Sündmused oktoober 2023
Valdo Praust
ajaloohuviline, Eesti jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
25 aastat tagasi, 17. oktoobril 1998, arreteeriti Hispaania palvel Inglismaale ravile saabunud 82-aastane Tšiili ekspresident Augusto Pinochet. Hispaania süüdistas teda inimeste tapmises ja tagakiusamises 1973. aasta riigipöörde ajal ja järel. Pinocheti hoiti Inglismaal vahi all poolteist aastat, kuni 2000. aasta aprillini, kuigi Briti ekspeaminister Margaret Thatcher ja USA ekspresident George Bush palusid Inglismaal Pinochet kui nende endine liitlane vabastada juba aasta varem, 1999. aasta kevadel. Oma viimased kuus eluaastat elas Pinochet Tšiilis ja lahkus teispoolsusse 2006. aastal 91-aastasena. Eks Pinocheti poolt 1973. aastal tehtud riigipööre koos riigi järsu ärapööramisega marksismi teelt (koos kindlasti mitme tuhande ohvriga) oli üks neist juhtumitest, kus tollane külm sõda N. Liidu ja läänemaailma vahel avaldus lokaalse “kuuma” konfliktina – õnneks Tšiilist toona “teist Kuubat” ehk N. Liidu kuulekat liitlasriiki ei saanud, kuigi vastumeetmeid rakendati liialt hilja ning rahumeelne lahendus polnud enam võimalik. https://www.grupoescolar.com/a/b/3B007.jpg
30 aastat tagasi, 4. oktoobril 1993, tulistasid Venemaa presidendile Boriss Jeltsinile ustavad väed parlamendi residentsi – Valget Maja –, et sundida majast lahkumast keelduvaid parlamendi liikmeid maja maha jätma. See oli Venemaa põhiseadusliku kriisi haripunkt, kus president Jeltsin oli saatnud teda umbusaldanud Venemaa Parlamendi (Rahvasaadikute Nõukogu) laiali, kuid osa parlamendi liikmeid keeldus hoonest lahkumast. Lõpuks vallutatigi parlamendihoone sõjalise jõuga – hoone tulistamisel hukkus umbes 160 inimest, vigastada sai veel mõnisada. Suur osa Venemaa Parlamendi hoone ülakorrustest põles tulistamise tulemusena seest tühjaks. Kodusõjaks on seda sündmust vast liig nimetada – lahingud toimusid peamiselt vaid parlamendihoone ümbruses –, kuid korraliku riigipöörde mõõdu annab see välja küll ja Venemaal tuntaksegi seda sündmust oktoobriputši nime all. Jeltsin väljus sellest võitajana ning üsna pea valiti Venemaale uus ja teiste aluskorraldustega parlament (seekord riigiduuma nime all) ning 1994. aastal taastati ka osaliselt põlenud hoone. https://mtdata.ru/u25/photo6334/20005041552-0/original.jpeg
30 aastat tagasi, 7. oktoobril 1993, muutus Venemaal auvahtkonna post nr 1 – Lenini mausoleumi asemel sai selleks mõnisada meetrit eemal, Kremli põhjamüüri juures olev Tundmatu sõduri haud koos seal põleva igavese tulega. Sellega anti maailmale tollal selge signaal, et riigis on loobutud Lenini poolt evitatud inimvaenulikust bolševismi-ideoloogiast, mis nägi uue ühiskonna ehitamisel ette sellega mittesobivate inimeste füüsilist hävitamist ning mille alusel tapeti aastail 1917–53 vähemalt mõnikümmend miljonit venelast. Samas oli see debolševiseerimise samm Venemaal ka pea ainus – edasistest samasuunalistest sammudest loobuti ning iseäranis kiirenes see loobumine Putini võimuletuleku järel 2000. aastal. https://img0.liveinternet.ru/images/attach/d/0/142/976/142976136_DSCN0056.jpg
