TÕLKES SEGAMINI LÄINUD TAIMED: Sarnased nimed tekitavad mõnikord segadust nii inimeste, loomade kui ka taimede puhul. Ega me taimede hingeelu eriti tunne, aga vaevalt on taimel vahet, millise nimega me otsustame teda nimetada või mis süsteemi paigutada. Pigem on nimetamine taime väikseim mure, antagu parem valgust, vett, toitu ja õhku. Siis võiks elu olla lill. Kirjutas ja pildistas Tallinna Botaanikaaia vanemaednik Anu Kaur.
Omavahel rääkides oleks alati hea mõista, mis taimest parasjagu jutt käib. Selleks täpsustame mõned sarnaselt kõlavad taimeperekonnad igaks juhuks üle. Räägime puudest.
Üks mu vana kolleeg armastas parandada, kui keegi rääkis oma aia puudest kui kirssidest ja ploomidest, et kirsid ja ploomid on turul. Ta pidas silmas, et kirsid ja ploomid on viljad, mida turul müüakse, aga taimed aias on siiski kirsipuud ja ploomipuud.
Korrektsuse huvides on küll tähtis õigest terminoloogiast kinni pidada, aga seda ei pea tegema kramplikult. Kõnekeelsed mugandused on loomulikud ja igapäevased ning oluline on ju lõpuks see, et üksteisest aru saadakse. Mittemõistmine võib aga johtuda hoopis muudest põhjustest ja isegi siis, kui sõnavalikule otseselt midagi ette heita polegi. Seega on hea teada, kuidas on õige, aga vahepeal võib endale toredaid tobedusi (loe: keelevääratusi) ka lubada. Lihtsalt et elamine oleks rõõmsam.
Kastanipuud ja hobukastanid
Kui nüüd edasi mõelda, siis kastanid lähevad samasse süsteemi kirsside/ploomide/õuntega: viljad, mida Euroopa lõunapoolsemates piirkondades tänaval küpsetatuna müüakse, on küll kastanid, aga neid vilju kandev puu on siiski kastanipuu – ehk täpsemalt harilik kastanipuu (Castanea sativa).
Hoopis teine lugu on hobukastanitega. Harilik hobukastan (Aesculus hippocastanum) on taimele antud ametlik nimetus. Mitte hobukastanipuu. Õnneks on meil kasutada eestikeelsete taimenimede andmebaas http://taimenimed.ut.ee/, kust saab kerge vaevaga üle kontrollida, kui kahtlusi tekib.
Ehkki harilik hobukastan pole meil pärismaine liik, kuulutab tema lopsakate õisikute puhkemine ka meil suve tulekut. On ta meil ju levinud tänava- ja pargipuu. Olles pärit Vahemere äärest, paistab harilik hobukastan olevat siin põhjas ootamatult hästi kohanenud. Võiks öelda, et isegi liiga hästi, sest ta annab rahulikult isekülvi, kohati massiliseltki, kui kastanimunad satuvad kohevasse mulda, nt kompostihunnikusse, kuhu neid koos lehtedega sügisel kokku veetakse. Sellisest hunnikust võib kergesti saada hobukastani noortaimede kasvulava.
Vanemad harilikud hobukastanid võivad olla suursugused ja võimsad hiiglased. Eesti suurimad puud asuvad Tallinnas. Kadriorus jm kesklinna piirkonnas leidub mitmeid kaugelt üle 3-meetrise ümbermõõduga eksemplare. Meie põhjanaabrite juures Soomes kasvab hobukastaneid aga vähe ja needki pole kuigi märkimisväärsete mõõtmetega.
Liike hobukastani (Aesculus) perekonnas üldse on 15. Enamasti on need puud, mõne põõsasja erandiga – nt Põhja-Ameerika kaguosast pärit Paawi hobukastan (A. pavia) või väikeseõieline hobukastan (A. parviflora).
Hobukastanil ja kastanipuul vahet teha pole raske. Siin pole õisi ega vilju vaja oodata, sest vahe on näha juba lehtedes. Hobukastanite lehed on sõrmjad liitlehed, mis sügisel osadeks lagunevad, kastanipuudel aga pikad lihtlehed, mis on servast veel isikupäraselt ogasaagjad ja mis kukuvad puult ühes tükis. Samuti on pungade asetus erinev – hobukastanitel on vastakud, aga kastanipuudel vahelduvad pungad.
Looduslikult on harilik kastanipuu (Castanea sativa) levinud Lõuna-Euroopas ja Ees-Aasias. Eestis on kastanipuud endiselt külmaõrnad. Nagu mitmete subtroopiliste puude puhul, on ka nende kasvatamisest rohkem rõõmu Lääne-Eestis pehmema kliimaga kohtades, kus võib isegi juhtuda, et mõnel aastal õnnestub kastanipuul õitseda ja kui eriti hästi läheb, siis võib leida mõne kastanigi. Viljapuud kastanipuudest meil aga loota ei maksa. Kastanipuu (Castanea) perekonna 8 liiki kuuluvad muuseas pöögiliste (Fagaceae) sugukonda.
