SANNALÕHNALINE KIRJATÜKK TEISTPOOLT OOKEANI: Filmi “Savusanna sõsarad” autor Anna Hints kirjutab, et on koos Savvusanna sõsarate produtsendi Marianne Ostratiga Ameerika vanimal filmifestivalil San Fransiscos ning saime just teada, et võitsime festivalil auhinna parima dokumentaalfilmi eest.
Marianne avastab võiduteate – et oleme saanud parima dokfilmi auhinna USA vanimal filmifestivalil – hommikukohvi kõrvale internetis IndieWire lehte lugedes. Kontrollime festivalilt üle – jah, võitsimegi. Lahe, mõtleme mõlemad, et me üldse siin olles võidule ei mõelnud. Õieti – võit on juba saada festivalile valituks, kohtuda publiku, kohaliku eesti kogukonnaga. Mulle tundub, et võidule fokuseerimine toob ainult kannatusi. Kui aga fookus on protsessil, mitte üksnes tulemusele keskendumisel, siis on iga pisikene rõõm juba võit ning hinges on loominguline vabadus. Kui me võidule ei keskendu, siis võidame kokkuvõttes palju rohkem.
*
Kõrvallauas arutletakse, mis ülikooli peaks proovima. Noored vaatavad ülikoolide sissesaamisprotsente ning arutavad, millist eriala on mõistlik valida. Mõtlen kunstniku kutse peale. Midagi mõistlikku seal küll pole. Ma isegi ei kujuta ette, et keegi valib kunstniku tee sellepärast, et see on mõistlik. See on ikka täiesti mittemõistlik, vajadus luua tuleb luuüdi vahelt, on nii suur füüsiline ja hingeline vajadus, et valikut justkui pole, see vajadus vajab väljendumist.
Teekond “Savvusanna sõsarate” valmimiseni võttis seitse aastat, palka selle teekonna eest pole ei mina ega Marianne saanud, oleme oma tasud investeerinud filmi tegemisse – täiesti ebamõistlik elu.
Ebastabiilne – oleks võinud ju ka minna nii, et teed filmi seitse aastat ja ei võtagi ükski festival seda oma programmi, ei tulegi keegi vaatama. Ei olegi edukas mitte mingite kriteeriumite järgi. Ja isegi ravikindlustust pole, et minna psühhiaatri juurde abi otsima.
Mõtlen sellele, mis on edu. Kui edu on tulemusele orienteeritud vaade, siis tähendab edu, et keegi võidab, keegi kaotab. Enamik kaotab, vähesed võidavad. Kannatus ning kaotus on tulemusele orienteeritud edusse sisse kirjutatud. Ma ei tea, mis ma ise teeks ning kas oleksin veel filmidega jätkanud, kui peale seitset aastat tasuta töötamist film lendu ei lähe. Kuulan kõrvallauast, kuidas elukutse valikul käiakse läbi kõik erialad, millel on potentsiaali ning tõenäosust olla edukas. Filmikunst sinna alla ei kuulu.
*
Olen Ameerikas, LA-s ehk La La Landis, kus sünnivad ja surevad nii paljude unistused olla edukad filmis. Tulen kohtumast Savvusanna sõsarate Ameerika levitajatega, et plaanida sügistalvist kinolevi ning prantsatan Paramount Studio ees kogu täiega asfaldile. Stuudio turvamees tuleb kaastundlikult ligi ning pakub, et saadab stuudiost meditsiiniõe mu jalga üle vaatama.
“Väga armas, aga ma ei tea, kas on vaja, aga noh, las tuleb ja toob veidi külma peale,” rõõmustan Ameerika sõbralikkuse ja abivalmiduse eest. Varsti tuleb turvamees tagasi ja uurib, kas oleme stuudio külalised. Ei, seda me pole, tulime lihtsalt uudistama kuulsate stuudio väravate juurde, kust on käinud läbi terve Hollywoodi Walk of Fame. Ju mul läksid lihtsalt jalad nõrgaks, naljatlen. Turvamees naeratab ja lahkub, tuleb mõne aja pärast tagasi ning teatab, et kahjuks ikkagi ei saa legaalsetel põhjustel esmaabi anda, sest me pole stuudioga seotud. Uurin, kas külma kompressi saaks lihtsalt, sest muud polegi vaja. Turvamees ütleb vabandades, et ta uuris seda sama võimalust, aga vastus oli, et kui stuudio annaks kasvõi külma kompressi, siis näiteks, kui mul hakkab halvem, saaksin stuudio kohtusse kaevata.
