KUMMASTAV ESTEETIKA ÕPETAB MÕNDAGI: Kunstiteadlane Triin Metsla tutvustab Patricia Piccinini rahvusvahelist tähelendu. Ise saab seda vaadata sel kevadel Kai kunstikeskuses.
- aprillist on avatud Kai kunstikeskuses maineka Austraalia kunstniku Patricia Piccinini näitus „Elusäde“. See mõneti emotsionaalselt ebaõdus näitus kutsub vaatajat üles eelkõige vaatlema teistsugust elu enda ümber ja mõtlema, milleks on võimeline teadus ja kui palju on selles ruumi kaastundele ja eetikale.
Kes on Patricia Piccinini?
Patricia Piccinini rahvusvaheline tähelend algas aastal 2003, mil ta esindas Austraaliat Veneetsia biennaalil. Sarnaselt Kai kunstikeskuse näitusega ilmestas ka kunstniku Veneetsia projekti tema iseloomulik esteetiline käekiri ehk teisisõnu olid selle keskmes hübriidsed olendid, kes imiteerivad inimese käitumist ja elu ning sarnanevad osaliselt inimesega, kuid neis on hulganisti ka teiste liikide tunnuseid. Ühe näitena võib nimetada Veneetsia projekti tähtteost „Noor perekond“ (2002), mis meenutas väliselt inimlaadse sea perekonda, kus ema/emis imetab oma järglasi.
See visuaalselt rahutu teos juhtis tähelepanu aga millelegi tõsisele ehk kuidas teadus või ka inimene võib või tohib kasutada geneetiliselt sarnaseid liike enda päästmiseks. Need hübriidsed olendid olid loodud kunstniku fiktiivsuse ja geneetilise manipulatsiooni teel, ilmestamaks mõtet, kuidas inimene saab kasutada loomi organidoonoritena, kasvatades neile külge n-ö sobivad varuosad ning kuidas ei vaadelda teise liigi perekonda kui sotsiaalset üksust, mis võib ka tugineda lähedastel suhetel, hoolel ja armastusel. Just selliste tuumküsimustega tegeleb Piccinini oma loomingus.
PILT 1 – Noor perekond (2002)
Mida suudab geenitehnoloogia?
Piccininit on huvitanud sügavuti loodusteadused ja iseäranis geenitehnoloogia. Viimase osas võib kindlasti meelde tuletada eelmise aasta üht suurimat teadussaavutust CRISPR-Cas9, mille taga oli naisteadlaste duo (Emmanuelle Charpentier ja Jennifer Doudna) ning mis teenis ka eelmisel aastal keemiavaldkonnas Nobeli preemia. Meetod CRISPR-Cas9 lubaks töödelda inimese DNA-ahelat ehk lõigata välja „vigased“ osad ning asendada need uute osadega. See avastus on loomulikult inimese tervise ja meditsiini arengu seisukohast enam kui murranguline, sest see lubaks muuta organismide pärilikku soodumust ning parandada nende kohastumist uute keskkonnatingimustega. Kunstniku loomingus võib selliste näidetena tuua teosed nagu „Varjunahkhiir“ (2019) ja „Puhastaja“ (2019), kus on mängitud ideedega, kuidas geenitehnoloogia suudaks päästa liike, kes on inimtegevuse tõttu ohtu seatud. „Varjunahkhiir“ (2019) ilmestab seda, kuidas kliimasoojenemise tõttu ei suuda Austraalias levinud nahkhiired ehk kalongid kaitsta end kuumuse eest ning surevad sageli südamerabandusse. Selle kaitseks on kunstnik disaininud loomale suure ja tiheda päikesevarju, mis hoiab kuumust eemale. Teos „Puhastaja“ (2019) meenutab merikilpkonnalaadset olendit, kelle selga katab paks kollane kilp. See kilp töötab imurina, mis imeb endasse plasti, enne kui see satub kilpkonna suhu või lämmatab looma. Siinkohal pole ilmselt vaja meelde tuletada, kui palju on plasti veekogudes ja kuidas see ohustab seal elavaid loomi. Need fiktiivselt loodud näited iseloomustavad hästi ideed, mida suudab geenitehnoloogia ja mis tundub olevat tulevikuperspektiiv meditsiinis. Sellised lahendused (juhul kui ei kaasne muud puudulikkused ja komplikatsioonid) näivad olevat efektiivsed, kuid jääb küsimus, kellel ja mis tingimustel oleks õigus sellisele põhjapanevale muudatusele oma geneetilises koodis. Selliste muudatuste tegemine võib asetada geenitehnoloogi loodusest ja loojast kõrgemale ning ei ole välistatud ka ebaeetilised lahendused – muudatused ei ole enam hädavajalikud, vaid on näiteks kellegi soovitud või hoopiski esteetilisemat laadi. Viimaste aastate progress geenitehnoloogias vajab kindlasti eraldi vaatlemist teaduse eetika seisukohast, sest massiline geeniahelate korrigeerimine tundub praegu olevat liialt problemaatiline.
