VENE JUTUPUNKTID: Toomas Mattson tegi nädala jooksul (28. veebruar – 6. märts) kogunenud tähelepanekute põhjal lühikese kokkuvõtte mõnedest mõttearendustest-lähenemisnurkadest, kuidas Vene riigikanal Rossija (RTR) erinevate saateosaliste ja saatejuhtide pilgu läbi seletab televiisorit vaatavale vene inimesele Ukrainas peetava sõja vajalikkust ehk lähtealust. Uurime järele, mida vene tavavaataja telkust teada saab. Kui mingit hullust pidevalt korrutada, ärkab see ellu.
Allolevad mõtted on kogutud saadetest „60 minutit“, „Õhtu Vladimir Solovjoviga“ + Solovjovi veebisaated, nt „Soloviev LIVE“, regulaarsetest uudistesaadetest ja saatest „Moskva. Kreml. Putin“.
Valik mõttemustreid kontsentreerituna:
* Venemaal ei ole juba tegelikult aastaid olnud piiri Ukrainaga, see on tegelikkuses piir Ameerika Ühendriikidega, kes on muutnud Ukraina enda polügooniks-platsdarmiks, mille kaudu kahjustada kõigiti Venemaad, valmistudes sealsete neonatside ja NATO võimalikuks ühiseks rünnakuks Venemaa vastu. Venemaal polnud mingit muud võimalust kui teha erioperatsioon, et see eksistentsiaalne oht Vene riigile ja rahvale igavesti kaotada, Ukraina demilitariseerida ja denatsifitseerida, tagada riigi neutraalne staatus edasiseks. Need eesmärgid viiakse täide igal juhul.
* Ukraina võimud pole tegelikkuses aastaid olnud vähimalgi määral iseseisvad, täidavad vaid väljastpoolt, enamasti Ameerika peremeestelt tulnud käske. 2014. aastal toimus Lääne ja natside mahitusel verine riigipööre, kasutades ära inimeste õigustatud rahulolematust korruptsiooniga ja lootust paremale elule. Riigi sisevastuolude võimendamiseks valas Lääs vaid õli tulle ja reetis ka sõlmitud kokkulepped. Riigipöörde nukujuhid olid taas USA-st. Ukrainat on aastaid ette valmistatud justkui Venemaa ründamise platsdarmi. USA on lihtsalt ära kasutanud Ukraina võimude nõrkust ja riigis aastaid valitsenud kaost ja lõhestatust, et teha neist sõltlane, vasall, omamoodi relv Venemaa vastu. USA jaoks on Ukraina ka praegu vahend Venemaa vastu, lihtsalt kahuriliha.
* Lääs, valitsused ja Lääne ajakirjandus on pigistanud kaheksa aastat silma kinni genotsiidikuritegude ees, mis Ukraina natsid on toime pannud Donbassis, kus on nende aastate jooksul elu muudetud põrguks, pidevalt on käinud tulistamine, tapetud on ligi 15 000 inimest, neist ligi 500 last on surnud või haavatud. Ja seda kõike Lääne heakskiidul ja varustamise toel. Nüüd saavad need inimesed lõpuks elada rahus ja vabaduses. Ukraina režiim on tahtnud keelata neil isegi vene keeles rääkimise ja neid kõigiti mõnitanud, nad on olnud Ukraina režiimi jaoks mitte-inimesed, alam-inimesed. (See, et Lääs on silmakirjalikult pealt vaadanud ligi 15 000 inimese tapmist kaheksa aastat, on üks kesksemaid argumente, mida kasutatakse.)
* Ukraina on Minski kokkuleppeid alati ignoreerinud ega ole neid kunagi tahtnud täita. Ja Lääs on soodustanud Kiievi tahtmatust kokkulepitut täita. Nüüd on need lepingud minevik. Praegu näevad Vene väed kohapeal, kui halvas seisus on Ukraina infrastruktuur – selle põhjuseks on, et kogu raha on olnud suunatud sõjamasina paisutamisele, selle asemel, et rahva elu parandada. Ja kogu see kokku ostetud relvastus oli mõeldud selgelt Venemaa vastu kasutamiseks.
* Ukraina on aga siiski vaid üks n-ö vaheelement globaalses vastasseisus, mis tegelikkuses on hoopis USA-ga, kes on aastakümneid ignoreerinud kõiki Venemaa muresid ja kelle kogu tegevus on olnud suunatud Venemaa kägistamisele ja Venemaa huvide eiramisele. Samas on USA üle maailma toime pannud suure hulga agressioone läbi aastakümnete. Ainuüksi väljamõeldud põhjusel alustatud sõjas Iraagi vastu sai surma 300 000 kuni miljon inimest. Mäletame ka NATO pomme Jugoslaavias, Serbias.
* Lääs on Venemaale ülbelt valetanud ja murdnud lubadust, et NATO ei laiene itta ega ohusta Venemaad. Praegu peame kogu aeg vaatama seljataha, sest sealt võib tulla, mida iganes. NATO sõjaline struktuur on tulnud Venemaale kogu aeg lähemale, Venemaa pole oma sõjalise struktuuriga Läände liikunud.
