KATK PEO AJAL? KesKus teeb vahelduseks Maalehte, mis ise Maalehte ei tee. Laine Trapido (M.D. PhD) ütleb, et seakatkuga seoses tekib tunne, nagu elaksime piibelliku Egiptuse nuhtluste ja rahvaste ning metsloomade intensiivse rändamise ajastul. Mida see katk tegelikult endast kujutab ja millised on teed apokalüpsisest väljumiseks?
Kui vene kirjanik Mihhail Bulgakov veel elaks, siis, olen päris veendunud, kirjutaks ta uue romaani, millele paneks pealkirjaks „Sea süda“. Loodan, et see oleks kirjutatud samas võtmes nagu tema suurepärane raamat „Koera süda“.
Ajakirjandus on mikrobioloogiast üsna kaugel
Siinkirjutaja, kunagine Moskva Ivanovski-nimelise Viroloogia Instituudi aspirant ja hilisem mikrobioloog, tuberkuloosi likvideerija ja laboriarst, püüab arutleda Eestimaal tekkinud segadust tekitanud situatsiooni üle, mis käsitleb sigade Aafrika katku viiruse seiret, selle looduslikke levikuteid ja haiguse tauditõrje meetmeid. Asja selguse mõttes on oluline, et saaks heidetud pilk ka tõvestava agensi (mikroorganism) ja makroorganismi suhtele selle klassikalises teaduslikus häälestuses. Kogu see mikro- ja makroorganismi kompleks pluss inimfaktor on haaranud oma kurja embusesse meie maal elavad kodu- ja metssead ning sellest tulenevalt ka seakasvatuse kui ühe olulise põllumajandusharu. Kirjutise eesmärk on püüda leida ning pakkuda ratsionaalseid teid ning mooduseid, et pääseda üldmõistes enam-vähem elusana välja sellest sigade apokalüpsisest. Kogu meedias kirjeldatud situatsiooni (tõelise või moonutatud) taustal tekib paratamatult äratundmine, nagu elaksime mingisugusel piibelliku Egiptuse nuhtluste ja rahvaste, ning ka metsloomade intensiivse rändamise ajastul.
Ajakirjandus ja ka muu meedia kubiseb igat laadi kirjutistest ning sõnumitest, et „katk“ on jõudnud sellesse ning tollesse metsa või seafarmi Eestimaal, hoolimata sellest, et alles paar aastat tagasi teatas VTA (veterinaar- ja toiduamet) direktor enesekindlalt, et seakatk Eestimaad ei puuduta, samal ajal leiti juba Põhja-Lätis, umbes 50 km kaugusel Eesti piirist, sigade Aafrika katku (SAK) surnud metssiga. Kirjutisi sigade Aafrika katku, ladina keeles Pestis Africana suum, inglise keeles African swine fever (ASF) olemuse, levikuteede, kandluse (metsloomadel ja julgen väita, et oletatavasti ka inimesel-jahimehel), vektorite ehk siirutajate kohta leidub meie trükiväljaannetes ja muus meedias juba üleliia palju kirjutisi, kuid need on sageli vasturääkivad ning nende arutlev, informatiivne osa asub tänapäevasest mikrobiootikateadusest üsna kaugel. Selguse mõttes peame siin paratamatult käsitlema mikro- ja makroorganismi omavahelist „abielulist“ suhet.
Loodus ja tasakaal
Termini „inimese mikrobioom“ võttis kasutusele USA geneetik ja mikrobioloog, Nobeli preemia laureaat Joshua Lederberg juba 1999. aastal. Inimese mikrobioom on igal konkreetsel inimesel just temale omane, geneetiliselt determineeritud, see tähendab normaalses olukorras püsib tasakaalus kogu erinevate mikroorganismide liigiline kooslus, mikroobid kas teevad oma tööd makroorganismi hüvanguks või istuvad vaikselt nagu reisijad postitõlla nurgas (kommensaalid) või on tõbede tekitajad, kuid tasakaalu situatsioonis ohutud kurjategijad. Kuid mingi väiksemgi tasakaalu muutus kas mikrobioomis või keskkonnas kutsub esile olulisi muutusi kuni haiguste või isegi epideemiate tekkeni.
