PILK RAIETEHNIKALE VIIMASEL SAJANDIL: KesKusʼi ja RMK lugudesari Eesti metsast ning selle vankumatust olulisusest. Tavalisele eestlasele seostub metsandus eelkõige puidu varumisega ehk raietega. Ain Kütt teeb järgnevalt lühikese ekskursi, mis vahenditega Eestis viimase saja aasta jooksul raieid peaasjalikult teostatud on.
Kõige vanem ja traditsioonilisem abimees metsamajandamiseks on Eestis olnud loomulikult metallist kirves, mille kasutamise ajalugu võib siinmail vaadelda juba alates 9. sajandist. Aja jooksul võeti kasutusele väga eritüübilisi kirveid erinevate tööde jaoks, kuid tööriista kui sellise olemus jäi ikkagi samaks. Kirvega võeti puid maha, laasiti, tükeldati ja lõpuks ka vääristati puud. Kirves oli sisuliselt ainus metsatööriist kuni 19. sajandi keskpaigani. Kui meie traditsioonis käivad saag ja kirves käsikäes, siis sellest saame Eesti kontekstis rääkida alles 19. sajandi võtmes, sest just siis ilmus meie metsadesse suur kahemehesaag, mida tunneme rahvapärase „sulle-mulle“ nimetuse all. Sellise sae tulekuga muutus märgatavalt metsatööde kiirus ja ka kvaliteet. Kahemehesaest sai kiirelt uus universaaltööriist, mis võttis puude langetamisel ja tükeldamisel kirve senised ülesanded üle. Puude laasimine sai sellest hetkest alates metsatöödel kirve põhiülesandeks järgneva veidi rohkem kui saja aasta jooksul.
1910: esimesed mootorsaed
20. sajandi esimesel poolel toimunud pöördelised sündmused ühiskonnakorralduses suutsid metsatehnikat mõjutada vähe. Käsisaag ja kirves säilitasid oma endise koha tähtsaimate metsatööriistadena.
Ajad hakkasid aga vaikselt muutuma. Kui 1910. aastal leiutati pideva liikumisega hammasketiga saed, ennustasid julgemad, et metsandust on ees ootamas pöördelised ajad. Nii lihtsalt kõik paraku ei käinud. Kulus veel viis aastat, kui Rootsi insener A. V. Vestielt võis esitleda esimest tänapäeva mõistes mobiilset mootorsaagi. Siiski vaatas enamus seda Secori-nimelist trapetsikujulist suurt ja kohmakat monstrumit, mis vajas käigushoidmiseks nelja mehe abi, pigem kui veidrust, mitte kui metsatöödel revolutsiooni kuulutavat abivahendit. Samatüübilisi algelisi mootorsaage käidi mitmel korral tutvustamas ka meie noores vabariigis, kuid siinsed otsustajad ei tahtnud uute imesaagide soetamiseks kuidagi vedu võtta. See on ka ühtpidi loomulik, sest kahemehesaag oli oma rentaabluselt veel sellistest mootorsaagidest igati üle.
Üldse paistis tollane Eesti metsandusjuhtkond kõigi tehniliste uuenduste suhtes väga tõrges olevat ning kõigest vanast ja konservatiivsest hoiti tugevalt kinni. Nii juhtuski, et esimesed mootorsaed võttis Eesti metsades kasutusele 1930-ndate teisel poolel hoopis kaitsevägi, aga mitte metsandussektor ise. Tegemist oli Saksamaa firma Stihl toodetud bensiinimootorsaagidega, mis olid juba tunduvalt moodsamad kui algelised Secor-tüüpi saed. Siiski oli tegemist kohmakate ja mitmeliikmelist meeskonda nõudvate masinatega. Probleemiks oli ka saagide suur kaal ja mitte just kõige parem töökindlus. Nii oli tegemist siiski üksikute eksemplaridega ja mingist mootorsaagide läbimurdest Eesti metsades me mingil juhul rääkida veel ei saa.
Nagu „Saag 7“. Metsamehi tükeldavad mootorsaed
Saabunud Nõukogude võimu viljastavates tingimustes jätkus kõik alguses vana rada pidi. Käsisaag ja kirves olid endiselt metsatöödel põhitööriistadeks. Kuigi Venemaa ise alustas mootorsaagide tootmist juba enne Teist maailmasõda, olid need sealgi pigem suured haruldused, mitte igapäevased abimehed metsas. Vähesel määral jõudis neid „vene imesid“ ka Eestisse, üldiselt oli tegemist enamjaolt välismaiste saagide koopiatega, mis oma võimsuselt ja töökindluselt jäid oma etalonidele tunduvalt alla. (Üht tuntumat tollast vene mootorsaagi, Permis tehtud MP-220-t, võib näha ka RMK Sagadi metsamuuseumis).
