MINEK MINEVIKKU, AGA MITTE AJAMASIN: Rahvad ja kultuurid on eri aegadel paikadele, mida nad on pidanud oma koduks ja kodumaaks, omistanud erisuguseid tähendusi. Tänu Eesti asukohale ida ja lääne vahel on siit kulgenud läbi suured ja vähemad rahvusvahelised kaubateed nii maitsi kui ka meritsi. Kultuurilised ja poliitilised suhted naaberrahvastega on läbi aja olnud nii vabatahtlikud kui ka pealesunnitud, piirid on olnud ühendajaks ja lahutajaks. Alates 13. sajandist on Peipsi järv lahutanud lääne- ja idakristluse ning olnud Euroopa ja Venemaa poliitiliseks piiriks. Epp Petrone vestleb Raul Oreškiniga, mehega, kes otsustas hakata peipsiveerlaseks ning avas Voronja külas galerii.
Pepipsiääre külaelu fluidum
Värvilised majad, nende vahel looklevad paadikanalid, kummaliselt kõrgeletõstetud sibulapeenrad, mille vahel toimetavad lilleliste rättidega külanaised, kaarjate ustega kuurid, mis on ehitatud otse hoonete külge. Vanadest rehvidest lõigatud peenrakaunistused, fantaasia piire nihutavad hernehirmutised, saunakorstnatest tõusvad suitsuvined, vanadest suuskadest ehitatud aiad, nõukaaegsete nukkude ja nukuvankritega ehitud sibulaletid – just sellist külaelu fluidumit kogeme Peipsiveerel vanausuliste külades, kui sinna navigatsiooniseadme vea abil juhuslikult satume.
Mööduvad aastad, kui näen ühel palaval suveööl unes, et ostame suvila. Hommikul kinnisvaraportaali avades tunnen maja ära ning pealelõunal olemegi juba Varnja küla poole teel, et kohtuda Aino, Niina, Tanja ja Matrjonaga, tänu kellele saavad meist daatšnikud. Alles hiljem, suveunest ärgates hakkame mõtlema, mida ostetud vana kalurimajaga peale hakata. Nii sünnib Voronja galerii.
Raul Oreškin
Raul Oreškin on oma sõnutsi voolav vesi, kes otsib adrenaliini. Aga voolamise eemärk on ehk leida see punkt maailmas, kus aeg peatub, nii nagu lapsepõlvemälestuste suvedes doominot mängides? Ja see punkt ongi tuvastatud: aeg kulgeb lapsepõlve-tempoga Peipsi veerel. Mis edasi saab, kas ta jääb sinna paika? Uudishimuliku hingena on Raul oma tulevastest vananemisversioonidest lausa raamatu kirjutanud. Tagasi vaadata pole eriti tema stiil, aga siiski… küsin algatuseks Rauli minevikku puudutava kõige ebamugavama küsimuse.
Kui su nimi guuglisse panna, siis tuleb esimese loona välja see, kuidas sa aastal 2014 poest veini, jäätist ja päikesekreemi näppasid. „Poevargusega vahele jäänud kultuuriministeeriumi asekantsler astus tagasi“. See on lugu, mis sind ilmselt elu lõpuni jääb saatma.
See olen mina, midagi pole teha. Mitte et ma end vargana identifitseeriks, aga minus on mingi sisemine tung, mis ei lase mul rahulikult puhkama jääda. Selliseid kummalisi hüppeid olen ma ka varem teinud, asekantsleri poevargus lihtsalt ületas uudiskünnise.
Mida sarnast sa siis varem teinud oled?
Kui minu „enne guugliaega“ käitumismustrit vaadata, siis joonistub välja arusaadav liin. Üks mu esimesi töökohti pärast Vene kroonut oli Valga Mööblivabrikus, kus ma puidutahvlitele spooni kleepisin.