Makroorganismide (inimesed, loomad, linnud, putukad, taimed jne) normaalse eksisteerimise ja elamise eelduseks on hädavajalik sellele keskkonnale sobiv populatsiooni arvukus (kvantitatiivne parameeter), et ei tekiks haigusi ega laastavaid tõvepuhanguid. Mingi populatsiooni arvukuse ehk kvantiteedi liigne ja ka järsk tõus hakkab paratamatult normaalset tasakaalu kahjustama. Populatsioonis elavaid isendeid hakkavad kimbutama mitmesugused sellesse piirkonda jõudnud tõved, enamasti uued, millega organism ja ka vastav riik või sotsiaalne süsteem ei oska toime tulla, nagu seda on ilmselt juhtunud Venemaa, Poola, Leedu, Läti ja nüüd ka Eesti metssigade (pluss kodusigade) populatsioonis. Loodus püüab ise kõikumalöönud tasakaalu jalule seada, konkreetses olukorras püüdes vähendada metssigade arvukust introdutseeritud ohtliku viirusliku nakkuse abil. Kuid inimene segab loodusele vahele, hoides metssigade arvukust rohke lisasöötmise ja küttimise piiramise abil ebanormaalselt kõrgena. Seega suureneb ka viiruskoormus.
Eesti metssigade arvukuse järsk tõus sigade Aafrika katku tingimustes sunnib mõtlema asjaolule, et suur osa metssigadest peab olema muutunud viiruse suhtes immuunseks. Muidugi, arvukuse tõusule on oluliselt kaasa aidanud ka küttimise range piiramine, mis hoiab saakloomi jahimajandusele kasutoovate külalisjahimeeste jaoks. Aga kas need külalisjahimehed soovivad siia katkupiirkonda enam tulla?
Nüüdisaegsete ökosüsteemide ja mikrobiootikateaduse nüansside mittemõistmise või lausa ignoreerimise ning eurodirektiivi „EL-i ettekirjutus 27. juunist 2002“ tõttu, mis nõuab kasvõi ühe nakatunud seaga farmis elavate ning tervete sigade 100%-list hukkamist, on Eestis tõenäoliselt valitud taudi likvideerimise konkreetne ja brutaalne moodus. Kui võrrelda hukatud sigade arvu Eestis ja Lätis, siis vastavad arvud on järgmised: 21 993 Eestis ja 638 Lätis (25. aug. 2015. a, vt ka L. Dombrovska ettekannet maaülikooli konverentsil).
Miks on Eestis taudist vabanemiseks võetud kasutusele sigade laushukkamise variant? Miks ei rakendata isoleerimise ja teaduslikel alustel jälgimise meetodit? Ei saa ju olla tõepärane, et kõik kodusead on 100%-liselt ASK viiruse suhtes vastuvõtlikud (sugukonnast Asfaviridae, liik Asfivirus,1999. a), see tähendab, et kõik isendid kindlalt haigestuvad surmaga lõppevasse üliägedasse kliinilisse haigusvormi. Sellise laushukkamise situatsiooni taustal tekib tihtipeale tunne, nagu elaksime kuningas Herodese ajal, kes pärast Kristuse sündi andis käsu „tappa Petlemmas ja selle piirkonnas kõik poeglapsed kaheaastased casino online ja nooremad… Siis läks täide, mida on räägitud prohvet Jeremia kaudu…“ Matteuse 2: 16, 17.
Viiruse levikuteede läbilõikamine
Levikuteede läbilõikamise aluseks on tegelikult viiruskoormuse uurimine looduslikus vivaariumis ehk metsas.
Tauditõrje üheks olulisemaks meetmeks (in situ – toimumise paigas, laval, kohal) on tõvestava viiruse levikuteede läbilõikamine, blokeerimine. Aga siin tuleb paratamatult välja tuua asjaolu, et asjakohase epideemia puhul on jäänud ebaselgeks selle viiruse kandlus nii metsloomade kui ka inimeste hulgas, samuti ei ole selget pilti vektorite olemasolust ning viiruse mehaanilisest siirutamisest ehk lihtsalt edasikandmisest käte, jalgade, tööriistade, autorataste jmt abil.
Väga õigesti kirjutas Nikolai Laanetu, et viirust võivad siirutada ehk edasi kanda ka putukad (eriti porikärbsed), raipesööjad loomad, isegi meie metsades elutsevad puugid. Viirus kohaneb ja õpib (muteerub), et leida postitõlda, millega edasi sõita. Maailmakuulus USA teadlane, puukborrelioosi uurija Willy Burgdorfer, olles lahanud oma laboratooriumis Long Islandil sadu tuhandeid puuke, leidis, et Borrelia burgdorferi’ton võimelised levitama kõik puugi (Ixodes) liigid, mitte ainult üksikud neist (nagu väideti, et selles osaleb ainult Ixodes scapularius ja Ixodes dammini). Nii ei saa ka kindlalt öelda, et SAK viirust kannavad ja levitavad ainult pehme toesega puugid perekonnast Ornithodorus (siin korratakse refräänina, et meil neid ei ole).