* Käimasolev operatsioon on tegelikult vastus sellele sõjale, mida Lääs on USA juhtimisel pidanud NSV Liidu ja Venemaa vastu juba alates 9. maist 1945. Ukrainaga tuleb kiiresti ühele poole saada, et asuda lahendama tegelikku vastasseisu, mille teiseks pooleks on USA. Peamine võitlus ei ole mitte Ukrainaga, vaid kollektiivse Läänega.
* USA kasutas Venemaa läheduses Ukrainas salalaboreid keemilise ja bioloogilise relva väljatöötamiseks. 24. veebruaril ehk nn erioperatsiooni esimesel päeval hävitati kiirkorras laborites ohtlikke haigustekitajaid ja jälgi Pentagoni rahastatud programmidest, milles raames arendati välja bioloogilist relva ja katsetati katku, koolera jt haiguste tekitajaid.
* USA on andnud Ukrainale plutooniumit ja Ukrainas käis aktiivne tegevus pärast 2014. aastat tuumarelva väljatöötamiseks – nii sellise, mida saab lennukitelt heita kui ka tuumamürskude väljatöötamiseks, mida saab lasta kahuritest. Tšernobõlis tegeldi nn räpase pommi väljatöötamise programmiga, pommi valmistamise võimekuse saavutamine oli juba lähiaja küsimus. Kujutage ette, mida tähendaks Venemaale, aga ka kogu ülejäänud Euroopale, kui neonatside kätte satuks tuumarelv?
* Ukraina on viimase 35 aasta jooksul täielikult natsifitseerunud, juba N. Liidu lõpuaegadest on pead tõstnud fašism. Kui hitlerlikul Saksamaal oli kogu rahvas võimul pihus juba 5-aastase ajupesu järel, siis samalaadne natslik ajupesu on kestnud Ukrainas vahelduva intensiivsusega juba 30–35 aastat. Tuleb luua juba praegu Venemaa vastavate organite juurde asutus, mis hakkab tegelema bandeeralaste ja muude natside kohtu ette toomisega. See on pikaajaline protsess, mis kestab palju kauem kui demilitariseerimine, nagu näitab ka varasem kogemus.
* Ukraina natsipataljonid takistavad rahulikel elanikel lahkuda linnadest, näiteks Mariupolist mööda turvakoridore, mida Vene väed on humaansetel kaalutlustel vastavalt kokkuleppele loonud, kuid bandeeralased ei lase inimestel lahkuda, kasutades neid elava kilbina ja tekitades humanitaarkatastroofi.
* Lääs peab ka Venemaa vastu totaalset infosõda, edastades oma võltsinguvabrikutest suurel hulgal valefotosid, videomaterjale, mis on tegelikult aastate vanused, tehtud kuskil mujal, ja osa võltsinguvisuaale on võetud hoopis arvutimängudest. Kuna Ukraina enda võimekus sellises koguses valeinfot toota ja üle maailma sotsiaalmeediasse ja mujale paisata, on väike, siis on selge, et selle taga on nende Lääne-peremehed, kellel on vastava oskusega spetsialistid ja tehnoloogiad. Vene infokanalid on aga maailmast ära lõigatud, et maailm ei saaks kuulda tõde ja inimesed Läänes peaks elama valede mullis, mida Lääne hüsteeriline ja valesid edastav meedia tekitab. Usaldada saab ainult Venemaa ametlike kanalite edastatud infot, sest see on tõene ja kontrollitud.
* Majandussanktsioonid on tegelikult Lääne sõjakuulutus Venemaa vastu, nende eesmärk on hävitada Venemaa majandus ja Venemaa kui selline – nii riigi kui ka rahvana. Venemaast tahetakse teha uus Iraan, keda santsioonidega lämmatada. Kuid vaatamata kõigile lühiajalistele raskustele tuleb Venemaa sellest kõigest välja palju tugevamana, seda olukorda tuleb ära kasutada, et luua täiesti uuel tasemel Venemaa majandus, mis ei sõltuks tooraine poolest ega tehnoloogias välismaailmast. Selleks tuleb muuta täielikult ühiskondlikku suhtumist ja üles ehitada traditsioonidele ja patriootidele tuginev riik.
* Uute sanktsioonide paketid on juba ettevalmistamisel, et Venemaad hävitada, ähvardatakse absurdsete „menetlustega“ kuskil rahvusvahelistes kohtutes, minnakse ebaseaduslikult Vene kodanike vara kallale välisriikides.
* Venelaste vastu on kogu maailmas lahti päästetud mastaapne vihkamiskampaania, venelased on kuulutatud rahvuse ja riikkondsuse järgi väljaspool seadust olevaks rahvaks, inimesteks, kellel pole samu õigusi mis teistel. Venelasi ahistatakse ja solvatakse, mõnel pool näiteks ei lasta venelasi enam restoranidesse, ähvardatakse diplomaate jne. Midagi sellist pole kunagi varem olnud, Läänt on tabanud kollektiivne hullumine ja marutõbine russofoobia. Olukord sarnaneb juutide vihkamisega Natsi-Saksamaal, kuid seekord on juutide asemel üle maailma venelased. Vene inimesi püütakse alandada, et nad tunneksid, nagu nad ei oleks täisväärtuslikud inimesed.