Uurin, et kui keegi kuulsa stuudio kuulsate väravate ees suremas on, kas siis ka ei tohi seda inimest aidata.
“Jah,” noogutab ta, “ei tohi, isegi surevat inimest ei tohi ma aidata ja näiteks elustamist teha.”
*
Marianne läheb lähimasse poodi ja toob suure paki jääd. Istun kuulsa stuudio ees, jääkott jalal ning mu kõrvale tuleb üks kohalik kodutu. Ajame juttu. Ta ütleb, et tuleb õppida kukkumist, et tema kunagi õppis ja nüüd oskab kukkuda. Mina vastan, et jaa, see on väga oluline oskus nagu ka peale kukkumist püsti tõusmine. “Seda ma selgeks pole osanud õppida,” vastab mees ohates ning uurib Smoke Sauna Sisterhood T-särki nähes meie filmi kohta ning kui kuuleb, millest see on, ütleb, et aaa, kas see film õpetabki peale kukkumist uuesti püsti tõusma… “Võib ka nii öelda,” vastan talle. Mees uurib, kas ma tema elust saaksin ka filmi teha. Muidugi saaksin, iga inimese elust saaksin, vastan ma.
*
Viimastel päevadel San Franciscos olles olen kohanud kodutuid lugematu arv. Üks festivali vabatahtlik seletab, et tegelikult on “kodutu” ehk inglise keeles homeless poliitiliselt mittekorrektne, solvav sõna, õige on öelda houseless. Majatu, mitte kodutu.
“Kodu võib olla ka tänavanurk, kus parajasti kerjad ja magad,” seletab ta. Mõtlen neile majatutele mu ümber, jääkott marraskil jalal, ja mõtlen, kui paljud neist majatutest on tulnud siia Inglite Linna, et valida ebamõistlikult ning teha karjääri filminduses.
“Kindlasti väga paljud,” vastab mulle mees kõrvalpingilt, kes oskab kukkuda, kuid mitte üles tõusta ning igatses kunagi nooruses olla kung fu staar nagu Bruce Lee.
*
San Francisco taksojuht seletas mulle paar päeva tagasi Ameerika Unelma kohta, et see on müüt, mida müüakse kui kõigile kättesaadavat unistust, kuid mille õnnestumisprotsent on tegelikult ebamõistlikult väike. Tegelikult loeb see, kui privilegeeritud perekonda sa sünnid, mis nahavärv sul on, mis võimalused elus sulle ette satuvad ning kas on omandatud oskus kukkuda ning jälle üles tõusta. Edu on ju midagi, mis ei tule kunagi sirget teed mööda, vaid ikka läbi kurvide ja orgude, tõusude ning mõõnade. Mõtlen “Savvusanna sõsarate” teekonnale, mis on võtnud aega seitse aastat. Loodan, et iga film nii kaua siiski aega ei võta. Kui palju on olnud neid hetki, kus on tunne, et nüüd kukun või nüüd ikka ei suuda üles tõusta. Oh kui palju neid hetki on!
Taksojuht San Franciscos seletab veel, et Ameerika pole tegelikult riik, vaid äri, kus fookus on kasumil ning inimesed pole mitte kodanikud, vaid tarbijad. Ebavõrdsus on tohutu. “Isegi vanglad on äri,” seletab ta. Tulen taksost maha ning tänavanurgal seisab trobikond inimesi siltidega “Jeesus päästab!” Jeesus aitab ületada ebavõrdsuse karmi tegelikkust ning jõuda lähemale paradiisile, mis on sarnane heaolu unistus nagu Ameerika Unelm.
*
Üks mees peab jutlust ning seletab, et surm pole loomulik, vaid ebaloomulik nähtus, kuid õnneks on sellele väljapääs – igavene elu.
Mõtlen Võromaa vanaemale, kes mulle lapsest peale seletas, kui loomulik on surm, kuidas surma ei pea kartma, kuidas meie kultuuris pole kunagi surma kardetud. Mõtlen “Savvusanna” filmis kõlava Vana-Mari, seto vägeva naise peale, kes filmis suitsu seest ilmub ning jutustab esiemade mõtteid.