Välistatud ei ole võimalus, et SAK viirusekandjateks võivad muutuda ka jahimeeste retiikuloendoteliaalsüsteemi rakud, monotsüüdid, lümfotsüüdid jne. Viirus istub nendes rakkudes vaikselt ilma ennast kopeerimata, paljunemata ega rakku kahjustamata. On leitud, et viirus võib levida ka Ornithodorus-puukidel transovariaalsel teel, seega siirdub puugi munaraku kaudu järgmisse põlvkonda. Kui vaadata TV-ekraanilt kütitud metsloomade käitlemist jahimeeste poolt, mille puhul oldakse küünarnukini kütitud ja lamava metslooma sisikonnas sees, seal sobrades ilma kinnaste ja muude kaitsevahenditeta, saab järeldada, et viirus võib kasutada juhust ja „hüpata“ mehe või naise immuunrakkudesse, lümfisõlmdesse jne. Tahaks hüüda: „Olgem siiski ettevaatlikud!“ Sel juhul ei saa me enam rääkida viiruse mehaanilisest kandlusest, nagu seda on jalanõudel, autokummidel, kätel, püssidel, jahikoera käppadel ja muudel esemetel. Viirusest on saanud juba inimese mikrobioomi üks passiivne liige, aga kui kauaks?
Viiruskoormuse ja viiruse kandluse, transmissiooniteede üksikasjalikuks teaduslikuks uurimiseks metsaelanike hulgas oleks vaja koondada ohustatud riikide jõud ja moodustada Baltimaade ning Poola ühine uurimisgrupp, sest neis piirkondades tsirkuleeriv viirus on geneetiliselt sarnane. Selleks laiaulatuslikuks uurimistööks oleks vaja taotleda EL fondidest raha, mitte aga raisata seda kodusigade masshävitamise peale ning sellest tulenevate katastroofiliste tagajärgede silumiseks põllumajanduses. Looduskeskkond koos seal elutsevate metssigade ja muude loomade ning loomakeste, lindude, putukatega ning praegusel juhul ASK viirusega moodustab suurepärase vivaariumi teadusliku uurimistöö läbiviimiseks, et otsida lahendusi selle epideemia oskuslikuks tõrjumiseks.
Pädeva informatsiooni võimaldamine
Paraku tuleb juhtida käesoleva epideemilise situatsiooni eest vastutama pandud kõrgete ametiisikute tähelepanu asjaolule, et tavakodaniku jaoks on meedias kättesaadav informatsioon SAK leviku, tõrjemeetmete ning uurimisprogrammide kohta täiesti kaootiline ja tihtipeale ka vasturääkiv.
Sageli tekib küsimus, miks meil Eestis toimitakse nii (sigade massiline hävitamine) ja naaberriigis Lätis on valitud hoopis teine tee, isoleerimise ja jälgimise tee. Miks tehakse sigade hukkamise protseduurist tihti mingi absurdne performans, nagu seda juhtus väidetavalt ülimoodsa mobiilse krematooriumi Hurrican kasutamisega (mittekasutamisega?) AS Vireenis? Selle asemel, et maaelu minister ja VTA direktor limusiinidega Tormasse kohale tormaksid, oleks olnud vaja saata Vireeni mobiilse krematooriumi vastutavale operaatorile ainult lühike SMS tekstiga: „Saatke mulle (meile) viimase kremeerimisepisoodi elektroonilised protokollid!“ Sest moodsad aparaadid sisestavad elektronmällu kogu teostatud töö ja seda vägagi detailselt. Nüüdisaegses laboris on laboriaparaadid võimelised seda ju iga päev tegema, vastasel juhul neid enam ei kasutaks. Kui kuulsa mobiilse krematooriumi elektroonika seda ei võimalda, siis kontrollige masina passi, kas on tegemist vana, Inglismaal mahakantud krematooriumiga (sest Inglismaal kasutati taolisi põleteid hullulehmatõve ajal surnud ja haigestunud veiste põletamiseks). Siin tahaks hüüda: „Saarlased, olge valvsad!“ Kui teile seda mobiilset krematooriumi pakutakse, siis laske kontrollida aparaadi kõiki tehnilisi parameetreid ja aparaadi passi! Aparaadi insener peab kindlaks tegema, kas pass on originaalne või võltsitud? Kas numbrid korpusel ja passis on vastavuses? Millise ajani kestab tehase järelevalve ja tasuta remont? Millised on kirja pandud tingimused ostulepingul?