Puidutööstus võlus mind, aga õppima läksin hoopis lilleseadet, edasi pakkusin end tööle kohalikku kultuurimajja. Töö nõudis muu hulgas lavakujunduste loomist ja tagantjärele mõeldes ei suuda ma mõista, kust tuli julgus see töö vastu võtta – mul polnud õrna aimugi, kuidas lavasid dekoreerida, aga tegin seda mitu head aastat ja ühel neist käisin isegi Eesti meistrivõistlustel, mille võitsin ning mille tulemusel sõitsin jõulueelsesse Stockholmi, saades sealt sedavõrd tugeva inspiratsioonipuhangu, et hakkasin maalima. Varem olin pintslit käes hoidnud algklasside kunstitunnis.
Järgnes hüpe noorsootöövaldkonda, kus koos kohalike noortega remontisime ära tühjaks jäänud vana juugendstiilis maja Valga kesklinnas ja avasime seal noortekeskuse. Seejärel, ootamatu kolimine Tartusse, siis juba koos Kaili ja kahe tütrega. Valgast lahkudes saadeti mind teele sõnadega, et elutöö oled sa juba ära teinud, avasta natuke siis maailma ka. Mõistsin, et vabalt oleks võinud jääda oma varasemate tegemiste vundamendile olesklema, dekoreerides aeg-ajalt tubasid ümber. Aga mul oli vaja uusi tube ehitada, võib-olla isegi uus vundament valada.
Tartus asusin tööle äsjareformitud noorsootöömaastikul multimeedia programmijuhina. See samm tundub mulle praegu eriti mõistetamatuna. Ma oskasin arvutit kasutada, aga see oli ka kõik. Ehitasin üles Multimeediakeskuse ja sealt tegin hüppe linnavalitsusse, kus õppisin kirjutama – küll määruseid ja protokolle –, aga just sellel ametil on roll, et hakkasin lauseid ritta seadma. Keskkooli lõpetasin omal ajal teadmisega, et ükskõik, mis minust saab, kirjutamisega ei saa sel olema mingit pistmist…. Edasi sain elus kogutud teadmisi ja kogemusi rakendada Tartu Loomemajanduskeskuse ülesehitamisel ning kui ka see end ammendas, asusingi tööle Kultuuriministeeriumisse. Ehk siis perioodi, kust alates võib minu ajalugu guugeldada.
Kas sa soovid kasutada võimalust ja jutustada: mis seal Tartu Kaubamajas siis ikkagi juhtus? Või siis: miks juhtus?
Ma arvasin, et oskan olla suurepärane ametnik. Kuni poevarguse hetkeni, ma arvan, et olingi hea ametnik, aga kõik oli liiga turvaline, etteennustatav, ning mul hakkas igav. Olin õnnetu, aga ei osanud seda endale ega lähedastele tunnistada. Olin ministeeriumis töötanud vaid aasta ja tundus kuidagi imelik sealt juba lahkuda, nii hakkasin väljaspool tööd ja kodu oma elu adrenaliiniga vürtsitama. Ma ei ole uhke selle üle, mida ma tegin. Valik oli ju minu. Ma oleksin vabalt võinud benji-hüppeid teha, aga läksin poodi ja varastasin päikesekreemi ja veini. Jäätise tegelikult ostsin.
Mis pärast vahelejäämist sai?
Mul oli kohutavalt häbi, isegi mitte niipalju enda pärast kui kodustele, lastele ja kolleegidele tekitatud piinlikkuse pärast. Ma ei julgenud isegi Kultuuriministeeriumisse minna, et oma asjad sealt ära tuua. Keegi kolleegidest saatis need mulle postiga. Isaga ma ei suhelnud pärast seda mitu aastat, mul oli nii lihtsam, temal vaevalt.
Aga nädal pärast juhtunut oli mul uus plaan, kuidas eluga edasi minna. Tundus, et kodused kas just mõistsid mu tegu, aga olid vähemalt nõus koos sellega elama, nii avasime Karlovas kodukohviku „Lev ja Leevike“. Avastasin, et oskan oma peas maitseid kombineerida ning need ka päriselus toiduks muuta ning olin kindel, et tahan oma edasise elu kokana veeta. Ühel hetkel arvasin, et olengi sibulakokk, sest töötasin välja mitu sibulamoosi retsepti, mis Voronja lettidelt kibekiirelt kadusid, aga kilode viisi sibulaid koorides sain aru, et ka see pole minu rida.
