutsevad seal veel kõiksugu muud tegelased.
(Muiged. Tõsinemine)
Kuidas te don Quijotet praeguses Eestis ette kujutate?
A.T: Ma ei taha teda ära sildistada, nagu oleks tema näol tegemist mingi inimtüübiga. Pigem on tegemist printsiibiga, mis on meis igaühes olemas. Võib-olla saab teda nimetada arhetüübiks.
K.J: Karakterile kostüümi luues lähtusin kahest printsiibist – nii renessansist kui ka tänapäevast, nii et tegemist on teadliku eklektikaga. Ja kui ma peaks teda kuidagimoodi sõnastama, siis ma ütleksin, et don Quijote on pisut vananev mässav noor.
(Naer. Tõsinemine.) Proovides meil tekkisid mitmed paralleelid protestipõlvkonnaga.
Kas don Quijote on hull?
A.T: Don Quijote ei ole mitte mingil juhul hull. Ta on väga tark. Tema absurdsed võitlused ei ole mitte hullus, vaid teadlikkus. Kõrvaltvaatajale võivad tema teod tunduda jaburatena, aga minu jaoks ei kaota ta kunagi teravat kõrvalpilku, millega ta oma tegemisi mõtestab.
K.J: Kui mõelda raamatule, siis see on kirjutatud kahes osas ja need kujutavad teda erinevalt. Esimese osa don Quijotele võib hullupitseri vist tõesti külge riputada, kuid teises osas ilmneb hoopis sügavam karakter. Ma usun, et seda teost alustades ei osanud autor ette näha, kui kaugele ta välja jõuab. Paroodiast sai midagi enamat.
A.T: Esimeses osas on autor pigem vaatlejarollis, aga teises osas astub ta oma tegelastele väga lähedale. Tegelased hakkavad kõnelema üha rohkem autori otseseid mõtteid.
Mulle näib, et fanaatilise rüütliromaanide austajana ülistab don Quijote aegu, mida enam tagasi ei saa. Olete te samuti nostalgilised? Mis ajastusse te ihkaksite sattuda?
K.J: Paradiisiihalus on vast kõigi utopistide pärusmaa. Samas olen täheldanud, et kui ühiskond on liiga kirglikult nakatunud nn donquijoteismi, võib see kasvada iseenda vastandiks ehk siis totalitarismiks, mis mingis mõttes tegeleb samuti puhta ja õilsa maailma loomisega. Ja seetõttu olen mõelnud, et pragmaatilise talupojamõistusega Sancho Panza ja utopist don Quijote moodustavad tervikliku karakteri. Nad tasakaalustavad teineteist. Andes ühele või teisele liiga palju võimu, võib juhtuda midagi koledat. Äärmused on teineteisele palju lähemal, kui esmalt tundub. Liialdamise tulemus on tihti ühesugune. Kompromissitu ideaalse ilu otsing viib kiiresti ilu täieliku vastandini.
A.T: Jälgides päevapoliitikat, märkame, et ühiskondlikus alateadvuses toimetab üks nostalgiline mehike. Tema ihaldab mineviku kuldaega. Midagi, mille nimi on Kord.
K.J: Ka massiline esoteerikasse põgenemine on sama nähtuse teine tahk.
A.T: Paljud meist siis reaalselt olevikus oskavad olla? Me elame pidevalt minevikus. Ka tulevikust unistamine on iseenesest nostalgia. Inimene mõtleb pidevalt, et kui ta jõuaks oma eesmärgini, kui ta saaks selle kätte, siis oleks ta õnnelik. Ta jõuabki selleni ja on hoopis õnnetu. On täiesti loomulik, et kõik unistused ei täitu, kuid ometi see morjendab meid. Don Quijotega on teisiti. Tema usk on kõigutamatu.
Millesse täpselt ta siis usub?
A.T: Ta usub oma vaimu vabadusse. Ta ei anna seda ära.
