METSIKU EESTI LOOD: KesKus’i ja RMK lugudesari Eesti metsast ning selle majandamisest. Hardi Tullus Eesti Maaülikoolist otsib alternatiivseid viise meil enim levinud metsade lageraiele.
Kui mets oma ülesannet hästi ei täida, siis tuleb ta asendada uue metsaga, metsamees teeb uuendusraie.
Majandusmetsades on metsa paljude väärtuste hulgas olulisel kohal puidu kasvatamine. Kui mets on saavutanud teatud vanuse, siis tema puidutoogi võime langeb ja üldjuhul otsustab metsaomanik, vastavalt seadusele, teha lageraie. Seejärel pannakse kasvama uus mets istutamise või külvi teel, tihti jäetakse lagedaks raiutud ala looduslikule uuenemisele.
Kuidas metsa sujuvamalt uuendada
Kuigi lageraie järel jäetakse vana metsa koosseisust alles üksikuid puid seemnepuudena ja säilikpuudena, tähendab lageraie väga järsku muutust nii maastikuilmes kui ka metsa elukeskkonnas. Sellest tulenevalt on lageraie saanud ühiskonnas negatiivse hinnangu: vana mets on likvideeritud, asemele oleme saanud raiestiku.
Samas on metsateadusel ja ka metsade majandamise pikaajalisele kogemusele tuginedes piisavalt tarkusi, kuidas küpset metsa uuendada sujuvamalt, pikema perioodi jooksul. Neid raieviise nimetatakse turberaieteks, mis omakorda jagunevad kolmeks raieviisiks: aegjärkne raie, häilraie ja veerraie. Eesmärgiks on saada uued puud kasvama vana metsa mõõduka turbe all.
Kesk-Euroopas on ajalooliselt laialt levinud metsade majandamine püsimetsana, tehes valikraieid, mida võib ka Eestis katsetada. Hõredaks raiutud vana metsa hoitakse pidevalt uuenevana looduslikult tekkivate noorte puude abil. Kõik need raieviisid on fikseeritud ka Eesti metsaseaduses ja metsa majandamise eeskirjas.
Alternatiivset raieviisi väga vähe
Paraku rakendatakse lageraie suhtes alternatiivseid raieviise väga vähe. Kõigest paar protsenti uuendusraietel varutavast puidust saadakse Eestis turberaiete abil. Valikraiet tehakse veelgi vähem, alla 100 hektari aastas. Metsanduse praktikutel on vähe usku neisse raieviisidesse, sest pole piisavalt edulugusid.
Ent turberaiete entusiaste on erinevatel ajaloo perioodidel alati leidunud. Ja ka tänapäeval leidub huvilisi, järjest rohkem ka erametsaomanike hulgas. Turberaieid kavandatakse senisest rohkem ka riigimetsas. Need raieviisid peaksid sobima metsade uuendamiseks eriti piiranguvööndi metsades, kus lageraied ei ole lubatud, aga kus on metsade keskkonnaväärtuse kõrval oluline ka metsast puidu varumine. Ja kuigi sihtkaitsevööndi metsades ei tehta raiet lähtudes puiduväärtusest, võib ka rangelt kaitstavates metsades olla mõne liigi jaoks kasulik vanu metsi hõrendada ühtlaselt või häiludena, et tagada paremaid elutingimusi liikidele, kes vajavad hõredat metsa. Siis me nimetame neid raieviise ühise nimetajana kujundusraieteks.
Põhjalikud alternatiivide uuringud
Paremaid tulemusi on Eesti metsanduse praktikas saadud turberaieid rakendades keskmise viljakusega männikute, näiteks pohla metsakasvukohatüübis, uuendamisel. Kuusikute korral on aga suureks riskiks hõredas ja „auklikus“ metsas tormiheite ja -murru tekkevõimalus, seda nii turberaiete kui ka valikraie korral. Viljakatel kasvukohtadel ja lehtpuumetsade uuendamisel turberaiete abil tekib tihe põõsaste ja lehtpuude võsa, ning õigem on teha lageraie ja seejärel rajada metsakultuur väärtuslikest okaspuudest, pannes kasvama kuuse või männi taimed. Praegu kehtiva metsandusliku seadusandluse alusel kuusikutes turberaieid teha ei tohi. Valikraied on keelatud viljakates ja niisketes kasvukohatüüpides, teiste sõnadega samuti kuusikutes.
Lähtudes eeltoodust, alustati Eesti Maaülikooli metsakasvatuse osakonnas viis aastat tagasi põhjalikumaid uuringuid eesmärgiga anda metsakasvatajatele ja metsaomanikele uuendatud soovitusi lageraie alternatiivvariantide senisest edukamaks kasutamiseks ja kui vaja, siis teha ka muudatusi metsaseaduses.