Valgepöök ei ole pöök
Vähem tuntud ja sestap eriti segadusseajav paar sarnaste nimedega taimeperekondi on valgepöögid ja pöögid. Pöögid (Fagus) on sugulased juba tutvustatud kastanipuudega (Castanea) ja niigi tuttavate tammedega (Quercus) ning kuuluvad koos nendega pöögiliste sugukonda (Fagaceae).
Valgepöögid (Carpinus) on aga omaette perekond hoopistükkis kaseliste (Betulaceae) sugukonnas koos leppade (Alnus), humalpöökide (Ostrya), kaskede (Betula) ja sarapuudega (Corylus).
Pööke on kokku 10 liiki ja kõik nad on puud. Võlvja võraga võimsast (kuni 40 m) puust harilikust pöögist (Fagus sylvatica) peetakse enamasti lugu, nagu meie peame lugu oma tammedest. Siiski leidub sellegi puu puhul kritiseerijaid. Tumedat lehestikku loetakse pöögirikastes piirkondades mõnikord depressiivseks, eriti kui pöögid maastikul domineerivad. Mõne arvates on aga tüütu, et pöögi lehed ei taha kõduneda. Need tõesti jäävad mitmeks aastaks paksu kihina pöögiku alust katma.
Mäletan üht retke läbi Ungari, kus tegime metsapeatuse juhuslikult just pöögimetsa juures. Kuna maapind pöökide all oli reljeefne ja kuivad pöögilehed väga libedad, siis pakkusime mööduvatele liiklejatele põnevat vaatemängu oma ukerdamisega esmalt libedast põndakust üles ja pärast tagumiku peal kuivades lehtedes liueldes tagasi alla teele.
Lehestik on pöökidel tõesti tihe ja kaunis ning varjab kogu võraaluse. Seega ei saa seal teised taimed naljalt kasvada. Pöögikutes kasvavad kevadised sibul- ja mugultaimed, kes lõpetavad oma kasvutsükli koos pöökide lehtimisega.
Huvitaval kombel esineb Eestis haljastuses rohkem punaselehist harilikku pööki (Atropurpurea). Ta tundub olevat külmakindlam ja annab erineva punase tooniga seemikuid. Palju on punaselehiseid pööke näiteks Kärdlas ja Kadrioru villade aedades. Hariliku pöögi hall tüvi on nooruslikult sile ka vanemas eas. Hall sile tüvi on muu hulgas ka valgepöökidel, aga see ei tee neist veel sugulasi.
Valgepöögid (41 liiki) on enamasti väiksemad puud, sealhulgas harilik valgepöök (Carpinus betulus) on pigem madalama kasvuga puu, eriti võrreldes hariliku pöögiga. Tallinna kõrgeim harilik valgepöök Hirvepargis on siiski 24 meetrit kõrge.
Euroopa parkides on harilikku valgepööki laialdaselt kasutatud kõrgete hekkide rajamiseks, kuna ta talub hästi varju ja hekis naljalt ei laasu. Eestis valgepöögid hekitaimeks pigem ei sobi, sest hekitaim peab olema usaldusväärselt külmakindel. Alternatiivina, kui soovitakse sarnast lehefaktuuri, on kasutatud hoopis künnapuud.
Nii hariliku pöögi kui ka hariliku valgepöögi looduslik areaal jääb meist lõunapoole. Siiski on mõlemad meie laiuskraadil varem kasvanud, valgepöögid Eestis siin-seal alates atlantilisest perioodist u 5000–4000 eKr ja välja surres arvatavasti kuskil muinasaja lõpus ning harilikud pöögid atlantilisel perioodil vaid Saaremaal.
Praegu kasvavad meile lähimad looduslikud harilikud pöögid Edela-Leedus ja harilikud valgepöögid Edela-Lätis. Mõlema liigi areaal võtab enda alla suurema osa Euroopast, ulatudes hariliku pöögi puhul Norrast Venemaa Euroopa-osa, Kaukaasia ja Väike-Aasiani ning valgepöögi puhul Rootsist Iraanini.
Sarapuud ja pähklipuud
Tundub üldlevinud teadmine, et meil looduses pähklipuud ei kasva ja pähkleid korjame metsas sarapuudelt. Kellel aga igapäevaselt loodusega kokkupuudet napib, ei pruugi sellele isegi mõelda, et need on üldse erinevad taimed. Kuna harilik sarapuu on meie kodumaine liik ja oleme juba tuttavad, kellega koos ta seal kaseliste (Betulaceae) sugukonnas on, siis austame teda oma juttu sissetoomisel esimesena.