K.J: Seejuures ei tohi hetkekski unustada, et kõigel on hind. Mõtlen nõukaaegsete punkarite peale: nad korjati sidrunisse, viidi ära ja anti peksa, kuid järgmisel päeval olid nad jälle platsis, haaknõel ninas. Miks nad seda tegid?
(Naer. Tõsinemine) Mina isegi kandsin jonnakalt ema punast nahktagi ja platvormkingi. Sain korduvalt silma siniseks, kuid sellegipoolest keeldusin kategooriliselt teistsugune olema. Ma uskusin oma vabadusse. Lavastuses on repressioon teemana tugevalt esindatud. Usun, et don Quijote pageb rüütliromaanidesse just seepärast, et ta ei taha alluda teda ümbritsevale repressioonile. Ta on mässaja, kellel on aga nii vähe rammu, et ta kukub pidevalt ümber.
(Naer. Tõsinemine)
A.T: Ei tasu unustada, et mõne ajaloolise suurkuju kogu mäss seisneski ümberkukkumises. Tähtis on hoopis see, mis järgneb kukkumisele.
Vaatamata nimitegelase idealismile, kas teda saaks siiski „süüdistada” eskapismis või enese ärarääkimises – et ta pigistab tõeliste probleemide ees silma kinni?
A.T: Kui inimesel on võime vaadata ennast kõrvalt, siis ei ole enese ärarääkimine võimalik.
K.J: Just. Oma tegemistes tuleb säilitada teadlikkus.
A.T: Nagu ma enne ütlesin, on don Quijote enesest äärmiselt teadlik. Ta käitub nii veidralt just seepärast, et ta ei ole nõus loovutama oma vabadust.
Milles seisneb teie ja Cervantese don Quijote kõige suurem erinevus?
A.T: VAT Teatri lavastus on saareke, mis ujub Cervantese loomingu meres. Raske on selliseid asju võrrelda.
K.J: Tegemist on meie käsitlusega don Quijotest. Kui sa paluksid mul rääkida Cervantese raamatu tegelastest, siis ma teeks seda just niimoodi, nagu me neid siin laval oleme kujutanud.
A.T: Kõige lihtsam on öelda nii: erinevus seisneb selles, et Cervantes elas 16. sajandi Hispaanias ja meie elame 21. sajandi Eestis.
(Naer. Tõsinemine)
K.J: Meie eesmärk on, et nii Sancho Panzast kui ka don Quijotest ei tohi vaatajale jääda kõrvalpilku. Me peame need tegelased looma nii, et teatud punktides saab publik mõlema otsustega nõustuda. Heitlus kompromisside ja idealismi, mõistuse ja südame vahel saadab meid terve selle loo vältel.
AT: Mõnes mõttes võib öelda, et Cervantese romaani ei saa klassikaliselt dramatiseerida. Me panime selle lavastuse enda valitud osadest kokku. Seepärast saab su küsimusele vastata ka nii: me räägime kaasajast Cervantese loodud suurepärase kõverpeegli abil, ehk siis me oleme rakendanud killukese Cervantese peeglist tänase don Quijote surnud hobuse ette.
Mehed naeravad, siis tõsinevad ja jätkavad vestlust. Cervantese loodud maailm on vist tõesti nii ääretu, et sellest võibki pajatama jääda. Intervjueerija kasutab võimalust ja hiilib teatrisaalist välja.
välja
DON QUIJOTE
Lõbus kurbmäng Cervantese ainetel
Autor ja lavastaja: Aare Toikka
Kunstnik: Kaspar Jancis
Valguskunstnik: Sander Põllu
Osades: Elina Reinold, Meelis Põdersoo, Margo Teder ja Kuressaare Linnateatrist Lauli Otsar, Risto Vaidla ja Markus Habakukk
Don Quijote rollis: Ago Soots
Esietendus: 7. märtsil 2017 Tallinna Linnateatri Hobuveskis