Kas jätkan? Voronja galerii ja skulptuuride aed, esimesed raamatud, Tartu Uue Teatri juhtimine, aednikuks õppimine, igakuine kolumn ajakirjas Edasi, galeriipoe tARTu asutamine.
Arvan et paljud kehitavad õlgu ja ütlevad, et rabeleb seal, ise ka ei tea, mida tahab. Ma ise ütleksin pigem, et mul on olnud õnne teha neid asju, mis mind inspireerivad ja mulle rõõmu pakuvad. Mul on olnud julgust oma eluteed muuta. Minu kõrval on alati ja just õigel hetkel olnud mõttekaaslasi ning ma olen õiged hetked osanud ära tunda. Ma vist niipalju ei juhigi oma teekonda, pigem olen avatud kulgemisele.
Kui maja ehitamise metafoori poole tagasi pöörduda, siis paljudes tubades, mille olen ehitanud, elavad juba ammu uued inimesed, mõned toad on ehk kokkugi kukkunud, mõnes ruumis sai vaid remonti tehtud ja mõnes oleks vaja remont ette võtta, aga ei viitsi enam. Samas, maja tervikuna pole valmis. Millal valmis saab?! Pollock oli vist see, kellelt küsiti, et kuidas ta aru saab, millal teos on valmis, ja ta vastas: „Te saate ju aru, kui seks on läbi!“
Kuidas sa kommenteerid interneti-taaka? Me kõik jätame maha jälgi, mis teistele sinust legendi loovad.
Mul on olnud üldiselt lihtne kõiges möödunust lahti lasta. Ma ei ole sellise tanki loomusega, et lähen kõigest läbi, vaid pigem iseloomustan end voolava veena: kui on takistus, tuleb sellest mööda minna. Eks ikka juhtub, et tõke on suur ning vett koguneb liiga palju, sellisel juhul võivad juhtuda ettearvamatud asjad, tamm puruneb ja vesi sööstab igas kaares laiali. Oluline on need olukorrad ära tunda ja ennetada.
Peale fopaad – nii on mul lihtsam seda poeintsidenti nimetada – sain tegelikult sõpradelt väga palju toetavaid kirju… Mobiilinumbri panin kinni. Sain aru, et ega ma seda tegu olematuks ei tee, lihtsam on olukorraga leppida. Tasapisi avalikkusega ja sõpradega suheldes mõistsin, et paljudele isegi meeldis, et ka mul oli oma nõrk koht, ma muutusin selle teoga kuidagi inimlikumaks. Eks ikka aeg-ajalt keegi kuskil torkab, aga nagu ma ütlesin: ma ei ela minevikus.
Mõlemas raamatus olen oma fopaa ära maininud, esimeses sündis sellest isegi päris mitu alternatiivset vanaduselugu. Ma ei varja juhtunut, aga ega ma sellest ka kõva häälega kuskil räägi, nagu ma ei räägi ka muudest kannapööretest, millest nii mõnestki oleks võinud punuda loorberipärja, et sinna puhkama jääda.
Teine sinuga seostuv suur lugu on see, kuidas sa noore mehena said infarkti.
Infarkt oli üks neist juhtudest, kus ma tundsin ära, et vesi koguneb ning sellel pole kuhugi voolata. Ma tõesti armastan Tartu Uut Teatrit ja inimesi, kes seal loovad või annavad parima, et teised saaksid luua. Ka mina tegin juhina omalt poolt kõik, et teater saaks toimida. Ühel hetkel tundsin, et minu roll sel teekonnal on läbi saanud. Ma usun siiralt, et kui ma oleksin oma sisetunnet kuulda võtnud ja teatrist lahkunud, oleks infarkt ära jäänud.
Et kui nüüd mõelda, mida ma sellest õppisin, siis seda, et oma sisetunnet tuleb jätkuvalt usaldada ja kui midagi pakitseb sees, tuleb leida julgus see välja öelda või olukorda muuta.