40 aastat tagasi, 4. oktoobril 1983, tegi Richard Noble oma rakettautoga Thrust2 uue maismaa-kiirusrekordi, 1020 km/h. Eelmine rekord, 13 aastat (alates 1970. a) püsinud Blue Fame’i ja Gary Gabelichi tulemus löödi üle vaid mõne kilomeetriga tunnis. Richard Noble’i rekond jäi püsima 14 aastaks, kuni Andy Green lõi selle 1997. aastal rakett-autoga ThrustSSC ikka tublisti üle – kiirusega 1221 km/h ehk napilt üle helikiiruse. https://c1.staticflickr.com/6/5585/14992417329_88893828d0_b.jpg
40 aastat tagasi, 9. oktoobril 1983, korraldas Põhja-Korea Birmas atentaadi sinna riiklikule visiidile külla tulnud Lõuna-Korea presidendile Chun Doo-Hwanile. Pomm pandi plahvatama Rangoonis asuvas mausoleumis, mis muuseas oli ise püstitatud 1947. aastal atentaadis tapetud riigi rajaja Aung Sani auks. Kuna Chun Doo-Hwan hilines veidi mausoleumi sisenemisel, jäi tema juhuse läbi ellu. Hukkus neli Lõuna-Korea ministrit ja 14 nende saatjat, kes olid jõudnud juba mausoleumi siseneda. Kokku hukkus plahvatuses 21 ja vigastada sai 46 inimest. Pommiplahvatuse järel katkestas Birma diplomaatilised suhted Põhja-Koreaga ja isegi Hiina kui Põhja-Korea ühe toetaja suhted Põhja-Koreaga muutusid lühiajaliselt vägagi jahedaks.
40 aastat tagasi, 13. oktoobril 1983, käivitas USA sidegigant AT&T Chicagos Ameerika maailmajaos esimese kommertsliku mobiilsidevõrgu. Kuigi tihti nimetatakse seda ka maailma esimeseks kommertslikuks mobiilsidevõrguks, polnud see ometi nõnda – Jaapanis käivitas NTT (Nippon Telegraph and Telephone) sarnase võrgu juba 1979 ja Rootsis ning Norras käivitus NMT 1981 (Soomes 1982). Need aastaarvud kehtivad automaatse tugijaama ümberlülitamise toega telefonisüsteemidele (ingl cellular phones). Neid süsteeme, kus (mobiilne) telefon oli kinnistatud raadiosidega kindla tugijaama külge või lülitati seda teise tugijaama peale ringi käsitsi, oli töös juba väga palju varem, alates 1910.–20. aastatest. Näiteks Saksamaal seati luksuslikumates kiirrongides telefone üles juba alates 1918. aastast, 1920. aastate keskel olid need juba üsna levinud. Siia peab juurde tooma veel ühe olulise teetähise – digitaalse mobiilside alguse –, sest kõik eelnimetatud olid analoogsüsteemid. See (tänini lühendi GSM all tuntud) käivitus maailmas esmalt Soomes 1991. aastal.
40 aastat tagasi, 21. oktoobril 1983, põles seest tühjaks Eesti Draamateatri suur saal, mis oli remondi lõppjärgus ja kogu sisustusega juba peaaegu valmis saanud. Nüüd hävis see täielikult, alles jäid praktiliselt vaid seinad. Tulekahju põhjused jäidki lõplikult välja selgitamata, jäädi kahtlustama üht lõhkenud prožektorit – toona põhinesid need kõik tavalistel hõõglampidel ja olid kapriissed ning põrgukuumad. Tollasele ajastule omaselt vaikiti õnnetuse ulatus maha ning riiklikult eraldati kiiresti täiendavaid fonde mahapõlenu uuesti ehitamiseks. Kogu sisustus tuli teha algusest lõpuni uus. Rahvasuus teave tulekahju kohta muidugi levis koos erinevate kuulujuttudega tulekahju põhjuste kohta.