Vana-Mari jutustas mulle, kuidas vanasti teadsid kõik ussisõnu ning teadsid ka ette, millal nad surevad. Ta jutustas mulle loo, kuidas ta enda ema hakkas nädal enne surma rääkima, et järgmisel laupäeval ta sureb, et jätame enne hüvasti.
Mari ema ei kartnud, ta silmad olid selged ja helged ning ta võttis surma äärmiselt loomulikuna. Kui oli käes neljapäev, siis küsis ta, kas on juba laupäev. “Ei, neljapäev,” vastas Mari. “Ahah,” vastas memm, “siis ma täna ei sure, ma suren laupäeval.” Sama juhtus reedel – memm uuris, mis päev on ning saades teada, et tal on veel üks päev elada, rõõmustas selle päevakese üle, nautis seda ning järgmisel päeval teada saades, et ongi käes laupäev, tema suremise päev, jättis hüvasti oma tütrega.
Vana-Mari oli põllul tööd tegemas, kui äkki tundis, et nüüd ema läheb. Ta jooksis tuppa ning ema surigi samal hetkel.
“Kas siis on inimesi, kes kardavad surma ja ei tea suremist ette?” uuris Vana-Mari minult imestusega. “Jah, on, armas Maria,” mõtisklen ma siin San Fransisco tänavanurgal. Mõtlen ka sellest, kuidas Mari käis oma pika elu jooksul ainult kaks korda Tallinnas, aga nüüd tiirutab minuga filmi kaudu üle terve maailma.
*
San Francisco linastus on eriline, sest pubik plaksutab tunnustavalt ka filmi ajal, kus kõneldakse naise õigusest oma keha üle otsustada. Peale filmi publikuga rääkides mõistan, kui eriline on siinses keskkonnas Savvusanna sõsarate alastus.
Mulle selgitatakse, kuidas Ameerikas kardetakse alastust, sest alastus on nende jaoks seksiga seotud. Mõtlen reklaamitööstusele, mis aastakümneid naise keha on seksualiseerinud, näidanud naist ahvatleva objektina, ja ma ei imesta, et alastust peljatakse. Muidugi peljatakse, kui rahvas on tarbijad ning alastust on harjutatud tarbima seksualiseeritud pilgu läbi. Selgitan vaatajatele, kuidas ma pööran sellele väga palju tähelepanu, mis pilguga ma objektiivi subjektile suunan, mõtlen koos operaatoriga läbi visuaalse keele.
Üks vaataja uurib, kas storyboard’isin filmi, sest film tundub nii läbimõeldud nagu mängufilm. Ei, ei storyboard’inud, lihtsalt mõtlesime koos operaator Ants Tammikuga läbi filmi visuaalse keele. See tundub vaatajale täiesti uus kontseptsioon, et dokfilm polegi värisev kaamera ning suvalised kaadrid, vaid et filmikeel on läbi mõeldud.
“Kas see on ikka päris, sest film tundub nii-nii päris? Kas on kindel, et need pole näitlejad ja te ei harjutanud palju kordi?” Ma vastan, et see, et film on nii päris tulebki sellest, et ei harjutanud. Et tõesti – kaamera ees loo jagamine toimuski sel hetkel kaamera ees, ei olnud mingit läbimängu. “Oh, aga see film on nii ilus, selline pildikeel!” Jah, saabki nii olla, et tunnetad ja mõtled läbi oma pildikeele ning siis ongi hea materjal, sest ei rapsi suvaliselt kaameraga.
*
Kuulen peale linastust, kuidas Savvusanna sõsarate film avas alastust hoopis teisel moel kui tavapärane seksualiseeritud vaade alasti kehale ning teemad nagu naise õigus otsustada oma keha üle on väga aktuaalsed USA ühiskonnas.