Kas sul on õnnestunud hakata rahulikumalt elama?
Mis see rahulik elamine on? Oleksin võinud ju sullegi öelda, et sellistele küsimustele ma ei vasta, ei hakka oma elu keerulisemaks tegema, aga näitasin neid Kailile ja meil tekkis lausa mitmetunnine inspireeriv arutelu.
Minu loomuses on uusi algatusi hoogustada ja vahel neid ka eest vedada, ega selle loomuse eest kuhugi põgene. Seisev vesi läheb sogaseks, parem on edasi liikuda, nii säilib värske pilk asjadele.
Sel suvel ilmunud „Minu Peipsiveer“ algab ülestunnistusega, et kuu enne tähtaega polnud sul raamatust veel ridagi. Kas oledki selline viimase minuti looja?
Kuigi „Minu Peipsiveer“ oli justkui minu teine raamat, ei olnud ma kunagi varem tegelikult raamatut kirjutanud. „Kui ma vananen…“ lood ilmusid sotsiaalmeedias mitme aasta vältel ja said Berk Vaheri soovitusel lihtsalt kokku köidetud.
Peipsiveere raamatu kirjutamiseks oli aga vaja aega võtta. Olin endale teinud ühe kuu kõigist kohustustest vabaks, et keskenduda raamatu kirjutamisele. Kuu esimesel päeval sai kirja eessõna ja lõppsõna ning järgmise kahe nädalaga ka ülejäänud raamat. Siis tuli koroona, võiks arvata, et suurepärane aeg kirjutamiseks – keegi ei sega, isegi ühtegi müügikõnet ei tulnud –, aga mulle mõjus see olukord rusuvalt ja kui ma poleks kahe esimese nädalaga raamatu kondikava kirja saanud, oleks olnud keeruline oma lubadust täita.
Petrone Printi Eesti-teemaliste „minukate“ puhul on pidev probleem, mismoodi saab autor kirjutada puhtsüdamliku ülestunnistuse, ilma et ta külaga tülli ei keeraks. Kas sina kirjutamise ajal pelgasid seda, hoidsid end sordiini all?
Raamatu selgroog oli mul algusest peale paigas, see keskendus kuuele galeriisuvele Voronja galeriis, Varnja külas, mil me külaga kokku kasvasime.
See oli mul kohe välja mõeldud, et raamat peab edasi kandma suvist kergust, puhkusemeeleolu, mida me ise ja meie külalised suvel vanausuliste külas elades ja ringi sõites kogevad, nii et isegi kui probleemidest rääkida, siis läbi huumoriprisma. Enda tekste on raske kõrvalpilguga vaadelda, aga olen saanud tagasisidet, et raamat on humoorikas ja informatiivne.
Kuidas on sisse elada Peipsiveere vanausuliste külla? See on mõneski mõttes nagu välismaa. Sul pole ilmselt illusiooni olnud, et sa oled üks nende hulgast. Võib-olla ongi niimoodi lihtsam omaks saada?
Minu esimese raamatu esimene lugu räägib kahest vananemise versioonist: mis juhtub siis, kui vananen Varnjas, ja mis siis, kui teen seda Tartus. Varnjas vananedes on mul pikk habe nagu vanausulistel, aga see on vaid väline külg, seesmiselt olen muutunud riukalikuks ja vempe tegevaks ätiks. Voronja galerii avamine Varnjas tekkis soovist kohalike moodi tegutseda. Kohalikud avavad oma väravaid, et müüa sibulaid või kala, me tahtsime samuti oma väravad avada, paraku me muud teha ei osanud kui galeriid. Ja mulle tundub, et meid võeti omaks juba siis, kui esimest korda oma tulevase maja ees peatusime. Kõik neli naabrit – Aino, Tanja, Niina ja Matrjona – väljusid korraga ja rääkisid meile maja ja küla ajaloost, näitasid meile teisedki müügisolevad majad ette ja nii me sinna külla sulandusimegi. Tagasi mõeldes, ma pole kunagi hiljem enam neid neljakesi koos näinud, kui „Minu Pepsiveere“ esitlemine sel suvel välja arvata. Mis see oli? Illusioon!? Saatus?