Samas tähtsustas nõukogulik ekstensiivne metsapoliitika esmajärjekorras just igasuguste mahtude suurenemist. Metsanduses tähendas see eeskätt kinnitatud raiekavadest loobumist ja suuri üleraieid. Loomulikult taibati ka Nõukogude Liidus, et korralik masin jõuab rohkem kui kes tahes stahhaanovlane ning suund võeti metsamajanduse mehhaniseerimisele. 1950-ndatel toimuski Eesti metsades suur pööre – algas traktorite ja mootorsaagide ajajärk.
Esimestena hakkasid Eesti metsades tööle aga mitte bensiinimootoriga metsalangetajad, vaid hoopis elektrilised mootorsaed. 1955. aastal võeti tollases Tudu metsamajandis esimesena kasutusele elektrilised mootorsaed K-5, millest said tolle ajajärgu levinumat marki saed meie metsades. Tööstusvooluga saed tahtsid töötamiseks saada loomulikult toidet ja nii ilmusid Eesti metsadesse pikad kaabliliinid ja alajaamad. Koos sellega muutusid elektrikud meie metsades sama oluliseks tööjõuks kui saemotoristid ise.
Kuna tööohutus polnud see, millega Nõukogude Liidus valitsev tööstiil tegelema vaevus, põhjustas selline suurejooneline elektrisaagide kasutamine rohkelt tööõnnetusi. Raske roomiktehnika poolt puruks sõidetud kaabliliinid, halvasti isoleeritud ja tihti korralikult maandamata jõuseadmed tekitasid hulga vigastusi ning ka surmaga lõppenud õnnetusi. Vigastusi põhjustasid ka tööriistad ise, eriti problemaatiline oli Arhangelski Kuibõševi-nimelises Metsatehnilises Instituudis konstrueeritud elektriline oksasaag RES-2. Tegemist oli okste laasimiseks konstrueeritud tehnikaimega, mis paraku okste asemel lõikus tihti küll rohkem töömeest ennast (seda saagi saab imetleda ka RMK Sagadi metsamuuseumis). Siiski tõstsid elektrisaed märgatavalt nii töö tõhusust kui ka kiirust. Uudsena ei tükeldatud mahavõetud metsamaterjali enam kohapeal, vaid puid hakati täistüvedena spetsiaalsetesse vaheladudesse välja vedama, kus nad juba soovitud mõõtu lõigati. Elektrisaagide võidukäiku ei nähtud siiski soovitud lõpplahendusena, paralleelselt üritati Nõukogude Liidus sarnaselt muu maailmaga välja töötada ka uusi ja nüüdisaegseid bensiinimootorsaage.
Saag Sõprus
Enamjaolt seostub inimestele Nõukogude-aegse metsatehnikaga seoses mootorsaag Družba. Palju on räägitud ka meie oma hilisema kirjamehe Boris Kaburi osalusest sae loomisel. Mõnel pool on Kaburit peetud ka Družba ainuleiutajaks. Tegelikult kuulus Kabur koos mitme teise eestlasega Permi vangilaagris viibides sae väljatöötamisega tegelenud gruppi, täpsemalt oli tegemist Metsatööstuse Ministeeriumi Erikonstrueerimise Büroo alluvuses tegutsenud konstrueerimisbrigaadiga. Diplomeeritud füüsikuna oli Kabur see, kes pani sae joonised paberile.
Katseeksemplar valmis 1952. aastal ja saavutas kohe esimesel proovimisel planeeritud võimsuse. Väljanägemiselt oli saag Hitleri-Saksamaa bensiinisaagide koopia ja valmides tehniliselt ajast maha jäämas, sest mujal maailmas konstrueeriti juba tänapäevase välimusega mootorsaage. Saag läks tootmisse sealsamas Permis asunud Dzeržinski-nimelises masinatehases, millest 1958. aastaks sai maailma suurim saetootja. Tänu sellele hakkas Družbasid üha massilisemalt valguma ka Eestisse, kus need Sõpruse-nimelised agregaadid üsna kiirelt metsast elektrisaed ühes alajaamadega välja tõrjusid. Vaatamata puudustele oli Družba siiski suur samm edasi. Kuid kaugel polnud aeg, kui Eesti metsadesse hakkasid jõudma juba välismaised mootorsaed.
