KUIDAS LÕNG VÄRVILISEKS LÄHEB? Kes varem pole julgenud taimedega värvida, siis just nüüd, enne kudumishooaja algust, on parim aeg ja põhjus selle iidse kunstiga tutvust teha. Kas sobivad ainult suvel hoolega valitud, kogutud ja kuivatatud taimed või pigistab värvitoone välja ka hilissügisel korjatud taimedest? Pille Hermanni ülevaade.
Tänapäeva lõngapoed on oma materjali- ja toonivaliku osas külluslikumad kui mõne suurlinna edevaimad vinoteegid. Kuid ometigi leiab üha rohkem kudujaid tee vanade tarkuste manu ning võtab vaevaks taimedega lõnga värvida. Kes naudib looduses kulgemist, teab, et lisaks mõnulemisele saab samal ajal tegutseda sihtotstarbeliselt. Alati võib kaasa koguda ravimtaimi, kadakamarju liha maitsestamiseks või taimset materjali, mida värvipotti pista.
Loodus meelitab
Taimedega värvimine on sõltuvust tekitav, sellest ei saa kunagi küll. Ikka tahaks kogeda üha enam seda tunnet, kui võtad vihi värvivedelikust välja. Kunagi ju ei tea, milline lõpptulemus täpselt on. Justkui uue suhte alguses, argielu rutiin pole rünnanud ning liblikad kihutavad kõhus, elevusega ootad, kuidas kõik edasi kulgeb. Nii on ka värvimisega – korjad materjali, keedad lahuse ja pistad lõnga värvipotti. Erutusest käid vahel kaant kergitamas, et saada pisutki aimu, mis värvileeme sees toimub. Isegi samu taimi kasutades ei saa kunagi sarnast tulemust. Seetõttu kirg nii kergelt ei rauge, muudkui tahaks mängida erinevate kooslustega. Timmida neid, saada teada, kas taimest õnnestub toone välja võluda või oled end lasknud petta iluduse värvikirevusest.
Pastelsete toonide paraad
Oma kuldreeglid on loomulikult siinseski loomingulises protsessis: kollaste toonide saamiseks sobivad peiulill, raudrohi, võilill, kaselehed; pruune toone aga saab lepakäbidest, osjast. Või seegi tõsiasi, et viljade värvilisest palest, olgu need pihlaka-, viirpuu- või lodjapuu marjad, ei tohi lasta end mõjutada, püsivat värvi saab neist harva. Suurem osa värvi tuleb juba lõnga loputamisel välja ning selle vähese allesjäänud pleegitab omakorda valgus. Need on justkui seltskonnakaunitarid, kes näolapi puhtaks pesnud, kunstripsmed eemaldanud ning kaeda pole enam midagi.
Kuid alati on veel tuhat pisiasja, mis mõjutavad tulemust, selleks on kasvõi taimede kogumise aeg. Varakevadel roobitsetud kaselehed annavad mitu korda tugevama tooni kui sügisel nopitud.
Vanad “uued” oskused
Kui tarkpead 1826. aastal kivisöetõrvast aniliini välja pigistasid, võeti peatselt kasutusele aniliinvärvid, millega saadi lõngadele palju erksaid toone. Keemia suurepärased võimalused tõrjusid kiiresti välja taimedega värvimise. Viimane on aeganõudev tegevus ning tulemuseks alati mahedad toonid. Siinkohal tekib tahtmatult soov tõmmata paralleele taimekaitsega, kus peale keemiliste vahendite kasutuselevõttu jäid looduslikud võtted tagaplaanile. Õitsvas heaolus januneme vanade oskuste järele, kummardame talupojatarkust ning kiidame käelist osavust. On neile ju pikalt viltu vaadatud ning nina kirtsutatud, justkui sooja lehmapiima ja sõnniku odöörile. Ometi limpsame keelt maitsvate palade peale ning ihaldame head veini sinna juurde. Kui juhtutegi ostma kehva maitsega punaveini, siis pistke parem sinna lõngad sisse, selmet sellega enda maksa koormata. Moodsal ajal, kui “püstised pöidlad” sisutühja postituse all näitavad populaarsust, kõik räägivad, kuid keegi ei võta vaevaks kuulata, saabub küllastushetk sellest võltsist. Pöördubki pilk endasse ning igatsetakse millegi tõelise järele. Põhjuseks on seegi, et otsitakse omanäolisust ning väärtustatakse käsitsi tehtut ja soovitakse olla loodusega lähedane. Tema ei teeskle kunagi oma tunnetega – kui on maru, siis on maru. Ainult päikesel on voli suudelda põske, ilma et kaaslasel oleks põhjust armukadedaks muutuda.