PILT 2 – Varjunahkhiir (2019)
Evolutsioon ja liikidevahelised suhted
Piccinini teosed juhivad veelgi enam tähelepanu just liikidevahelistele suhetele ja sarnasustele. Kunstniku jaoks on oluline mõelda inimesest kui liigist teiste kõrval, mitte teiste ees. Piccinini mitmed teosed viitavad seikadele, mis tõestavad, kui sarnaselt käituvad liigid looduses.
Kai näitusel olev teos „Suur ema“ (2005) räägib loo, kuidas emapaavian on kaotanud oma järglase ning teda vaevab suur lein ja kurbus, mis ajendab teda röövima inimlapse, et asendada kaotatu. Või näide, kuidas šimpansid (teos „Varjupaik“) võivad luua kauakestvaid suhteid ning neile on samuti omane paaridevaheline intiimsus. Intiimsuse ja seksuaalsuhete teel lahendavad nad sageli konflikte või näitavad üles kiindumust. Sarnased käitumismustrid lubavad mõelda, et inimesele omased emotsioonid või reaktsioonid ei ole haruldased mujal loomariigis, vaid on sageli alahinnatud inimese poolt (kui vaid näiteks mõelda prantsuse filosoofi Descartesi idee peale, et loom on nagu masin, kes pole suuteline mõtlema), mis toob kaasa vähese kaastunde teiste liikide suhtes. Üheks lahenduseks teiste liikide kaitseks on nii kunstnik kui ka tänased loodusteadlased välja käinud idee luua seadused ja õigused teistele looduses esinevatele liikidele – olgu selleks mõni loom, taim või veekogu. Seaduslikult reguleeritud kaitse lubaks kõneleda ka liikide eest, kes selleks ise võimelised ei ole ning aitaks suuresti kaasa liigirikkuse säilitamisele.
Viimase osas on ka kunstnik loonud väga erilise teose nimega „Võrse“ (2020), kus on elusuuruses mehe õlgadele asetatud puujuured, mis meenutavad inimlast. Need juured imiteerivad ühe Austraalia linnakesest pärit punase eukalüptipuu juuri, mida ohustas hävimine. Keset parklaid ja bensiinijaamu oli see 300-aastane puu viimane märk elusast loodusest ja oluline sümbol kohalikule kogukonnale, mis aga takistas mõne kaubandusketi või bensiinijaama laienemist.
PILT 3 – Suur ema (2005)
PILT 4 – Võrse (2020)
Miks läheb külastajale korda Piccinini looming?
Meedias on see mõnevõrra käibetõde, et mida kaugemal kuskil toimub mõni tragöödia, seda vähem see inimest muretsema või mõtlema paneb. Tragöödia – olgu selleks sõda, taifuun, laevahukk – teisel mandril on mõneti ikka võõras mure. Piccinini hübriidsed olendid on selleks aga liiga lähedal – skulptuurid imiteerivad inimest hüperrealistlikult, mis tekitab külastajas teatava äratundmise ja võõristuse paradoksi. Elusuuruses skulptuuridel on näiteks inimese silmad ja pilk, inimnahk kõikide pigmendilaikude, soonte ning kurdudega, mis laseb mõelda, et need olendid on osa meist. Samal ajal on neis olendites toimunud nihestus, nad on siiski midagi muud, nad on teine liik ja osa teistsugusest esteetikast, mis ei ole inimesega sarnane. See sarnasuse-erinevuse balanss on aga piisav, et teha sellest korraga oma ja võõras mure. Panna hoolima teistsugusest elust isesuguse esteetika läbi.