* Natsi-Saksamaa ajal voolas tema satelliitidest ajupestud vabatahtlikke ning fanaatikuid, et võidelda Hitleri poolel. Nüüd on olukord sarnane – jälle ronivad Ukraina natside liitlased kloun-president Zelenskõi hüsteerilisel kutsel üle Euroopa Ukrainasse. USA-st suunduvad Ukrainasse sõdima professionaalsed tapjad, kellel on suur sõjakogemus. USA eesmärk on suurendada ohvrite hulka ja verevalamist. Aga Vene vägede kätte langenud palgasõduritele sõjavangi staatust ei anta.
Milleks meile Euroopa?
KUI JUBA, SIIS JUBA! Saatejuht Solovjov on ka ühes varasemas saates tõstatanud retoorilises vormis küsimuse, kas nüüd, kui kõik on Läänes niikuinii pööranud Venemaa vastu, ongi mõtet piirduda vaid Ukraina ründamisega…
Solovjovi 6. märtsi saates, mis oli tavapäraselt n-ö võidukas ja sõjakas vaimus, leidus üks lõik, kus režissöör Karen Šahnazarov väga ettevaatlikus sõnastuses avaldas siiski muret, a) et Venemaa on informatsioonilises sõjas nõrgem, kui peaks olema; b) peaks tegema mingi selge pöördumise ukrainlaste poole, et selgelt välja öelda, mida me (Venemaa) siiski tahame ja kuidas see resultaat peaks hakkama Ukrainas välja nägema, sest praegu sellele küsimusele vastust pole. Šahnazarov nentis, et talle jääb uduseks, kuidas kavatsetakse läbi viia seda nn denatsifitseerimist 40 miljoni elanikuga riigis ja milline saab olema tulevikus oletatav võim Ukrainas, sest režissöör lisas, et ta ei näe paraku, et Ukrainas võetaks Vene vägesid vastu lilledega ja pole ühtegi poliitilist jõudu/parteid, kes oleks positsioonil, mida võiks pidada Venemaa arusaamu jagavaks.
Saatejuht Vladimir Solovjov arvas seepeale, et praegu, kuni käib sõjaline tegevus, ongi liiga vara, et ilmuks selline jõud.
Üks teine saatekülaline, Valgevene politoloog Aleksei Dzermant jagas samuti väga ettevaatlikult Šahnazarovi muret, et muu hulgas ka Putini deklareeritud väide, et venelaste ja ukrainlaste näol on tegu sisuliselt ühe rahvaga, ei pruugi enam kehtida. Dzermant nentis, et viimase 30 aastaga on nende inimestega Ukrainas midagi sellist toimunud, mis on ühendanud väga erinevatest kildudest koosneva ukraina rahva, kus on venelasi, ukrainlasi, ukraina venelasi, venelasest ukrainlasi, ungarlasi, rumeenlasi jt rahvusi ühe mütsi alla selliseks rahvaks, kes suudab niimoodi ühiselt ja jõuliselt sõdida, nagu praegu praktikas on näha.
Saate lõpus pidas Solovjov tarvilikuks loodetavasti üksnes retooriliselt kellegi reaktsiooni kontrolli eesmärgil mängida sõnadega, mis puudutavad sõjajõudu üldse.
Solovjov nentis kõigepealt, et on vara arutada selle üle, milline saab olema tulevase Ukraina ja Euroopa Liidu suhe ja suhe eurointegratsiooniga. „Need on tuleviku küsimused. Kas üldse on Euroopa Liitu, millega on vaja suhet kujundada,“ viskas ta muu hulgas õhku küsimuse, lisades: „Ja kes on üldse öelnud, et Venemaa piirdub vaid Ukraina demilitariseerimisega? Tuletan meelde, et meie jaoks Ukraina ei ole [põhi]küsimuseks. Meie jaoks on peamine ülesanne saavutada strateegiline julgeolek, mis tähendab, et NATO infrastruktuur peab saama viidud tagasi 1997. aasta piiridesse.“
Solovjov tsiteeris seejärel oma saate stammkülalist Jakov Kedmit, endist Iisraeli diplomaati ja endist ühe eriteenistuse juhti, kes ütles ühes varasemas saates, et Donbassi ja Luganski rahvavabariikide vabastamine on vaid vaheetapp suure ülesande lahendamisel.
„Ja ega president ei öelnud niisama, et kui mõni riik püüab sekkuda lennukeelutsooni kehtestamisega Ukrainas, ei oma mingit tähtsust, mis organisatsiooni liige ta on. Nad muutuvad legaalseks sihtmärgiks.“
Solovjov on ka ühes varasemas saates küsinud retoorilises vormis, et kas nüüd, kui kõik on Läänes niikuinii pööranud Venemaa vastu, on mõtet piirduda vaid Ukrainaga.
