TÄIELIK PETUKATE AHEL: Vahel võiks ikka enne filmi vaatamist tutvustuse läbi lugeda. Muidu hakkab aju igasuguseid veidraid võimalusi genereerima. Toomas Hussari uus film loobib korraga vette terve posu õngesid. Apla inimesena hakkas Mihkel Seeder neist kõigist korraga kinni.
Kaunite kunstide maailmas, eriti aga tele- ja filmikeskkonnas, kondab ringi üks olend, keda hüütakse troobiks. Kuigi kirjandusteaduslikult tähistab troop kõnekujundit, millega mingit objekti ümberütlevalt kirjeldada, mõistetakse loovkirjutajate seas troobina pigem märki, millega kiirelt näidata vaatajale mingit tuttavlikku olukorda või loo mustrit. Halvustavalt võiks troopi tembeldada klišeeks, kuid stsenaristid üle ilma on mõistnud, et kuna kunst on alati liiga lühike ja vaataja-lugeja tähelepanu ekstreemselt piiratud, siis on vahel päris nutikas kasutada korduvaid elemente, et inimene kiirelt teose žanri, tooni, tegelaste ja oludega kurssi viia. Tegemist on kavala psühholoogilise tööriistaga, sest vaatajas tekitatakse uhke tunne, nagu ta oskaks mingil määral „saabuvaid sündmusi ette ennustada”.
Esimene konks: semukomöödia
Oma lühikese elu jooksul olen näinud üksjagu filme ja troopidest on saanud omamoodi armsad tuttavad. Kardan, et just sel põhjusel võib televiisori vaatamine minuga koos olla kohati päris tüütu, sest ma kipun sundimatult filmi järgmisi samme ette hõikama (ja enda auks pean ütlema, et vahel läheb isegi pihta – ei tea küll, kas see on hea töö minu või filmitegijate poolt?). Proovisin sama mängu „Luuraja ja luuletaja” peal ja märkasin lootusetult hilja, millisesse pusasse olin end pahaaimamatult mässinud.
Tagantjärele analüüsides mõistan, et eksisin kohe päris alguses. Juba enne saali sisenemist oletasin ennatlikult filmi peakirjale ja näitlejavalikule mõeldes, et tegemist on Eestis õige haruldase semukomöödiaga. Aga avakaadris sai kohe selgeks, et film on oma tonaalsuselt tunduvalt tõsisem, võib-olla kogunisti süngegi. Esimesed kohtumised Gustaviga (Jan Uuspõld) tekitasid tunde, et vaatan hoopis musta komöödiat tüdinenud politseiametniku trööstitust argielust. Peagi aga sisenes kaadrisse salapärane Nala (Lana Vatsel). Pilt oli mu jaoks hetkega tunduvalt selgem – tegemist on armastusfilmiga: introvertne Gustav ja tumedat verd Nala suudavad ületada erimeelsused ja avastavad teineteises kauaigatsetud hingesugulase.
Teine konks: kurat küll, jälle semukomöödia?
Selle aimduse põrmustas järgmine tuntud troop: Gustav vahtimas mõru näoga alkoholivaba õlut. Saades veel teada, et Gustav oli käinud missioonil, kuulutas kõhutunne selgelt: see lugu räägib hoopis isiklike deemonite seljatamisest – sõjakoledused ja alkoholism on saatanlikud armukesed.
Hetk hiljem aga ilmus fookusesse hoopis uus teema: kaunis Nala oli pesueht lambanahas hunt, kes töötas vene kurjamite jaoks ja lootis Gustavi kaudu jõuda riigisaladusteni. Elavnev muusika pani mu peas häirekella helisema – tegemist on pesueht spioonipõnevikuga. Gustav haaraski relva ja sisenes vanasse tehasehoonesse, et oma vastastega viimaks rinda pista. Vihase tulevahetuse asemel aga tervitas teda seal boheemlaslik luuletaja Miku (Rain Tolk). Kõik märgid viitasid viimaks ometi minu algse pakkumise, semukomöödia suunas. See tunne süvenes veelgi, kui Gustavi ülemus seadis operatsiooni juhtima teise töötaja, mille peale otsustas viimane üle pika aja jälle pudelipõhja piiluda. See sai aga tähendada vaid seda, et Gustavi tee ristus jälle samuti napsulembelise Mikuga ning minu silmis oli kogu edasine film reserveeritud lõbusatele ja kohati piinlikele vaheseikadele Kalamaja kaunimatel tänavanurkadel.