50 aastat tagasi, 30. oktoobril 1973, avati Istanbulis Euroopat ja Aasiat ühendav rippsild üle Bosporuse väina. Enam kui 1,5 km pikkuse silla peasille on 1017 meetrit ja trosse kandvate tornide kõrgus 165 meetrit. Silla ehitamist alustati 1970. aastal ning ehitus kestis kolm ja pool aastat, valmimisel oli tegu pikkuselt neljanda rippsillaga maailmas. Praeguseks on üle Bosporuse ehitatud veel kaks täiendavatki silda ning 50 aastat tagasi avatud sild on rippsildade “pikkuse pingereas” langenud kolmandasse kümnesse. https://istanbultarihi.ist/assets/uploads/files/cilt-6/bogaz-ici-koprusu/2.jpg
60 aastat tagasi, 14. oktoobril 1963, jõudis laiema üldsuse ette klassikaline magnetofoni helikassett, mis hakkas tegema oma peadpööritavat enam kui kolm aastakümmet kestnud võidukäiku. Nimelt esitles Philips Lääne-Saksamaal avatud rahvusvahelisel raadionäitusel toona kassettmagnetofoni EL3300, mis seda kassetti kasutas. https://www.stereo2go.com/topic/images/17/55/362288539169241755.medium
60 aastat tagasi, 24. oktoobril 1963, plahvatas N. Liidus Baikonuri polügoonil (kosmodroomil) järjekordsel katsetusel kontinentidevaheline ballistiline rakett R-9 (SS-8), tappes seitse inimest ning hävitades nii raketi kui ka raketišahti. Plahvatuse põhjustas stardi eel toimunud hapnikuleke, rakett ise oli toona veel relvastusse võtmata. See plahvatus koos täpselt kolm aastat varem – 1960 – samas toimunud raketi R-16 (SS-7) hävinguga oli tõsine tagasilöök N. Liidule käimasolevas külmas sõjas, kus USA läks N. Liidust ajuti mõnevõrra ette. Kuigi ateistlikus N. Liidus usku ega ebausku ametlikult ei olnud, kuulutati alates 1963. aastast 24. oktoober Baikonuris “neetud päevaks”, mil sealt ei ole startinud enam ükski rakett.
75 aastat tagasi, 5. oktoobril 1948, toimus Türkmeenias (toona Turkmeenia NSV) laastav Ashgabati (Ašhabadi) maavärin, mis muutis peaaegu kogu linna suureks varemeteväljaks. Erinevalt paljudest teistest 20. sajandi maavärinatest on selle eripärad jäänud senini saladuseks, sest millegipärast üritati N. Liidus selle toimumist iga hinna eest maha vaikida. Seda tehti sedavõrd põhjalikult, et ka hiljem, pärast N. Liidu lagunemist, pole ametlikud andmed “välja lekkinud”. Põhiliselt katab saladusteloor ohvrite arvu, milles kaasaegsed hinnangud erinevad lausa 4–5-kordselt – minimaalselt hukkus 20 000, kuid mõnede allikate arvates koguni 100 000 inimest. Tõenäoliselt hävis või muutus taastamiskõlbmatuks 98–99% Ashgabati majadest ning maavärina võimsus oli 7–8 magnituudi ringis. Tohutuid purustusi põhjustas sama maavärin ka naaberriigis Iraanis, kuna selle epitsenter oli üsna piiri lähedal. https://img-fotki.yandex.ru/get/9328/123177916.26f/0_f0dfc_161bd94f_XXL.jpg