Uuringuid toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Riigimetsa Majandamise Keskus. Praeguseks on riigikogule esitamiseks valmis ja paljude huvirühmadega kooskõlastatud muudatusettepanekud metsaseaduse ja metsa majandamise eeskirja kohta, et need raieviisid paremini looduses õnnestuksid ja tekiksid metsaomanike seas usaldust loovad edulood.
Mis selgus teadusuuringute ja ka naabermaade, eriti Soome kogemuste analüüsi tulemusel? Peamine – oleme hakanud paremini mõistma puude kasvu, sealhulgas ka uute puude kasvama hakkamist ja ellujäämist mõjutavaid tegureid. Me kõik teame, et puude elutegevuseks on vaja valgust, sellest saavad puud energia, toimub fotosüntees, moodustub orgaaniline aine. Inimese jaoks tähendab see silmaga nähtavat puu kasvamist kõrgusse ja jämedusse, muu hulgas moodustub tüvepuit, see, mida me saame majanduslikult kasutada. Tihti unustame, et lisaks valgusele vajab puu ka mullast toitaineid ja vett.
Metsaökoloog ütleb: toimub puudevaheline valguskonkurents ja mullas toimub juurkonkurents. Just selle viimase, mullas toimuva juurkonkurentsi oleme tihti ära unustanud. Turberaiete ja valikraiete korral tähendab see, et uute puude teket mõjutavad tugevalt vanade puude juured. Hõredalt seisvate vanade puude võrade alla jõuab fotosünteesiks piisavalt vajalikku valgust, aga noored puud ei saa edukalt kasvada, sest vanade puude juured võtavad toitained ja kuivadel kasvukohtadel ka vee ära. Metsamees ütleb: turberaiel tekkiv metsauuendus kiratseb, kasvab tunduvalt aeglasemalt kui lageraie järel rajatud metsakultuur.
Mida seni tehtu ning soovitusliku ja regulatsiooniaktides fikseerituga võrreldes teisiti teha tuleks?
Tähtsaim soovitus ja vastav muudatusettepanek seadusse on lubada küpset metsa aegjärkse raie esimesel etapil rohkem hõrendada. Kehtestatud on, et pärast aegjärkse raie esimest etappi peab alles jääma vähemalt 50% metsa maksimaalsest tihedusest, metsanduses nimetatakse seda piirtäiuseks. Pakume metsateadlaste poolt välja, et lubada hõrendada kuni 30%-ni täiusest. Ja eesmärgiks on just juurkonkurentsi vähendamine, et tagada noortele puukestele head kasvutingimused. Samuti soovitame vähendada minimaalset valikraie järgset lubatavat puistu tihedust, ja ikka on eesmärgiks tagada head kasvutingimused uutele puudele.
Teine muudatusettepanek on lubada nii turberaieid kui ka valikraiet kõigi puuliikide puistutes.
On põhimõtteline küsimus: kas metsas keelata suure riskiga metsakasvatuslikud tegevused või koolitada ja nõustada metsaomanikke ja otsuse saab teha omanik ise. Teisisõnu: metsaomanikule tuleb selgitada tormikahju riski, mis tekib hõredas kuusikus, aga seda tegevust ei pea keelama. Kõik ettepanekud on leidnud konsensuslikku toetust erinevate huvirühmade poolt kehtestamiseks majandusmetsade suhtes, see on neis metsades, kus lageraieid on lubatud. Piiranguvööndi metsade osas nägid keskkonnakaitse organisatsioonid ohtu selles, et mets raiutakse liiga kiiresti liiga hõredaks ja seal jäävad kehtima senised piirangud metsa raiejärgse tiheduse suhtes.
Kehtima jäävad ka peamised metsakasvatuslikud soovitused turberaietel eduka metsauuenduse saamiseks.
Nimelt, teha maapinna ettevalmistust, et seemned edukalt idaneksid ja arvestada raie aasta valikul seemneaastaid, et oleks tagatud vanadelt puudelt tuleva seemne olemasolu. Paraku ei saa me ökonoomilise aspekti vastu. Likvideerides vana metsa mitme raieetapi abil, on metsa ülestöötamine paratamatult kallim kui lageraiel, kus puit varutakse ühekorraga.
Tähtsaim on aga see, et meil on metsaomanike nõustamiseks paremad, senisest edutoovamad soovitused ja et me vähendame seadusandluses põhjendamata hirmudest tulenevaid piiranguid. Tänapäeva metsaomanikku võib usaldada tunduvalt rohkem – tal tuleb võimaldada tunda oma metsas toimetamisest loomingu ja katsetamise rõõmu. Nii saame muuta metsad mitmekesisemaks ja vähendada metsamaastike vaesestumist.