Samuti ei tea rahvas, kas kõikidelt kütitud metssigadelt võetakse proovid SAK viiruse kandluse uurimiseks ja kas kõik metsas surnud metsseakorjused on viiruse suhtes uuritud? Milline on viiruskoormuse muster metsas? Kuidas maetakse surnud metssead? Ajaleht Saarte Hääl andis paar päeva tagasi teada, et Pihtla vallas on leitud esimene SAK-i surnud metssiga. Millal hakati Saaremaal metssigadelt proove võtma? Meedias räägiti kogu aeg, kuni Pihtla valla juhtumini, et Saaremaa on „katkuvaba“… Inimesed nõuavad pädevat ja asjakohast infot.
Kõik surnud
Me kõik armastame oma maad ja meie siinset looduslikku mitmekesisust, oma nelja aastaaega, imetleme töökaid Eesti põllumehi, loomakasvatajaid, kuid sooviks siiski kõrgetelt ametnikelt, Eesti riigivalitsejatelt, kes on seatud vastutama meie heaolu eest, paremat ning pädevamat infovahetust ja tõhusamat, nüüdisaegsel teaduslikul tasemel põhinevat tööd selle kriitilise situatsiooni likvideerimisel. Hakakem lööma hingekella metssigadele ja seda tões ja vaimus! Sest ilma ühegi kahtluseta on nende arvukus ülemäära suur, mis loob soodsad tingimused viiruskoormuse tõusuks ja epideemia kiireks levikuks.
Ja lõpetuseks, et maaelu minister ei peaks kirjutama oma annaalidesse sõnumit, nagu seda oli kord sunnitud tegema üks Saaremaa pastor Georg Magnus Carponai suure musta surma, tõelise katku ajal 1710. aastal, mil ta kirjutas Valjala (minu kodukihelkonna) kirikuraamatusse sissekande „Omnes mortui“ – kõiksurnud!Seoses Aafrika seakatkuga kõlaks see sissekanne järgmiselt: „Omnis porci mortuus est; aper vitae“ – kõik kodusead on surnud, metssiga elab!“
Sigu tapvast viirusest on saanud juba inimese mikrobioomi üks passiivne liige, aga kui kauaks?
Terminoloogiast
Selguse mõttes paar sõna terminoloogiast, sest Laine Trapido on töötanud pikka aega Meditsiini Terminoloogia Komisjonis ning tal on ettekujutus terminoloogia ülesehitamisest.
Mikrobioloogiaga mittekursis olevat inimest viib segadusse termin „sigade Aafrika katk“. Klassikalise sigade katkuga ei ole selle haiguse puhul mingit tegemist, liiatigi veel bakteriaalse katku kui sellisega. Termin „katk“ tähendab inimeste bakteriaalset ägedat nakkushaigust, mille tekitajaks on mikroob Yersinia pestis (vanem nimetus Pasteurella pestis). Kui ajalooliselt tagasi vaadata, siis sigade Aafrika katk kodusigade epideemiana sai alguse 20. sajandi esimesel kümnendil Aafrika riigis Keenias (tol ajal Inglise asumaa, osa ka protektoraadi suhetes). Keeniasse hakati Euroopast viima suurtes hulkades kodusigu, et seakasvatuse abil kompenseerida sealseid veisekarju laastanud sõraliste epideemia tagajärjel tekkinud auku loomakasvatuses. Euroopast toodud kodusead haigestusid ägedasse surmaga lõppevasse nakkushaigusesse. Sigade haigestumise ja surma põhjuste uurimisel selgus, et kohalikud ulukloomad nagu Aafrika tüügassead, laanesead, jõesead ja pekaarisead on tõvestava alge kandjad, kuid ise haigust ei põe või põevad seda kergel kujul. Viroloogiateaduse arenedes identifitseeriti ka tõvestav viirus, mis hiljem sai nimeks Asfivirus, olles ainuke liik selles perekonnas. Seega oleks terminoloogiliselt õigem ja asjakohasem ning segadust vältiv nimetada sigade Aafrika katku Sigade Keenia viiruslikuks palavikuks (SKVP). Ka inglise keeles on kasutusel termin „palavik“, mitte „katk“; termin kõlab inglise keeles järgmiselt: African Swine Fever.