75 aastat tagasi, 7. oktoobril 1948, ilmus turule Prantsuse autotootja Citroëni odavauto, mis sai üsna pea hüüdnime “inetu pardipoeg” (vilain petit canard). Auto oli omalaadne “vastus” Saksa rahvaautole Volkswagen Kuplale, aga oli sellest veelgi lihtsam ja odavam – sõjajärgset kitsast aega arvestades ülimalt hädapärane ning võimalikult lihtne. Auto oli tegelikult konstrueeritud juba 1930. aastate teisel poolel, aga 1940. aastal alanud Saksa okupatsioon ei võimaldanud tootmise alustamist. Auto kere ja sillad olid üliaskeetlikud ning 375-kuubikuline 10-hobujõuline mootor oli võimeline arendama kiirust 65 km/h. Hiljem tulid küll ka võimsamad mootorid. 2CV võimaldas panna massilisel arvul prantslasi sõjajärgsel ajal liikuma ning üllatuslikult oli see (Citroëni moodsamate mudelite) kõrval tootmises koguni kuni 1990. aastateni. Nii toodeti kokku 9 miljonit autot, mis on nii Prantsusmaal kui ka mitmel pool Euroopas muutunud omanäoliseks vanatehnikaharrastajate kultusautoks, mida peetakse hobiautona. https://2cv-legende.com/wp-content/uploads/2020/01/2cv-type-A-1949.jpg
75 aastat tagasi, 22. oktoobril 1948, kuulutas Ida-Saksamaa kommunistliku marionettvalitsuse juht Walter Ulbricht, et mööda Oderi-Neisse jõgesid kulgev uus Saksa-Poola piir on lõplik ja igavene. Sellega kinnitas ta Potsdami konverentsil liitlaste poolt kindlaks määratud Euroopa uusi piire. Sakslastel oli Ulbrichti avaldust emotsionaalselt üliraske vastu võtta, sest Poolale läinud Sileesia, Pommerimaa ja Preisimaa olid ju ajaloolised saksa alad, kus poolakad olid enne Teist maailmasõda olnud (eriti linnades) väga tugevas vähemuses. Nende alade kaotus oli Saksamaale hoopiski ulatuslikum kui Esimese maailmasõja järgne kaotus, mis tekitas teatavasti tugevat trotsi ja tõi mõned ajad hiljem võimule natsid eesotsas Hitleriga. Ulbrichti 75 aasta tagust avaldust oligi eelkõige vaja Poolal, sest ilma selleta ei julgenud paljud poolakad sinna elama asuda. Poola jaoks oli see aga vajalik juba puhtpraktiliselt, sest 1939. aastal oli ta idas kaotanud N. Liidule umbes 40% sõjaeelsetest aladest ja sealt pärit põgenikud otsisid uut kodu. Muuseas, pärast Saksamaa ühinemist 1990. aastal kinnitas laienenud Saksamaa Liitvabariik veel kord, et nõustub 1940. aastate keskpaigas fikseeritud Oder-Neisse piiriga ega ei pretendeeri sealt ida poole jäävatele varasematele Saksa aladele. Ega Saksamaal toona palju muid valikuid ei olnud, sest 1975. aastal Helsingi tippkohtumisel olid Euroopa riigid alla kirjutanud dokumendile, mis faktiliselt põlistas Teise maailmasõja järel tekkinud riigipiirid (õigemini nägi ette nende muutmise vaid vastastikuste läbirääkimiste teel).
80 aastat tagasi, 1. oktoobril 1943, algas Taanis juudi kogukonna valdava enamiku salajane meritsi evakueerimine Rootsi – 7800 sealsest juudist õnnestus natside käest päästa üle 90%. Siiski õnnestus natsidel kätte saada üle 500 juudi ning saata need arvukatesse koonduslaagritesse üle kogu Euroopa. Sama aasta augustis oli Natsi-Saksamaa lisaks Taani annekteerimisele riigi nimelt ka sõjaliselt okupeerinud. Okupeerimise järel otsustasid natsid, et ka Taanis tuleks alustada juutide samasugust represseerimist, nagu oli juba varem tehtud oma riigis ning arvukatel vallutatud ida-aladel. Need plaanid lekkisid aga Taani põrandaaluste kätte, kes korraldasidki koos Rootsiga juutide päästmise.