Kolmas konks: keskealise mehikese lugu
Minu edujoovastus jäi aga üürikeseks, sest ühtäkki otsustas muidu äärmiselt passiivne Gustav initsiatiivi näidata ja küsis oma kolleegidelt nõu, kuidas Nala hoopis ise ära võrgutada. „Kas tõesti kisub jälle krimka poole?” imestasin.
Järgmine troop lõi aga minu jaoks kaardid veel rohkem segamini. Kui Gustav sunniti kliinikusse tervist parandama, otsustas Miku spontaanselt Nala ise üles otsida ja talle seltsi pakkuda. Äratundmine tabas mind kui välk selgest taevast. Aga loomulikult! See on üks väga jõuline troop: sõpradest saavad vihavaenlased, sest neile mõlemale meeldib sama naine. Ma siiralt uskusin, et olin viimaks loole jälile pääsenud. Selge see, et ruttasin jälle asjadest ette.
Peagi oli Gustav uuesti jalul ja täis tigedat energiat. Viimases hädas meelitas ta Nala magamistuppa ja üritas teda seal jõuga võtta. Hirmsalt alanud stseen lõppes aga kaunilt – kaks hinge kohtusid viimaks päriselt ja andusid teineteisele. See, kuidas nad teineteist silmitsesid, sai viidata vaid klassikalisele „American Beauty“ tüüpi ahelatest vabanenud keskealise mehikese loole.
Järgmistes stseenides saingi osa Gustavi ja Nala idüllilisest kooselust, millest ei puudunud isegi luuleõhtu külastamine.
Neljas konks: nagu heteropaarist Thelma ja Louise
Üldiselt viitab selline suhteliselt filmi keskel esitletav õnnehetk, et kaua see idüll ei kesta. Ja uskumatul kombel oli mul peaaegu esimest korda õigus – nii läkski. Kamp vene kurjameid tuletas end jälle armastajatele meelde. Mõistes, et abi ei ole loota omade seastki, otsustas Gustav väga magusa põnevusfilmi-troobi kasuks: põgeneda tuhatnelja nagu heteropaarist Thelma ja Louise.
Kuigi olin selleks hetkeks kaotanud igasuguse julguse ennustusi teha, püüdsin end siiski tasakesi veenda, et filmi kulminatsioon ongi viidud pikkadesse ja pingelistesse tagaajamisstseenidesse, mille finaalis seisavad Türisalu pangal relvadega vehkides nii armastajatepaar, salapolitseinikud kui ka vene gangsterid – ja mingil imetabasel põhjusel ka luuletaja Miku. Otse loomulikult mitte midagi sellist ei juhtunud.
Viies konks: mmm… mis?
Gustavi põgenemiskatse kukkus haledalt läbi ja ühtäkki oli ta olukorras, kus ta oli ilma jäänud peaaegu kõigest. Kogu senise filmi valguses suutsin arglikult välja käia vaid kaks võimalikku lahendusteed: kas a) vallandub guyritchielik pöörane sündmusteahel, mis seob kokku kõik lahtised otsad või b) Gustav otsustab end oma kallima päästmise nimel ohverdada.
Ma pole siiani päris kindel, kas teoks sai üks minu pakutud ideedest või hoopis midagi kolmandat…
Kogu see segadus ja enesesüüdistamine oleks aga võinud olemata olla, kui ma oleksin keskendunud korralikult kõige esimesele märgile – pealkirjale. Sest mida on ikkagi ühist luurajal ja luuletajal?
Mõlemad elukutsed on piisavalt salapärased, et neid nähakse ühtmoodi, tajutakse aga teisti. Troopide abil nende kirjeldamisega vast eriti kaugele ei jõua.
Ja eks see käib ka selle filmi kohta.
„Luuraja ja luuletaja“
Režissöör ja stsenarist: Toomas Hussar
Produtsent: Ivo Felt (Allfilm)
Operaator: Rein Kotov
Kunstnik: Kristiina Lõuk
Monteerija: Tambet Tasuja
Osades: Jan Uuspõld, Rain Tolk, Lana Vatsel, Peeter Jalakas, Ivo Uukkivi, Priit Võigemast, Pääru Oja, Mari Abel, Loore Martma, Tambet Tuisk, Tõnu Oja jpt
Kestus: 90 min