Kust su nimi pärit on?
Ma pole minevikus sobraja, ega ma täpselt teagi, kuhu nime juured välja viivad. Hiljaaegu võttis minuga ühendust üks USA-s elav Oreškin, kes on oma nime lugu uurinud ning tema jälitustegevuse tulemusena tean, et Oreškini nimi on alguse saanud Moskva lähistel, ühest väikesest külast. Kõik Oreškinid peaksid olema selle teooria kohaselt omavahel sugulased. Eestis elab vist alla kümne Oreškini ja teadaolevalt on neist minu sugulased vaid pooled.
Minu isaema elas Ukrainas, Lvovis ja mina veetsin seal tihti oma suvevaheajad. Meelde on jäänud palavad suved, kus päevad möödusid parkide varjus või majade sisehoovidesse ehitatud katusealustes potiknoid ja doominot mängides ning kus õhtuti mindi välibasseini ujuma, peale mida oodati välikinos päikeseloojangut, et mustvalgeid filme vaadata… Võib-olla olid juba värvifilmid ka?
Lugesin kuskilt, et pooled lapsepõlvemälestused oleme ise välja mõelnud. Küllap kõik oli hoopis teisiti, aga mulle on jäänud meelde mingi abstraktne mälestus Lvovist, kus me kulgesime koos ajaga õhtusse ja võimalik, et just Peipsiveerel leidsin selle tunde taas üles. Seda on öelnud pea kõik meie külalised, et aeg Voronjas kulgeb teises tempos.
Öeldakse, et Eesti on enam-vähem saareriik, lõunapiiril olid suured metsad, mis vee aset täitsid. Aga eelkõige just tänu Peipsi järvele oleme olemas eestlastena.
Vanausuliste külas on minu eestlase identiteet tugevnenud küll, seda eeskätt seepärast, et külarahvas peab mind eestlaseks. 24. veebruaril saan ma alati külanaabritelt mitu õnnitluskõnet. Ma esimesel korral tahtsin hakata vastu vaidlema, et minu sünnipäev oli paar päeva tagasi ju ära, aga siis tuli välja, et minu sünnipäevast polnud naabritel tuhkagi, nad tahtsid mind õnnitleda Eesti sünnipäeva puhul. Keegi eesti sõpradest seda ei tee, ainult varnjalased.
On sul olnud kiusatust minna uurima, mis toimub Peipsi teisel kaldal?
Olen kuulnud, et kohati on sealsetes külades elu lausa mitu sajandit maha jäänud, külateed olla porised, suurte sissesõidetud vagudega, mille vahel on isegi hobuvankritel raske sõita. Mulle meeldib uskuda legende ja sellest pole midagi, kui ma teisele poole ei satu. Ma ei hakka ilmselt midagi selleks ekstra ette võtma, aga kui võimalus tekib, siis haaran kinni kindlasti.
- lugu
Vanausulised, põlatute trots
Alates 13. sajandist on Peipsi järv lahutanud lääne- ja idakristluse ning olnud Euroopa ja Venemaa poliitiliseks piiriks. Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi professor Marju Kõivupuu viskab pilgu.
Rahvad ja kultuurid on eri aegadel paikadele, mida nad on pidanud oma koduks ja kodumaaks, omistanud erisuguseid tähendusi. Tänu Eesti asukohale ida ja lääne vahel on siit kulgenud läbi suured ja vähemad rahvusvahelised kaubateed nii maitsi kui ka meritsi. Kultuurilised ja poliitilised suhted naaberrahvastega on läbi aja olnud nii vabatahtlikud kui ka pealesunnitud, piirid on olnud ühendajaks ja lahutajaks. Alates 13. sajandist on Peipsi järv lahutanud lääne- ja idakristluse ning olnud Euroopa ja Venemaa poliitiliseks piiriks.