Rootslased tulevad
Õnneks sai vabariik osa metsast saadavat tulu kasutada oma äranägemise järgi ning seda raha hakati peaasjalikult kulutama moodsa lääne metsatehnika soetamiseks. Esimesed suuremad sammud võeti ette 1970-ndate algul. Aktsiooni eestvõtjateks olid kaks meest – tollase metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi metsade peavalitsuse mehhaniseerimise ja ehituse osakonna juhataja Leonhard Polli ja ministeeriumi uue tehnika juurutamise osakonna juhataja Heini Paju. Kõige esmalt pöörati pilgud Rootsile, kus valmistati hulgaliselt tipptasemel metsatehnikat.
1973. aastal tuli rootslaste Husqvarna tehas välja ühe oma läbi aegade suurima hitiga – mudeliga 140. Eestisse jõudsid esimesed selle numbriklassi saed 1974. aastal, asudes kohe aktiivselt välja tõrjuma Nõukogude päritolu Družbasid. Samal aastal korraldati kahe eelnimetatu eestvõttel Eestis suur Husqvarna saagide demonstratsioon. Kohalolnute meenutuste kohaselt oli eelneva tubase esitluse ajal nii mõnigi muianud, et teadagi, puhas propaganda, aga metsas toimunud praktilise osa järel ei tahtnud imestus vaibuda.
Rootsi saed olid midagi täiesti teisest maailmast. Sealt alates muutus Rootsi mootorsaag Eesti metsameeste silmis asjaks, millest ihaldusväärsemat polnud naljalt leida. Ehkki välismaiste saagide arvukus meie metsades tõusis aja jooksul märkimisväärselt, ei jätkunud neid valuuta nappuse tõttu siiski kõigile. Eeskätt said uued välismaised saed parimad töömehed, aga ka näiteks kutsevõistlustel häid tulemusi näidanud langetajad. Vana hea Družba jäi riigimetsas mõnel pool toimetama kuni Nõukogude aja lõpuni. Aga Husqvarnad ja Partnerid polnud ainsad metsalangetajad, mis välismaalt sisse imbusid.
Esimesed harvesterid
1979. aastal tuli Soomes Raumas tegutsenud Makeri OY turule uue väikeharvesteriga Makeri 33T. Aasta hiljem soetas Nõukogude Liit esimese partii nimetatud masinaid ning üks neist eraldati ka Eestile, konkreetselt Rakvere Metsakombinaadile plaaniga, et see hakkab tööle Oru turbaväljade ja põlevkivikarjääride alal. Selline pinnas ei sobinud aga masinale kuidagi ning 1981. aasta algul sai Rakvere Metsamajand Makeri enda käsutusse. Seda võib lugeda harvesteride ajajärgu alguseks Eesti metsamajanduses. Operatsioonisüsteemilt oli Makeri võimeline langetama, laasima ja järkama kuni 25 cm jämedusi puid. Erinevalt enamikust tänapäeva harvesteridest ei teostanud lõikamist-järkamist mitte saag, vaid hüdraulilised lõiketerad, mis kokkusurumise teel puidu läbistasid. Valmistaja andmetel oli Makeri võimeline vilunud juhi käe all tunnis lõikama ja töötlema kuni 60 puud. Üsna pea suutis masin näidata oma positiivset väärtust. Kui metsamajandis võrreldi sarnastel lankidel toimunud raiete tööefektiivsust mootorsaagidega ja Makeriga töötades näitasid numbrid erinevaid andmeid kõrvutades mitmekordselt suuremat efektiivsust viimase kasuks. Siiski piiras Makeri laialdasemat kasutamist tema tehniline spetsiifika. Kuna masina maksimaalne sõidukiirus oli 6 km/h, siis valiti langid selliselt, et nende kaugus seisuplatsilt ei ületanud kolme kilomeetrit. Mõneti ootamatult olid Makeri suhtes kõige negatiivsemalt meelestatud metsaülemad. Suurimaks miinuseks loeti masina ülikõrget hinda, mis oli üle 40 000 rubla. Ühe argumendina tõid metsaülemad välja, et selle raha eest saab osta ligi 250 uhiuut Rootsi mootorsaagi. Siiski muretseti veidi hiljem Eestisse veel kaks Makerit, neist üks Järva- ja teine Valgamaa metsamajandile. (See kõige esimene Makeri on praegu RMK Sagadi metsamuuseumis oma pensionipõlve veetmas.) Muidugi oli nende Eesti esimeste harvesteride osakaal metsamajandamise kogumahus marginaalne. Siiski olid nad vääramatult saabuva uue ajastu kuulutajateks.
Tänapäeval ongi harvester riigimetsast mootorsaed täielikult välja tõrjunud. Tipptehnoloogiline masin, mis mõõdab, arvestab, saeb ja järkab, on muutnud metsamajandamist tundmatuseni. Kui mingi majandusharu on Eestis viimase saja aastaga teinud läbi muutuse sõna otseses mõttes kirvest kosmosetehnikani, siis on see metsandus.
