TÖÖTAVAD RÖÖPAD: Lavassaare kitsarööpmelise raudtee muuseumi eestvedaja Mehis Helme on aasta muuseumitöö kroonimata kuningas. Lavassaare kambal õnnestus taaskäivitada vana auruvedur ning nüüd saavad huvilistest külastajad sellega 2019. aasta soojemal hooajal poodi küpsise järele sõita.
Esimese kitsarööpmelise raudtee ehitus Eestis jääb 19. sajandi lõppu. Raudtee rajajaks oli Esimene Juurdeveoraudteede Selts Venemaal. Esimene raudteeliin Pärnu-Valga avati 1896, seejärel Mõisaküla-Viljandi 1897 ning Viljandi-Tallinn 1901. Tol ajal polnud Venemaal arenenud veel kitsarööpmeliste vedurite tööstus, mistõttu Juurdeveoraudteede Selts tellis oma esimesed vedurid ja ka rööpad välismaalt, Belgiast, et oleks kindlustatud hea kvaliteet. Selts ehitas kitsarööpmelist raudteede võrku ka Leetu ja Lõuna-Ukrainasse.
Vabade vedurite saatus
Belgias valmistas neid vedureid firma St. Leonard. Vedurid olid nelja veorattapaariga nn tankvedurid ehk siis vee- ja kütusemahutid asusid veduri külgedel, mitte eraldi haaketendris. Vedurite võimsus oli 100 hj ja liikumiskiirus 25 km/h. Eestisse toodi raudtee ehitusele seitse sellist vedurit. Hiljem kasutati neid jaamades manöövritöödel ning rongide veoks Türi ja Paide vahel.
Esimese maailmasõja aegu jäi neid vedureid Eestisse kuus. Kui juurdeveoraudtee riigistati ja veidi hiljem Eesti Raudteega liideti, läksid need kuus vedurit kõik Eesti Raudtee valdusesse. Kasutusotstarve oli eranditult jaama manöövritööd ja lähiväljavedu.
Teine maailmasõda tegi nende vedurite seas oma korrektuurid: sõjajärgsel perioodil jäi meie riigiraudtee kasutusse kaks St. Leonardi vedurit, ühe poolpurustatud masina müüsid lätlased Ukrainasse ja kaks läksid purustatuna vanarauaks. Ukrainasse müüdud vedur korrastati seal ajavahemikus 1946–1948 ning sellest sai sealse veduriremonditehase manöövrivedur. Vedur oli kasutusel kuni 1972. aastani ja jäi siis lihtsalt seisma.
Õnneks ei tabanud seda vanaraua saatus. Vedur paigaldati 1984. aastal tehase ette mälestusmärgiks, kus ta seisab tänaseni, aga ta ei ole siiski elus vedur.
Eesti elus auruvedur
Aga Eestis on siiski olemas üks täiesti elus auruvedur – see asub Lavassaares raudteemuuseumis. Tegu on 1950. aastal Tšehhis ehitatud Škoda veduriga. Sellised vedurid saabusid Eestisse Balti Raudtee aegu Lätist ja kaks neist jäidki pärast siia. Üks neist asub Türil jaamahoone tagusel platsil mälestisena ja teine Tallinnas Tehnika tänav 18 hoovis samuti mälestisena.
Lavassaare vedur aga pärineb hoopis Venemaalt, Tveri oblastist Bologoje liipriimmutustehasest. Info sellise veduri eksistentsist said Lavassaare raudteemuuseumi vabatahtlikud Peterburi (tol ajal Leningradi) kolleegidelt. 1988. aastal käidi kohapeal vaatamas ja selgus, et vedur ei olegi kõige hullemas seisus.
Tehase juhtkond oli nõus veduri tasuta loovutama ja organiseeris ka transpordi mööda laia raudteed Eestisse Tootsi briketivabrikusse. Sealt toodi vedur juba mööda kitsarööpmelist raudteed Lavassaarde. Edasi vedur puhastati ja värviti entusiastide abiga ning 1989. aastal korraldati isegi Eesti-Soome ühistalgud veduri korrastamiseks. Pärast seda prooviti veduri käimapanekut, mis – uskumatu küll! – õnnestuski. Edasi kasutati vedurit uunikumi-ürituste korraldamiseks ning ta sai rolli isegi „Rummu Jüri“ filmivõtetel. Aga vanus andis siiski varsti märku, sest veduri katel vajas suuremat remonti, milleks puudusid vahendid.
Vedur-filmistaar ja mis saab edasi
- aastal ulatasid abikäe Läti kolleegid Gulbene depoost. Neil oli tekkinud mingi rahastamisliin ja meil oli auruvedur. Löödi käed. 2003–2005 toimus veduri kapitaalne remont Gulbenes ning seejärel lepingukohane kasutus Gulbene-Aluksne raudteel kuni aastani 2009. Seal olles kasutati vedurit „Taarka“ filmivõtetel. 2009. aastal saabus vedur tagasi Lavassaare raudteemuuseumisse. Edasi kasutati vedurit muuseumis aurupäevade korraldamiseks, kus muuseumi külastajad said sõita vana aururongiga. 2010. aastal tuli Lavassaarde üks Jaapani telekompanii, et filmida raudteestseeni Vene-Jaapani sõjast. Muuseumi auruvedur oli taas aktsioonis. 2013 hakkasid ilmnema probleemid veduri katla torudega ja 2015 tuli vedur taas seisma panna. Hakati otsima sponsoreid ja koguti annetusi, aga sponsoreid ei leitud ja annetused olid tagasihoidlikud.
Lahendus tuli Pärnumaa konkurentsivõime tugevdamise meetmest. Projekt koostati lähtudes veduri katla teadaolevast probleemist. Projekt esitati EAS-ile, kes sellele õla alla pani. Loomulikult oli vaja tagada omafinantseering. Peale veduri katla väikeste torude eemaldamist tekkis visuaalne ligipääs ka suurtele torudele ning õnnetuseks selgus, et ka need vajavad kohest väljavahetamist, see aga oli juba projektiväline töö ja sellele toetus ei laienenud. Rahastus tuli leida teiste projektide arvelt.
Veduri katla remont lõpetati selle aasta oktoobri alguses. Järgnesid katsetused ja proovisõit. 27.–28. oktoobril toimusid Lavassaare muuseumraudteel taas pärast kolmeaastast pausi aurupäevad.
Auruveduri projekt ei ole veel aga lõppenud. Mitmed veduri süsteemid vajavad veel remonti ja uuendamist ning vedur puhastamist ja värvimist. Lõplikuks kordategemiseks vajame endiselt sponsoreid ja ka eraisikute annetused on teretulnud.
Usutavasti saab nende abil vead kõrvaldada ning 2019. aasta hooajal võite te kõik muuseumisse tulla auruveduriga Lavassaare poodi sõitma.