Kohalikud väikesed
- aastal ajaloo-ajakirjas Kleio avaldatud artiklis „Eesti rahvateaduse minevik ja tulevik“ peab etnoloog Ants Viires muu hulgas vajalikuks rõhutada, et 20. sajandi lõpul ei tohiks etnoloogid korrata viga, mis on tehtud baltisaksa kultuuri uurimata jätmisega: „Meie rahvas ja kultuur ei ela vaakumis, vaid tihedas kokkupuutes teiste kohalike rahvastega (olgu peale, et see kontakt võib tugevasti olla negatiivse iseloomuga). Igal juhul on see aidanud vormida ja vormib edasi meie rahvast ja kultuuri.“
Lisaks baltisakslastele on Eesti aja- ja kultuuriloos olnud sajandite vältel oma roll teistelgi kohalikel vähemuskultuuridel – põlisvenelastel Peipsiveeres ja Tallinnas, rannarootslastel Lääne-Eestis ja väikesaartel, juutidel, mustlastel (romadel) ja paljude teiste rahvaste esindajatel. Siinsele kultuurilisele mitmekesisusele lisavad koloriiti nii-öelda „vähemused meie endi sees“ – setud ja võrukesed, mulgid ja kihnlased.
Kamaluga vanausulisi, ühekaupa eestlasi
Vene vanausulised asusid usulise tagakiusamise eest Venemaalt Peipsi liivastele ja väheviljakatele kallastele ümber 17.–18. sajandil ning on jaganud eestlastega sealtmaalt kõiki Eesti ajaloo keerdkäike. Vanausuliste folkloorsetes narratiivides kordub motiiv, mille kohaselt vanatühi lennanud üle maa ja puistanud eestlasi ühekaupa laiali, vanausulisi aga visanud kamaluga taevast alla. Sellepärast elavadki vanausulised oma väikestes majakestes sõbralikult tihedasti koos ning nende tänavkülad kulgevad mitmeid kilomeetreid mööda Peipsiveert, olles passiivselt vägagi atraktiivseks osaks praeguse Eesti turismimajandusest.
Ja kuigi vanausulised ei olnud kiriku reformijad, vaid reformile vastuseisjad, on ajaloos neid vaadeldud kogu Euroopat hõlmanud reformatsiooniprotsessi osana ning ka nende ideoloogias on palju ühisjooni rangete protestantlike usulahkudega, nagu näiteks mennoniidid jpt.
Põlatute trots
Siinsed vanausulised on elatunud valdavalt kalapüügist Peipsil, mida nad isekeskis austavalt mereks kutsuvad, ja köögivilja kasvatamisest oma kasinal õueaiamaal, ning nende ehitusmeistrid olid kuulsad kogu Eestis. Kui täpne olla, tuleks tänapäeval juba kasutada minevikuvormi, sest traditsiooniline elulaad hakkab ka Peipsiveeres hääbuma – omakasvatatud köögivilja müügiks pole piisavalt suurt turgu, kalapüügikvoodid ei toida kalureid ja nende peret ära ning ehitustöidki tehakse tänapäeval juba sootuks teiste tehnoloogiate baasil. Nooredki ei soovi elatist hankida vanavanemate-vanemate traditsioonilisel viisil, vaid leiavad eneseteostuseks muid väljundeid.
Vanausuliste taassünd Eestis algas 1995. aastal, kui taastati Eesti Vanausuliste Koguduste Liit. Praegu tegutseb Eestis aktiivselt 11 kogudust, millest 9 asuvad Peipsiveere külades. Põlatute trotsist sünnib igikestev iseolemine – nii tutvustavad vanausulised endid ja kinnitavad, et põlised tavad on muutuvatest seadustest tugevamad. Nii on nad jäänud truuks oma kultuurile ja saanud eestlastest naabritega hästi läbi, rõhutades oma väljaannetes, et just Eestis võib näha soovi mõista nende iidset kultuuri, mis on sel maal leidnud varjupaiga rasketel aegadel ning siin omasoodu edasi arenenud.