80 aastat tagasi, 8. oktoobril 1943, asutati Moskvas Eesti Nõukogude Kirjanike Liit. Kolm aastat varem, 1940, oli 1922. aastal asutatud Eesti Kirjanikkude Liit saadetud laiali kui “nõukogude ühiskonda sobimatu kodanlik organisatsioon”, samas vajas kirjatöö kui ideoloogiliselt vägagi oluline valdkond hädasti parteilist reguleerimist, mida nüüd siis jõuliselt ka tehti. Kuna 1940–41 lihtsalt ei jõutud uut organisatsiooni asutada, tehti seda 1943 – selleks ajaks tundus Moskva juhtkonnale juba vägagi tõenäoline, et Eesti alad saadakse üsna pea oma valdusse tagasi.
80 aastat tagasi, 19. oktoobril 1943, eraldasid USA Rutgersi ülikooli teadlased Selman Abraham Waksman ja Albert Schatz streptomütsiini, mida hakati kasutama tuberkuloosi efektiivses ravis ja mis võimaldas üsna pea tuberkuloosi maailmast suuresti välja juurida. Kuni selle ajani oli tuberkuloos ehk tiisikus paljudes riikides ülisuureks probleemiks: seda ei osatud ravida, suudeti vaid elutingimuste paranemise teel selle levikut pidurdada ja sümptomeid leevendada. Ehk enne streptomütsiini ajastut lõppes tuberkuloos varem või hiljem ikkagi patsiendi surmaga. Üheksa aastat hiljem – 1952 – sai Waksman selle maailma rahvatervise seisukohalt ülitähtsa leiutise eest ka Nobeli meditsiinipreemia. https://static01.nyt.com/images/2012/06/12/science/12NOTE2_SPAN/12NOTE2-jumbo.jpg
90 aastat tagasi, 14. oktoobril 1933, astus Saksamaa välja Rahvasteliidust – põhjuseks Rahvasteliidu egiidi all juba teist aastat Genfis toimuv Ülemaailmne Relvastuse Vähendamise Konverents, milles kõlanud seisukohtadega Saksamaa absoluutselt nõus ei olnud. Sõjalise võimsuse olulise kasvatamise arengutee seati Saksamaa peaprioriteediks pool aastat varem, mil riigis olid võimule saanud natsionaalsotsialistid – eesmärgiks saada (sh relvajõuga või nendega ähvardades) Saksamaale tagasi kõik need saksakeelsed alad, millest nad olid Esimese maailmasõja kapitulatsiooni järel ilma jäänud. Saksamaa lahkumine Rahvasteliidust oli esimene tõsisem mõra Versaille’ konverentsiga loodud sõjajärgsele maailmakorraldusele, kus Rahvasteliit pidi mängima umbes sellist maailma stabiliseerivat rolli nagu ÜRO praegu. Üsna pea lahkusid Rahvasteliidust ka Itaalia ja Jaapan ning 1939 visati sealt (seoses Soomele kallaletungiga) välja N. Liit. Seejärel oli Rahvasteliidu süsteem praktiliselt kokku varisenud ja algaski uus suur sõda.
90 aastat tagasi, 29. oktoobril 1933, asutati Hispaanias José Antonio Primo de Rivera eestvedamisel uus antiliberaalne ja rahvuslik parempoolne partei Falange Española. Palju elemente kopeeris partei Benito Mussolini loodud Itaalia Fašistlikult Parteilt, aga palju sarnasusi oli tal ka Saksa Natsionaalsotsialistliku Töölisparteiga ja kommunistliku (bolševike) parteiga Venemaal / Nõukogude Liidus. De Rivera ise oli falangistide partei esimene juht, aga kui 1936. aastal võimule tulnud Rahvarinde valitsus määras talle surmanuhtluse, sai partei uueks liidriks Francisco Franco. Üsna pea alanud Hispaania kodusõjas jäid peale falangistid ning jäid ühtlasi riigis võimule kuni Franco surmani 1975. aastal, mille järel keeras Hispaania end tasapisi lääne demokraatia arengusuunas. Kaks aastat pärast Franco surma – 1977 – saadeti falangistide partei ka ametlikult laiali. https://i.pinimg.com/originals/f3/c3/af/f3c3afd9627d10a10065c777cae4909b.jpg
100 aastat tagasi, 1. oktoobril 1923, toimus Saksamaal Küstrinis riigipöördekatse – korraldajaks paramilitaarne organisatsioon Must Reichswehr, mida juhtis karismaatiline liider Bruno Ernst Buchrucker. Mässu lähemaks eesmärgiks oli vallutada Küstrini garnisonilinn (praegu Kostrzyn Poolas), et seal end kindlustatuna kukutada pikemas perspektiivis 1919. Aastal loodud Weimari Vabariik. Sooviti võtta võim autoritaarselt Saksamaalt enda kätte, et hakata avalikult vastu Saksamaale pealetunnitud Versaille’ rahulepingu tingimustele, mida loeti Saksamaa jaoks alandavaks. Ehk Küstrini putši põhjused olid samad, mis tõid kümme aastat hiljem – 1933 – valimiste tulemusena võimule natsionaalsotsialistid, lihtsalt toona see veel ebaõnnestus.