Kuulen, kuidas Floridas lasti lahti õpetaja, kes näitas õpilastele tunnis Michelangelo Taaveti skulptuuri ning polnud selle näitamiseks enne vanematelt luba küsinud. Kuulen, kuidas arutati tõsimeeli seadust, millega naised peaksid registreerima oma menstruatsiooni toimumise aja. Naise keha tundub olevat riigi omanduses, mitte ei kuulu naisele endale. Mõtlen, kui vapustav tundub ameeriklastele selles kontekstis meie film ning ka saunatraditsioon. Lisaks muidugi hingeline alastus, mis on šokeeriv kultuuris, kus valu ja häbi peidetakse naeratuse taha. See pole muidugi ainult Ameerika teema, sest “Savvusanna sõsarate” kinolevi õigused on müüdud erakordselt paljudesse riikidesse üle maailma ning oma valu oskavad ka eestlased väga hästi naeratuse taha peita.
*
Istun marraskil jalaga Paramounti stuudio ees ja mõtlen sellest, kui suur kingitus see on, et ma saan teha seda, mida armastan. Mõtlen, kui palju andekaid filmitegijaid on mu hotelli all tänaval hetkel magamas, narkouimas peaga jauramas, kaklemas. Kunagised beebid, kellele ka loitsiti head nagu “Savvusanna” filmi avakaadris, tõenäoliselt mitte küll (suitsu)saunas. Aga võib-olla ei loitsitud neile kunagi. Kui palju on mu ümber neid, kes tulid siia Californiasse, et leida see Ameerika Unelm, kuid ei osanud edujooksus kukkuda ja siis jälle üles tõusta. Võib-olla neil puudus see turvaline toetav ruum, mis aitab iseendaks jääda selles keerulises elukutses, kus oled režissöörina nii nähtaval ja alasti, kõikide kommenteerida ja hinnata.
Kui oled kogenud seda turvalist toetavat ruumi, kus oled saanud südame päriselt avada, ennast päriselt ka teise ees haavatavaks teha, kus oled võtnud sisemise julguse kuulata ka teise haavatavust, siis tekib südamesse turvaline ruum, mis tuleb kaasa üle ookeani.
See ruum ja juured, mille pealt jaksan kanda nii paljude vaatajate pisaraid, isiklikke lugusid, kallistusi, mõne üksiku sõimu, iseenda jetlagi. Tunnen iga päev kahetsust, et ei ole ikka veel jõudnud kõikidele vaatajate kirjadele vastata, sest neid on lihtsalt nii palju ning tunnen südamest rõõmu ja tänulikkust igaühe vastu neist. Mõtlen naisele, kes on ligi 70 ning otsustas peale filmi minna fotograafi juurde, et lõpuks enne surma oma kehaga rahu teha ning teha endast kunstilised aktifotod ja saada lõpuks ilusaks. Mõtlen jaapanlannale, kes filmi on nüüdseks käinud vaatamas neli korda, sest ta kogeb iga kord justkui suitsusauna kogemust ning saab julgust ka iseenda valusatele lugudele otsa vaadata ning seeläbi saavutada suurem sisemine vabadus ja julgus. Mõtlen sellele, et see ongi ju suurim auhind, mida saab üks film teha. Päriselt puudutada südameid, kajada vastu nii paljudes ning muuta kellegi elu.
Tunnen kaasa neile, kes ei suuda seda filmi sellepärast vaadata, et “mis sellest halast ikka kuulata ja vaadata koledaid kehasid”. Mõtlen, et selline on nende inimeste pilk iseendale ja oma lähedastele, oma tütardele ja naistele ning et kas tegelikult üldse saab olla lähedus, kui me ei kanna välja enda ega teiste haavatavust. Mis pilguga me vaatame iseennast, mis pilguga me vaatame teisi.
*
Tänavanurgal laulab üks naine, kuidas Jeesus ta tema valust päästab ning mõtlen sellest, kuidas lõpuks tahavad kõik seda, et nende hääl ja valu oleksid kuuldud, et nende lugu oleks kuuldud.
Et saaks hingelt ära kõnelda ning et keegi päriselt kuulaks, ilma hinnanguteta.
Et ka siis, kui edukultuses ja võidujooksus oled kaotaja, siis pole sa halvem, siis pole sa läbi kukkunud.
Kui ütlen majatule mehele oma kõrvalpingilt, et tema loost saaks muidugi filmi teha, lähevad ta silmad särama. Midagi liigahtab ta südames ja ta naeratab mulle maailma ilusaimat hambutut naeratust.
