ESEMED LOOVAD ELUKESKKONNA: Tartu Kunstimuuseumis saab vaadata valikut Eesti disainiajaloost. Kai Lobjakas kihutab korraks läbi kõik meie disainiloo kurvid ning kirjeldab, mida näitus välja toob. Vaade on kirju: rakenduskunst, tööstuskunst ja kõik muu värvikas „disaini“ nime alla mahtuv.
Eesti disain on mitmetahuline ja -kihiline nähtus, millele on viimase paari aastakümne vältel pööratud üha rohkem tähelepanu. Näitusel on välja puhastatud mõned neist, andmaks ülevaadet kohaliku disaini arengust, selle käigus esile kerkinud nähtustest ja esemeist.
Raskesti kaardistatav disain
Nii nagu iga pika ajalooga mõiste või nähtus mõtestatakse aja jooksul ümber, et peegeldada valitsevaid suhtumisi, on see ka disainiga. Mida rohkem tähendusi on sellele omistatud, seda raskemini mõistetavaks on see muutunud. Seejuures ei pruugi mitmed uued tõlgendused vanadega enam ühilduda. Nii võib disain tähendada ühele inimesele spetsiifilist tehnilist detaili, teisele hinnalist tooli, kolmandale elumuutvat innovatsiooni. See tõstab üles omakorda küsimuse: kas disain on asi või teenus, nähtav või nähtamatu, toode, unikaalne ese või nähtus?
Pidevas muutumises on olnud ka disaini geograafilised ja ajalised piirid, mida on tõmmatud nii inimtegevuse algusesse, 18. sajandi lõpu industrialiseerimise või Teise maailmasõja järgsesse aega. Disaini on sageli käsitletud elumuutva distsipliinina, mis toimis ammu enne selle nimetamist disainiks.
Nende paljude tähenduste ühendavaks jooneks on näha disainis muutuste vahendit kas grupi või ühe inimese elus, selle muutmist lihtsamaks, turvalisemaks või õnnelikumaks.
Ehkki eestlastel on olnud võimalus osaleda mitmete insenertehniliste lahenduste, aga ka selliste murranguliste disainilahenduste loomisel – nagu spioonikaamera Minox või kommunikatsiooniplatvorm Skype –, on siinne disain ajalooliselt olnud seotud eelkõige kergetööstuse ja argikeskkonnaga.
1920-ndad ja 30-ndad: esemekeskkond
20. sajandi algus oli iseseisvunud Eestis suurte muutuste aeg. Uut olukorda tähendas see kõigis eluvaldkondades, ka keskkonnas ja majanduses. Muu hulgas tuli rajada väikeriigile sobiv tööstus.
1920. aastatel loodud eeldused realiseerusid pigem järgmisel kümnendil. Selleks ajaks lubas kasvanud jõukus rohkem tähelepanu pöörata ka ümbritsevale argikeskkonnale.
Kui ühelt poolt oli oluline industrialiseerimisprotsessi hoogustumine ja juba eelmise sajandi lõpul loodud ettevõtete kasv, siis teiselt poolt olid kaasaegse esemelise keskkonna kujundamise ja disaini puudutava keskmes paljuski väikeettevõtted ja töökojad, mille loojateks ja kaastöötajateks olid mitmed 1914. aastal asutatud Riigi Kunsttööstuskooli lõpetanud kunstnikud.
Nii asutas argimööblit tootva Lutheri vabriku kõrvale klaasitootmisettevõtte Johannes Lorup, argiesemeid vääristas nahkehistööga luksuslikumaks Eduard Taska. Nende kõrval tegutses veel arvukaid väikeettevõtteid ja -töökodasid, mis sõja järel natsionaliseeriti ja kujunesid nõukogude ajal baasiks uuele tootmismudelile ja uutele ettevõtetele.