100 aastat tagasi, 3. oktoobril 1923, valmis Tallinnas Raua tänaval 21. algkooli esinduslik hoone – esimene koolimaja Tallinnas, mis ehitati pärast meile võidukat Vabadussõda. Muu hulgas sai see Artur Perna projekti järgi ehitatud neljakorruseline neoklassitsistliku ja heimatstiili segastiilis ehitatud hoone kuulsaks sellega, et ebapiisava tugevusega vundamendi ja pehme pinnase koosmõjul tekkisid ehitamise lõpuosas hoone seintesse praod. Pragude sulgemine oli ka põhjuseks, miks koolimaja ei avatud õppeaasta algul 1. septembriks, vaid tööd nihkusid kuu aja võrra pikemaks. Praod aga saadi siiski kinni ning hiljem ei ole neid enam tekkinud.
100 aastat tagasi, 16. oktoobril 1923, asutasid vennad Walt ja Roy Oliver Disney Burbankis Californias Disney Brothers Cartoon Studio, mis 1926 nimetati ümber Walt Disney Studioks. Sealt algas nende koomiksite massiline levik ja populaarsus, millele üsna pea lisandusid multifilmid ja muu seonduv.
100 aastat tagasi, 20. oktoobril 1923, avati ametlikult liikluseks kolm aastat ehitatud Valga-Koikküla 16 kilomeetri pikkune kitsarööpmeline raudteelõik. Teelõik rajati põhjusel, et 1902 valminud Valga-Aluksne-Gulbene raudtee (Liivimaa juurdeveoraudtee) oli ehitatud nii, et Eesti-Läti piiri kindlaksmääramisel jäi vaid selle raudtee keskosa Koikküla-Mõniste-Taheva juures Eesti aladele, muu ala jäi Lätile (oli lätikeelne). Kuna Läti tahtis Eesti rongide Valgast Mõnistesse sõitmisel tasu kuldrublades, ei jäänudki Eestil midagi muud üle, kui ehitada sellele raudteele oma territooriumile uus algusosa.