Kodused varud
Taimedega värvitud lõngad on kaunid, kõik toonid sobivad omavahel. Jääb ära kuduja õudusunenägu, kus kõnnid toast tuppa ning arutled kõvahäälselt, kas võtta see või teine toon. Nii juhtubki, et kudumiseni kuidagi ei jõua, sest värvid justkui ei sulandu. Taimedega värvitud lõngadega seda muret pole. Alustage kudumit tumeda või heleda tooniga, vahet pole, sest iga järgmise värvi saab kergelt töösse lisada, nii nagu looduseski, kõik sobivad omavahel.
Tekkis soov katsetada, kuid elustiil pole selline kui Kunksmooril, kellel laealune taimi igaks otstarbeks täis. Ei maksa kurvastada, loodusest leiab ka hilissügisel piisavalt kraami, millega esmased katsetused teha. Visake pilk maitseainete topsidesse ja teekarbikestesse. Ehk on sinna jäänud meeltesegaduses ostetud kollajuure pulbrit või teesegusid, mis kasutust pole leidnud. Nüüd on nende kord. Ühtemoodi hästi sobivad värvipotti võõramaise hibiskuse õied kui ka kodumaised ravimtaimesegud. Kes rosolje tegemise ette võtab ning peedidki ise keedab, siis patt on väärt vedelikku minema visata. Kui kohe ei ole võimalik värvida, siis vedelik seisab paar päeva külmkapis, või pange hoopis sügavkülma oma aega ootama. Klassikaline munade värvimine sibulakoortega on kõigile teada, pettumust ei valmista nad ka lõnga värvimisel. Punane peakapsas näeb ahvatlev välja, aga kuidas teda valmistada, et supp ei näeks välja, justkui seda oleks juba kord söödud? Teadlik leemekulbiliigutaja keedab kurikuulsa kapsa eelnevalt eraldi valmis ja kurnab vedeliku ära. Kapsast tehke soovitud roog ning keeduvesi sobib suurepäraselt lõngale või puuvillasele kangale tooni andmiseks. Avokaado kooredki võiksid leida tee värvipatta.
Mõtete mõlgutamise aeg
Kui lõngavärvimise kärsitus igapäeva elu ei sega ning vaimsele tasakaalule sobib pigem rahulik kulgemine, siis võibki ees ootavat sügistalve kasutada ideede hankimiseks. Nii on kevadeks pea klaar ja võib varakult alustada.
Usutakse, et kõige parema materjali saab, kui see korjata jaanipäeva paiku, nende õitsemise ajal ning kuiva ilmaga. Selleks ajaks on taimed saavutamas oma kõrgaega, just siis on värvipigment kõige intensiivsem. Hiirekõrvadest pisut suuremaks kasvanud noored mahlakad kaselehed on parimad esimeseks proovimiseks. Materjali on lihtne koguda ning seda on piisavalt, kuid mis veelgi olulisem, ka värvitulemus on tagatud. Ja nii nad riburada tulema hakkavad: naat, nõges, soolikarohi, naistepuna, pune, koirohi, kortsleht.
Kuid teadagi, suvel on tuhat tegemist, aega napib alati, vaevalt et siis jõuab värvima hakata. Kogutud taimed saab kuivatada või sügavkülma panna.