Nõukaaeg: tööstuskunstnike tulek
Teise maailmasõja järel muutus eriti oluliseks nende kunstialade roll, mis olid seotud inimese ruumilise keskkonna ja argiümbruse kujundamisega. Loodud tööstusettevõtetesse hakati suunama noori kunstnikke, keda toona kutsuti tööstuskunstnikeks. Nende ülesanne oli luua kavandeid tootenäidistele, mis pidid läbima kunstinõukogu nõudliku sõela. Tootmise kohmakus nullis küll sageli värske potentsiaali, kuid omajagu ideeliselt ajakohaseid tulemusi jõudis tootmisse ja ka tarbijani.
Eestis oli fookus kergetööstusel: mööblil, valgustitel, klaasil ja keraamikal, mille kavandamise ja tootmisega tegeldi mööblieksperimentaalvabrikus Standard, klaasitehases Tarbeklaas, Tallinna Ehitus- ja Keraamikatehases.
Juba 1950. aastatest võib täheldada muu hulgas suundumusi, milles põimusid sõjaeelse modernismi jooned, nõukogude ideoloogia ja esteetika nõuded ning lääne kultuuri mõjud. Materiaalne keskkond hakkas kiiresti moderniseeruma ja rahvusvahelist ilmet võtma, säilitades elemente sõjaeelsest elustiilist ja kultuurimälust ning nautides oma „läänelähedast“ staatust. Baltimaadest sai Nõukogude Liidu sisevälismaa. Igapäevaelu mugavust sümboliseerivate kaupade ja keskkondadega vahendati võimaluse piires lääne tarbimisühiskonna ideid Nõukogude Liitu. Pikka aega ainsa sisekujundusajakirjana ilmus Eestis almanahh Kunst ja Kodu, mis pakkus muu hulgas omamoodi alternatiivi standardiseeritud keskkonnale.
Uus vabadus: uute olude nišid
Taasiseseisvumise käigus paigutus Eesti disain ülesehitamise positsioonile. Muutunud olid nii võimalused kui ka arusaamad. Kadunud oli senine turg ja kehtinud loogika, riigiettevõtted erastati ja nende tootmissuunad muutusid. Mitmed disainerid kasutasid võimalust minna õppima ja töötama Eestist väljapoole. Sündis hulgaliselt uusi algatusi nii ettevõtjate kui ka disainerite poolt. Tänaseks on tekkinud arvestatav uuendusmeelsete disainerite tuumik ja suur huvi kohalike tootjate ja toodangu vastu. Üheks edukamaks tooteks kohalikul maastikul on ilmselt kujunenud Veiko Liisi kujundatud plastist voldikkann kilepiimale.
Kuigi tänases Eesti disainipildis on mitmeid sarnasusi sajanditaguse algusega, on see siiski varasemast oluliselt erinev. Individuaalse ja ideekeskse väikeettevõtluse kõrval, mis on suunatud kohalikule turule, toimib ka rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline büroode võrgustik, millest on sündinud häid näiteid arendaja ja disaineri koostööst. Mitme insenertehnilise lahendusega on ühe vähese disainibüroona töötanud Iseasi disainerite meeskond. Värske disainiauhinna Bruno pälvis mitmekülgse loomingu eest Johanna Tammsalu.
Uutes oludes leitud nišid on olnud paljudel puhkudel edukad. Silmatorkavad ja olulised on nende disainerite algatused, kelle toodang on välja kasvanud kontseptuaalsest lähenemisest ja väljakujunenud konventsioonidega mängimisest. Rahvusvaheliselt üheks tähelepanuväärsemaks disaineriks on kujunenud Raili Keiv oma portselani ja betooni ühendava nõudesarjaga.
Näituse eesmärk on anda ülevaade Eesti disaini kihtidest, eripäradest ja mitmekülgsusest, tõstes esile väikese valiku näiteid, mis on eri aegadel ja põhjustel siinset disainipilti kujundanud olgu rakenduskunsti, tööstuskunsti või disaini nime all. Ent see on tõesti vaid sissejuhatus, tegelikult on pilt palju kirjum ja lugu pikem.