100 aastat tagasi, 23. oktoobril 1923, toimus Hamburgis kommunistide nurjunud riigipöördekatse – üks osa sama aasta augustis Kommunistliku Internatsionaali poolt väljatöötatud kavast võtta sügisel 1923 kogu Saksamaal võim enda kätte (umbes sarnaselt, nagu nad olid seda teinud kuus aastat varem, 1917. aasta sügisel Venemaal). Nimelt pidasid kommunistid liberaalset Weimari Vabariiki piisavalt nõrgaks vastaseks, kuid õnneks nad eksisid. Enamikus Saksamaa osades õnnestus Weimari Vabariigi võimudel riigipöördeks valmistuvad kommunistid neutraliseerida ning suuremateks madinateks ei läinudki. Üheks väheseks erandiks oli Hamburg, kus mässu juhtide Ernst Thälmanni ja Hans Kippenbergeri käsutuses oli umbes 5–10 000 neile lojaalset meest. Nende plaan oli esmalt vallutada politseijaoskonnad ja seejärel ka muud riigiasutused. 23. oktoobri varahommikul õnnestus neil Hamburgi 26 politseijaoskonnast vallutada 17, kuid siis sekkus jõuliselt politsei koos sõjaväega ja üsna pea olid vallutatud jaoskonnad kõik tagasi võetud. Terve päeva kestnud tänavalahingutes hukkus kokku üle saja inimese – 24 mässajat ja 17 mässu mahasurujat, ülejäänud aga tsiviilisikutest linnaelanikud, kes juhtusid lihtsalt olema valel ajal vales kohas. Üle 300 inimese sai vigastada. Hiljem arreteeriti riigikukutamise organiseerimise süüdistusega üle 1400 inimese. https://img.welt.de/img/iphone_app/historyapp/mobile101718428/4571356527-ci16x9-w1200/History-Oktober-23-10-1923-MG-BM-Lifestyle-Washington-jpg.jpg
150 aastat tagasi, 27. oktoobril 1873, andis USA leidur Joseph Glidden sisse patenditaotluse okastraadile. Ta leidis, et suuri jõulisi loomi saab aias kinni pidada nii, et vedada aiapostide vahele paari kaupa kokku keerutatud terastraat, kuhu on lühikeste vahemaade tagant vahele pandud täiendavad teravate otstega traadijupid. Niisugusest traataiast ei saa lihtsalt jõuga end läbi suruda, sest teravad traadiotsad teevad surumisel viga. Okastraat leviski edukalt loomaaedikutena ja üsna pea ka vanglate piiretena, riigipiiride juures jms. Vastav patent väljastati Joseph Gliddenile 1874. aasta novembris.
250 aastat tagasi, 14. oktoobril 1773, asutati Poolas tõenäoliselt maailma esimene haridusministeerium. Ametlikult kandis see küll Rahvahariduskomisjoni (Komisja Edukacji Narodowej) nime, kuid oli sisuliselt ministeerium, st kõige kõrgemale tasandile allunud riigiasutus. Varem ja teistes riikides oli haridus olnud suuresti kas religiooni ja kiriku juhtida või siis maaisanda korraldada. Kuna tollases Poolas oli palju eri usku inimesi ja riiklikult oli ka sallitud kõigi nende kõrvuti toimimine, tekkis seal vajadus korraldada haridust kirikuväliselt. Teine ja vast suuremgi põhjus riikliku hariduskomisjoni asutamiseks oli jesuiitide (kes varem Poolas haridusasju korraldasid) vägagi jäik seisukoht hariduse andmise osas, mis Poola riigivalitsejaid enam ei rahuldanud ja seetõttu otsustas riik jesuiitidelt süsteem tervikuna üle võtta.
300 aastat tagasi, 18. oktoobril 1723 (Juliuse kalendri järgi 7. oktoobril 1723), pani Venemaa keiser Peeter I pidulikult nurgakivi võimsale Kroonlinna kindlusele, mis pidi hõlmama kogu Peterburi reidil paiknevat Kotlini saart. Tegelikult olid Peeter I käsul rajatud saarele esimesed fordid juba kaks aastakümmet varem 1703, seoses uue pealinna Peterburi asutamisega Neeva deltasse. Need olid aga väikesed ja kaitsesid vaid Peterburi laevateed ning ei hõlmanud kogu saart. 300 aastat tagasi otsustati kindlustada lõpuks ka kogu saar. Alates 1723. aastast kuni 20. sajandi keskpaigani oli Kroonlinn Venemaa (hiljem ka N. Liidu) Balti laevastiku peabaas koos staapide, sadamate, töökodade ja kõige muu juurdekuuluvaga. Valdav enamik 18.–19. sajandi merekindlusi on säilinud seal tänapäevani. https://www.reddit.com/media?url=https%3A%2F%2Fi.redd.it%2F0l7y8t44bfnz.jpg