Enamasti on sarapuud (Corylus, 18 liiki) põõsad. Põõsad võivad olla üpris kõrged, meie oma harilik sarapuu (Corylus avellana) isegi 6 või rohkem meetrit, aga kui on mitmetüveline ja maapinna lähedalt pidevalt uuenevate harudega, siis on põõsas.
Üsna levinud on teadmine sellest, et sarapuult sai oma nime Nuustaku. 18. sajandil olevat Otepääl toimunud igasügisesed pähklisöömise peod, n-ö „pähklipäevad“ (saksa keeli „Nustag“). Harilik sarapuu kasvab leht- ja segametsades või puisniitudel. Päris sarapikke on alles vaid Saaremaal ja Muhumaal, vähemal määral Kagu-Eesti kuppelmaastikel.
Peamine huvi sarapuu vastu on seotud tema maitsvate viljadega. Rasva- ja proteiinirikkad sarapuupähklid on väärtuslik energiaallikas metsaelukatele, aga maitsevad samamoodi inimestele. Peale suupärasuse on hariliku sarapuu sortidel pakkuda mõnigi esteetiline üllatus. Enamlevinud on punaseleheline sort Fuscorubra ja keerdoksaline Contorta. Viimase huvitavalt keerdunud oksi kasutatakse näiteks lilleseades.
Sarapuu perekonnas on ka mõni puu. Kagu-Euroopast ja Väike-Aasiast pärit kõrgetüvelist sarapuud (C. colurna) kohtab meil harva, aga Euroopas on ta hästi tuntud, pigem küll haljastuspuu kui pähklite pärast kasvatatava viljapuuna. Ta on kena ja hea tervisega pargipuu, sügav juurestik muudab taime põuakindlaks. Üksikpuid on teada Türil ja Tallinnas. Terve grupp kõrgetüvelisi sarapuid kasvab Tartus Raadi pargis, Tallinna kõrgeim eksemplar (17 m) on Politseiaias.
Pähklipuud (Juglans, 21 liiki) on põhiliselt just puud. Koos tiibpähklipuude (Pterocarya) ja hikkoripuudega (Carya) on nad omaette pähklipuuliste sugukonna (Juglandaceae) tuntumad liikmed.
Kreeka pähklipuud (Juglans regia) teab igaüks, õigemini tema söödavaid seemneid. Puud ennast kohtab Eestis harva, tema looduslik areaal ulatub Türgist Himaalajani. Tänapäeval on kreeka pähklipuu viljapuuna väga levinud ümber Vahemere, kuhu jõudis küllap Pärsia kaudu. Kreeka pähklipuud on märgitud Pärsia vanades arstiteaduslikes kirjutistes. Samuti on nii Hiina kui ka India meditsiinis kasutatud kreeka pähklipuu lehti ja vilju. Üldtuntud on jumalate viljaks nimetatud kreeka pähklite kõrge toiteväärtus. Vana-Roomas olevat keiser Marcus Aureliuse käsul kreeka pähkleid kõrtsides pakutud tasuta, et leegionärid ülearu purju ei jääks. Pähklite pakkumist baarides võib kohata tänapäevalgi, ehkki hügieeni mõttes pole see igaühele vastuvõetav ja tänapäevaste nakkushaiguste hirmus vast vaibuv komme.
Eesti kliima on kreeka pähklipuule heitlike ja karmide talvede tõttu ebasobiv. Sageli peetakse kreeka pähklipuuks haljastuses levinud mandžuuria (J. mandshurica) ja halli pähklipuud (J. cinerea). Venemaa Kaug-Idast ja Hiina kaguosast pärineva mandžuuria pähklipuu liitlehed on eriti lahmakad, pikkust meetrijagu. Varase puhkejana kevadel võib ta saada hiliskülma kahjustusi. Põhja-Ameerika idaosast pärit halli pähklipuu lehed on mõnevõrra väiksemad. Mõlemad puud on uhkelt laia ja ažuurse võraga.
Pähklipuude viljad on sarnased ja lehedki suured liitlehed ning kipuvad seetõttu omavahel segi minema. Kreeka pähklipuud tasub tunda, kuna tema viljad on parimad. Lähemal vaatlusel polegi teda teistest keeruline eristada – kreeka pähklipuu lehekesed on terve (st sirge) servaga, teistel on leheserv aga saagjas ehk servas on väikesed sakid. Viljade puhul on asi veel lihtsam, sest kreeka pähklit tunnevad ju kõik, see on pealt kenasti sile, aga teiste pähklipuude luuvili, kui sellelt pealmine lihakas ja kleepuv kest eraldada (ettevaatust, tugeva joodisisalduse tõttu määrib see käsi), on pealt hästi rõmeline. Ka söödavat sisu on neil vähem. Isegi oravad teavad seda.