Viimase korje jõuab veel sügiselgi teha – männiokkad, sinikas ja sookail, kanarbik, kõiki nad ootavad metsas. Kui tänapäeva ühiskond ei soosi vananemist, siis kuusekäbide puhul kehtib reegel: mida vanemad, seda paremad. Kellel ahjuküte, siis visake pilk peale, ehk leiate riidast mõne lepahalu. Sügisrajus murdunud õunapuu okstelt tasub terava noaga koort röövida ning kasutada lõnga värvimiseks, saab kena kollase tooni. Marjad on küll toredalt värvilised, kuid nende värvipigment ei kinnitu lõngale ning eraldub juba lõnga pesemise ajal. Üks väheseid, kes väärib tähelepanu, on toomingas – tema marjadest saab väga püsivat lillakashalli tooni.
Enne värvima asumist tuleb kuiva materjali, eriti koored ja käbid, eelnevalt ööpäev vees leotada, ikka selleks, et rohkem värvi kätte saada. Varakevadel alustades ning suvi läbi usinalt taimi kogudes on kudumishooajaks koos vägagi kena värvipalett.
Väikesed annused
Iga algus on raske, kuid alati peab õlal olema väike kuradikene, kes utsitab takka ja tiivustab alustama. Kohe ei maksa 200–300grammist lõngavihti värvivette panna, piisab paarikümnest grammist. Nii õpite kõige paremini mõistma, kuidas lõng värvivedelikus käitub ja vastutasuks saate palju erinevaid toone. Suurest kerast või vihist tehke väikesed vihid. Mässige paar lõngatiiru ümber pöidla ja siis jätkake kerimist ümber küünarnuki. Tiire võiks olla umbes 60–70, see annab ligikaudu 50 meetrit ehk kokku 25 grammi. Sokipaarile kulub ligikaudu 100 ning kinnastele 50–80 grammi. Loomulikult sõltub lõnga kulu ka tegumoest. Kui piisav kogus lõnga käes, tuleb viht kenasti kinni siduda. Kuid jälgige, et sidumiskoht ei oleks väga tugev, vastasel korral värvub lõng seal ebaühtlaselt. Kui just sidumismängud ei ole eesmärk omaette. Need võivad anda vägagi põneva väljanägemisega lõnga.
Saabki alustada
Looduslike vahenditega saab värvida naturaalseid kiude, olgu selleks siis vill, lina, puuvill või siid. Kui uurida kirjandust, siis pole ka imestada, miks ei kiputa värvimist ette võtma. Tundub see ju keerulisena. Kuid kirjeldusest ei maksa heituda. Aeganõudev on ta nagunii, kuid see ei tähenda, et leemepaja juures peab kogu aeg valvama. Et värvimise tahe ikka kestaks, tasub alustada õige lihtsalt. Hakkige värvitaimed peenemaks, valage neile peale kuum vesi ning jätke vedelik seisma, kasvõi 12 tunniks või kauemaks. Mida kauem see seisab, seda rohkem pigmenti vedelikku eraldub. Seejärel ajage vedelik koos taimse materjaliga keema, keetke vähemasti tund või kaks. Kurnake ning lisage peits ehk aine, mis muudab värvi vastupidavaks. Tuntuimad neist on maarjajää, vaskvitriol, mis toob esile rohkem rohelised toonid, ning raudvitriol, mis toetab halli ning pruuni värvi. Eelnimetatud aineid tasub otsida aiandus- ja ehituspoodidest. Kui neid käepärast ei ole, siis võtke hapukapsavedelik ning kasutage seda peitsiks. Ja nüüd polegi muud, kui eelnevalt hoolikalt pestud lõngaviht värvivedelikku pista. Varem pestud lõngaviht tuleb ka vees korralikult niiskeks teha. Hoidke värvipada nõrgal kuumusel tunnike või kaks ning seejärel tõstke värvipott jahtuma. Lõnga võib välja pesta alles järgmisel päeval, sest mida kauem ta seal on, seda enam värvi ta endasse meelitab.
